19. sajand Eestis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
10. rida:
[[1801]]. aastal Venemaa keisriks saanud [[Aleksander I]] huvitus mõningatest läänelikest reformidest ja püüdis Venemaal jätkata [[Katariina II]] ajal taotletud [[valgustatud absolutism]]i kohast valitsemist. Tema erilise tähelepanu all olid talurahvaseadused, sest Venemaa elanikkonnast umbes 90% moodustas just talurahvas. Oma reformidega alustas ta [[Balti kubermangud]]est, sest sealsed euroopalikud olud võimaldasid muudatusi kiiremini ja valutumalt läbi viia. Keiser soovis muudatusi läbi viia esialgu väga piiratud alal ka seetõttu, et kindlaks teha, kas sarnaseid reforme võiks laiendada ka kogu Venemaa keisririigile.
===
[[1802]]. aastal viidi [[Eestimaa kubermang]]us osaliselt Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil ellu regulatsioon, mida tuntakse selle esimese sõna järgi: "[[Iggaüks]]...", mis kehtestas talupoegadele pärimisõiguse, samuti asutati [[vallakohus|valla]]- ja [[kihelkonnakohus|kihelkonnakohtud]], mis olid aluseks hilisemale talurahva omavalitsusele.
Aastatel [[1804]]–[[1805]] viidi ellu täiendavaid reforme, millega nii Eestimaal kui ka Liivimaal keelati talupoegade müümine maast lahus ja perekonnaliikmete eraldamine nende müümisel. 1804. aastal võttis [[Eestimaa rüütelkond|Eestimaa rüütelkonna]] [[Eestimaa maapäeval|maapäeval]] vastu "[[Eestimaa talurahvaseadused|Eestimaa Tallorahwa Seädus]]e", mis fikseeris peamiselt talupoegade koormisi ehk teoorjust, ja "Eestimaa Tallorahwa Kohto-Seadus ehk Walla-Kohto Kässo-ramat", mis kajastas talupoegade isiklikke õigusi ja vallakohtute tegevust. Venemaa tsaari [[Aleksander I]] poolt kinnitatud [[Liivimaa talurahvaseadus]]e kohaselt jäid talupojad endiselt isiklikult [[pärisorjus|pärisorjadeks]], kuid neid ei tohtinud enam müüa ega [[pant]]ida ja neid ei tohtinud kinkida maast lahus. Talupojad said õiguse olla oma koduse vara omanikud.
===Valla- ja kihelkonnakohtud===
| |||