Optikanähtused: erinevus redaktsioonide vahel

Tume viirg taevas võib olla Soome lõunarannik 80 km kaugusel teisel pool Soome lahte.]]

[[Pilt:Päike_kandikul.jpg|pisi|right|Päike kandikul. Foto: Andres Kuusk]]

 

Kõige sagedamini on miraaže kirjeldatud kõrberahvaste muinasjuttudes ja meremeeste lugudes. Eeskätt seetõttu, et nendel tegevuspaikadel on üks ühine tunnus - näha võib kaugele. Ometi ainult sellest miraaži tekkimiseks ei piisa. Vaja on, et valgus jõuaks meieni ebaharilikust suunast. Valguse suunda võib muuta peegeldumine või murdumine. Kahe keskkonna piiril muudab valgus oma suunda, nii et tihedamas keskkonnas on valguskiir pinna normaalile lähemal kui hõredamas keskkonnas. Sama juhtub ka pidevalt muutuva tihedusega keskkonnas. Kui viltune valguskiir läbib erineva tihedusega õhukihte, kaldub ta tihedama õhu poole. Seda nähtust nimetatakse refraktsiooniks. Tavaliselt on õhk madalamal tihedam ja siis painduvad kiired maapinna suunas. Refraktsiooni tõttu näib horisondi lähedal olev täht või Päike kõrgemal kui ta tegelikult on. Mõnikord aga asub sooja maapinna või vee kohal õhuke sooja õhu kiht, mille tihedus on väiksem kui kõrgemates kihtides. Seda juhtub sageli just kõrbes, kus Päike kuumutab liiva, ja ka merel, kui külm õhk liigub sooja vee kohale. Siis paindub maapinna suhtes väikese nurga all saabunud kiir uuesti ülespoole, justnagu oleks ta maapinnalt peegeldunud. Sel juhul võib näida kaugel horisondi lähedal olev pilv hoopis allpool horisonti. Kauge silmapiiri korral jäävad vahetevahel valguse teele erineva tihedusega õhukihid, nii et mõnes kohas paindub kiir allapoole ja teises kohas ülespoole. Valguskiir liiguks nagu kahe peegli vahel, kus ta korduvalt peegeldudes jõuab mõnikord Maa kõveruse taha. Nii võivad merel ilmuda horisondile saared, mis kaarti ja laeva asukohta arvestades ei tohiks kohe kuidagi paista.