|
| pildi_laius = 180px
}}
'''Spermatozoon''' ([[Kreeka keel|kreekakeelsetest]] sõnadest "σπέρμα" [[seeme]] ja "ζῷον" [[loomad]], inglise k ''spermatozoon'') ehk '''spermatosoid''', '''spermium''' ehk '''sperm''' või '''seemnerakk''' on enamiku [[suguline sigimine|suguliselt sigivate]] isaste [[organism]]i küps [[sugurakk]] ehk paljunemisrakk.<ref>Meditsiinisõnastik. Tõlkijad [[Katrin Rehemaa]], [[Sirje Ootsing]], [[Laine Trapido]]. Tallinn, 2004, lk 680. ISBN 9985-829-55-7</ref>
Spermatosoidide ehk spermide arengut nimetatakse [[spermatogenees]]iks. Spermatosoidide küpsemine spermatogeneesis on tuntud kui [[spermiogenees]]iks.
====Emaste madude munajuhas====
Isaste madude poolt kopulatsiooni käigus väljutatud seemnerakkude säilitamise täpseid mehhanisme emase mao kehas käesoleval ajal ei tunta. Emaka-lihasteEmakalihaste 'keerdumise' hüpoteesi ei peetapea osademõned uurijate pooltuurijad usaldusväärseks. Ka ei ole selge seemnerakkude säilitamise piirkond emase mao kehas, tõenäoliselt on seemnerakud näiteks [[rästiklased|rästiklastel]], kuni ovulatsioonini, hoiul [[munajuha]]s aga täpse piirkonna osas pole kokkuleppele jõutud, need on kas [[munajuhalehter|munajuhalehtris]] või [[emakas]].<ref>DUSTIN S. SIEGEL, DAVID M. SEVER, [http://www.herpconbio.org/volume_1/issue_2/Siegel_Sever_2006.pdf UTERO-MUSCULAR TWISTING AND SPERM STORAGE IN VIPERIDS], Herpetological Conservation and Biology 1(2):87-92, veebiversioon (vaadatud 30.05.2014)<small> (''inglise keeles'')</small></ref>
Uurijate arvates säilivad isaste madude seemnerakud viljastumisvõimelisena emaste madude munajuhas 5 kuni 75–7 aastani.
==Imetajatel==
=== Meestel ===
Spermid on harilikult nööpnõelakujulised. Pikliku pea mõõdud on 5.,1 [[µm]] ja 3.,1 µm. Kogu seemneraku pikkus umbes 50 μm. Nende eluiga on 4 ööpäeva.
Seemnerakk koosneb peast, kaelast, vaheosast ja sabast. Peas kannab seemnerakk [[elu]]tähtsat sõnumit [[munarakk|munaraku]] jaoks. Seal asub mehe organismi [[geneetiline info|geneetiline info]], [[haploidsus|haploidsele]] rakule omased 23 [[kromosoom]]i. Info tuleb kiirelt ja effektiivseltefektiivselt kohale toimetada. Sellepärast ongi sperm [[evolutsioon]]iliselt kujunenud võimalikult lihtsa ehitusega, lühikese elueaga rakuks. Spermi ehitus on üldjoontes järgnev: [[info]] on [[DNA]] [[makromolekul]]ide kujul peaosas, jõujaam [[mitokonder]] vaheosas ja [[vibur|saba]] on edasiliikumiseks. Seemnerakud liiguvad edasi nagu viburloomad, nende liikumis[[kiirus]] on väga vilgas. Vastuvoolu on see umbes spermi kehapikkuse jagu sekundis.
Kui [[suguküpsus|suguküpsete]] tütarlaste ja [[naine|naiste]] küpsed munarakud on inimorganismi kõige suurema läbimõõduga rakud, siis seemnerakud, vastupidi, on ühed organismi väikseimad. Pisemad on üksnes ilma [[rakutuum]]ata ja mitokondriteta [[erütrotsüüt|punased verelibled]].
Spermatosoide kirjeldas esmakordselt [[Antoni van Leeuwenhoek]] 1680. aastal, kuid pidas neid [[parasiit]]ideks.
Spermid on loomarakkudest kõige sarnasemad [[Opisthokonta|tagaviburiliste]] ühiseleühise eellaseleeellasega. Tagaviburilised (''Opisthokonta'') on ühisnimetus suurele eukarüootide rühmale, mille koosseisu kuuluvad kõik looma- ja seeneriigi esindajad ning mõned [[protistid|protistide]] [[klass (bioloogia)|klassid]]. Nende ühistunnuseks on, et tagaviburiliste ujuvatel rakkudel paikneb liikumist võimaldav [[vibur]] raku tagaosas.
==Vaata ka ==
| 