“'''Tõsikindlusest„Tõsikindlusest“'''” ([[saksa keel]]es ''Über Gewissheit'') on saksa filosoofi [[Ludwig Wittgenstein]]i postuumselt ilmunud raamat, mille koostasid ja andsid pärast Wittgensteini surma välja [[G. E. M. Anscombe|Elisabeth Anscombe]] ja [[G. H. von Wright]]. Raamat ilmus saksa keeles [[1969]]. aastal ja [[eesti keel]]es [[Andres Luure]] tõlkes [[2000]]. aastal.<ref>[[Ludwig Wittgenstein]] 2000. Tõsikindlusest. Tlk [[Andres Luure]]. [[Tartu]]: [[Ilmamaa]].</ref>
Raamatu aluseks on märkmed, mille Wittgenstein tegi kahe aasta jooksul enne oma surma. Vaatluse all on peaasjalikult [[epistemoloogia|epistemoloogilised]] küsimused ehk teadmise olemus, ning arutluse lähtekohaks on [[George Edward Moore]]’i [[1939]]. aastal peetud ettekanne "„[[Välismaailma tõestus]]"“. Wittgenstein uurib kahtlemise olemust ja võimalikkust ning jõuab järeldusele, et mõned asjad peavad jääma kahtluse alt välja selleks, et inimtegevus saaks üldse võimalik olla. Sealjuures on kahtlemine ise samuti tegevus.
Kahtlus on väljendatav ainult uskumuste taustal ning seepärast tuleb kahtlus selle kõige äärmuslikumas vormis tagasi lükata, sest kahtlus läheb seal vastuollu selle väljendamist võimaldava taustsüsteemiga.
