Toomas Karjahärm: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
7. rida:
Olnud lektor, korraline ja erakorraline professor Eesti ja välismaa ülikoolides; täiendanud end [[Leningrad]]i, [[Toronto]] ja [[Jyväskylä ülikool]]is. Tema peamine uurimisvaldkond on [[uusaeg|uusaja]] poliitiline ja ideedeajalugu (sh [[Eesti]], [[Venemaa]] ja [[NSV Liit]]), sotsiaalajalugu, kultuur, vaimne eliit, Eesti suhted välismaailmaga, moderniseerimine ja massiliikumised, ajaloouurimise metodoloogia ja [[historiograafia]].
Kirjutanud eesti haritlaskonna ajaloost 1850–1987 triloogia koos [[Väino Sirk]]iga, [[monograafia]] kunstnike ja muusikute represseerimisest 1940–1953 koos [[Helle-Mai Luts]]iga, kaks [[monograafia]]t Eesti (Balti)–Vene suhete teemal, kaks [[monograafia]]t 1905. aasta revolutsioonist Eestis, osalenud üldkäsitluste, entsüklopeediate, gümnaasiumi ja kõrgkooli ajalooõpikute ja õppematerjalide koostamises, avaldanud dokumentide ja materjalide kogumikke eesti ja vene keeles, sh „Eesti mõtteloo“ sarjas (Hans Kruus, Konstantin Päts, Peeter Tarvel) koos [[Hando Runnel]]iga; publitseerinud ajaloolisi fotosid ja asutanud sarja „Vanad linnad ja maakonnad. Ehitised ja inimesed“ (2006–2013 ilmus 14 albumit).
Toomas Karjahärm on olnud mitmete teaduslike nõukogude ja riiklike komisjonide liige, ekspert ja esimees. Osales [[Eesti iseseisvuse taastamine|Eesti iseseisvuse taastamisel]] ja tegi selleks selgitustööd rahvakoosolekutel, meedias ja välismaa ülikoolides. Koos kolleegidega pani 1989 aluse perioodiliselt toimuvale rahvusvahelisele Eesti moodsa ajaloo konverentsile Tallinnas, 1997 asutas Vene Uurimiskeskuse [[Tallinna Ülikool|Tallinna Pedagoogikaülikooli]] juures.
| |||