Ava peamenüü

Muudatused

resümee puudub
'''Biogeograafia''' on [[teadusharu]], mis seletab ja kirjeldab [[bioloogiline mitmekesisus|bioloogilist mitmekesisust]] ajas ja ruumis. [[Elusloodus]]t käsitletakse paljudel erinevatel tasemetel – [[takson]]ite (peamiselt [[liik]]ide, aga ka teiste üksuste), ökoloogiliste koosluste ja [[ökosüsteem]]ide tasemel. Biogeograafia uurib ka eluslooduse komponentide vahelisi seoseid. <ref name="ÜMT"> Mander, Ü., Liiber, Ü. Üldmaateadus: õpik kõrgkoolidele. Eesti Loodusfoto, 2014 </ref>
[[Pilt:AgrihanNASA.jpg|thumb|right|Saared on bigeograafia jaoks parimad uurimisobjektid.]]
'''Biogeograafia''' on [[teadusharu]], mis käsitleb [[Liik (bioloogia)|liikide]], teiste [[takson]]ite ja [[ökosüsteem]]ide [[levik]]ut ja sellest tulenevaid [[protsess]]e nii ajas kui ka ruumis. Biogeograafia on küllaltki uus [[teadusharu]]. Kuulsaim biogeograaf on [[Alfred Russel Wallace]].
[[Taimegeograafia|Taime]]- ja [[loomageograafia]] rajajaks peetakse saksa teadlast [[Alexander von Humboldt]]´i <ref>Biogeograafia konspekt</ref>.
 
Takson on [[organism]]ide süstemaatika üksus. Kõige olulisem taksoni tase on liik. Liik on väikseim sarnaste organismide grupp, mis teiste liikidega ristudes ei anna viljakaid järglasi. Liigid jagunevad omakorda [[alamliik]]ideks ja teisenditeks. Liigist suuremad taksonid on perekond, sugukond, selts, klass, hõimkond ja riik. <ref name="ÜMT" />
== Sissejuhatus ==
[[Pilt:Darwin's finches by Gould.jpg|pisi|Darwini vindid arenesid kõik ühest liigist, kuid kohastusid uutele tingimustele erinevalt]]
Liigid [[levi (bioloogia)|levi]]vad paljude tegurite tõttu:
*[[Mandrite triiv]]
*Toidupuudus
*[[Elupaik|Elupaikade hävimine]]
jne.
 
Ökoloogiliseks koosluseks nimetatakse eri liikide kogumit ühes geograafilises kohas ehk see koosneb taksonitest, mis asuvad sarnastes keskkonnatingimustes. Ökoloogilisteks kooslusteks võib pidada näiteks taimekooslust niidul või seenekooslust metsas. Nendel kooslustel on tunnuseid, mida taksonitel endil pole. Uuteks tunnusteks on taksonite arv ja jaotus (mitmekesisus) ning biootiliste interaktsioonide intensiivsus. <ref name="ÜMT" />
Liikide levimine toob kaasa uute liikide tekke, sest liigid kohanevad uute tingimustega.
Tihti on aga palju tegureid, mis takistavad liikide levimist, nagu näiteks
*jõed
*meri
*mäestikud
*orud jne. – tingimused, millega liik pole kohastunud, seega ta ei saa neid ületada.
Kõige paremini saab biogeograafiat uurida saartel. Sealsed elupaigad on tihti palju paremini uuritavad, kuna asetsevad tihedamalt, kui maismaa omad. Saared on ideaalsed uurimiskohad ka selleplest, et nad lubavad teadlastel uurida elupaiku, mis on alles hiljuti asustatud. Uurimistulemusi saavad nad aga kasutada juba maismaa elupaiku uurides. Saartelt leiame palju erinevaid bioome. [[Elupaigarikkus]] saartel aitab saada terviklikumat pilti elupaikade koloniseerimisest.
 
Ökosüsteem koosneb kahest osast – eluta ja elusosast. Elusosa on teatud alal olevad ökoloogilised kooslused ning eluta osa sealsed keskkonnatingimused. <ref name="ÜMT" />
=== Biogeograafia põhiküsimused: ===
 
Kuulsaim biogeograaf on [[Alfred Russel Wallace]].
*1. Miks on Maal nii palju elusorganisme?
[[Taimegeograafia|Taime]]- ja [[loomageograafia]] rajajaks peetakse saksa teadlast [[Alexander von Humboldt]]´i <ref name="konspekt"> Biogeograafia konspekt </ref>.
*2. Miks on elusorganismid levinud just niimoodi, nagu nad on ?
*3. Kas elusorganismide levik on olnud alati selline, nagu praegu? <ref>Bigeograafia konspekt</ref>
 
Kuna biogeograafia paikneb elu- ja maateaduste kokkupuutealal, siis on biogeograafia tihedalt seotud ka teiste teadusharudega, näiteks [[molekulaarbioloogia]]. Biogeograafia kasutab molekulaarbioloogia ja GISi meetodeid ning tulemusi saab rakendada [[looduskaitse]] planeerimises. <ref name="ÜMT" />
== Ajalugu ==
[[Pilt:AgrihanNASA.jpg|thumb|right|Saared on bigeograafiabiogeograafia jaoks parimad uurimisobjektid.]]
[[Pilt:Wallace biogeography.jpg|pisi]]
Kui varem peeti biogeograafiat kirjeldavaks teadusharuks ja [[ökoloogia]]t seletavaks, siis tänapäeval loetakse ka biogeograafiat nüüdisaegse metoodikaga seletavaks teaduseks. See, kus keegi elab, ei ole enam biogeograafia põhiküsimus. Biogeograafia esitab küsimusi, mille vastused oleksid seletavad: Mis piirab mingi taksoni [[levik]]ut? Millal on mingid ökosüsteemid [[evolutsioon]]is tekkinud? <ref name="ÜMT" />
Biogegraafiale, kui teadusele panid aluse [[Alexander von Humboldt]] (1769–1859),[[Hewett Cottrell Watson]] (1804–1881), [[Alphonse de Candolle]] (1806–1893), [[Alfred Russel Wallace]] (1823–1913) ja [[Philip Lutley Sclater]] (1829–1913).
 
Biogeograafia ja ökoloogia on erinevad teadusharud, kuigi neil on ühiseid jooni. Nende teaduste peamiseks erinevuseks on ajalis-ruumiline skaala. Ökoloogia aja skaala on lühike – uuritakse aasta kuni mõne aastakümne vältel. Ökoloogia uurib ühes ja samas paigas ning ökosüsteemis toimuvaid protsesse. <ref name="ÜMT" />
[[Saarte biogeograafia teooria]] avalikustasid [[Robert MacArthur]] ja [[Edward Wilson|E.O. Wilson]] aastal 1967.
 
Kõige paremini saab biogeograafiat uurida saartel[[saar]]tel. Sealsed [[elupaik|elupaigad]] on tihti palju paremini uuritavad, kuna asetsevad tihedamalt, kui maismaa omad. Saared on ideaalsed uurimiskohad ka selleplestselle poolest, et nad lubavad teadlastel uurida elupaiku, mis on alles hiljuti asustatud. Uurimistulemusi saavad nad aga kasutada juba maismaa elupaiku uurides. Saartelt leiamevõib leida palju erinevaid bioome[[bioom]]e. [[Elupaigarikkus]] saartel aitab saada terviklikumat pilti elupaikade koloniseerimisest. <ref name="konspekt" />
 
== Ajalugu ==
 
 
=== 18. sajand ===
 
18. sajandi keskpaigas tegid eurooplased esimesi avastusi, mis aitasid kaasa biogeograafia kui teaduse arenemisele. Nad uurisid maailma ning avastasid bioloogilise mitmekesisuse. 18. sajandil kujundas loodusuurijate maailmavaadet põhiliselt [[religioon]] ja [[piibel]]. <ref name="cox"> Cox, C Barry, and Peter Moore. Biogeography : an ecological and evolutionary approach. Malden, MA: Blackwell Publications, 2005 </ref> [[Carl Linnaeus]], keda tuntakse kui taimeriigi korraloojana, pani 18. sajandil aluse eluslooduse kunstlikule süsteemile ning taimede binaarsele nimetamisviisile ja organisme hakati nimetama perekonna- ja liiginimetuste järgi. Enne tema panust valitses taimestiku mitmekesisuse uurimisel suur segadus. Taimi oli raske omavahel võrrelda, kuna kirjeldati eri tunnuseid ning iseloomustused ei olnud süsteemsed ega kergesti arusaadavad. Carl Linnaeus pööras suurt tähelepanu korra loomisele taimeriigi tundmaõppimisel ning talle oli oluline, et eluslooduse süstematiseerimisel mõistetakse seda ühte moodi. Ta rõhutas looduse muutumatust sellel ajal, milles parajasti elati. Carl Linnaeus esitas kolm postulaati: 1) mitte mingisuguseid uusi liike meie kaasajal juurde ei looda (“''Systema Naturae''”, 1735); 2) mitte kunagi ei juhtu, et üks liik muutub teiseks (“''Critica botanica''”, 1737); 3) looduses on liike nii palju kui palju vorme tekitas kõige alguses Lõputu Olevus (“''Classes plantarum''”, 1738). <ref name="suur rootslane"> Trass, Hans. [http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=1903.html Suur rootslane, õrn harakkuljus näpus]. – ''Eesti Loodus'', 2007 </ref>
 
[[Georges-Louis Leclerc, Comte de Buffon]] pani tähele liikide levimist klimaatiliste muutuste tulemusena. Ta oli esimene, kes nägi, et erinevad organismide grupid elavad erinevates [[regioon]]ides maailmas. Buffon leidis sarnasusi erinevate regioonide vahel, mis pani teda uskuma, et mingil hetkel olid [[kontinent|kontinendid]] omavahel ühenduses. Kuid vesi lahutas mandrid ning see põhjustas erinevusi liikides. Ta hüpoteesid olid kirjeldatud raamatuseerjas “''Histoire Naturelle, Générale et Particulière''”. Raamatus väitis, et erinevatel geograafilistel regioonidel on erinevad [[eluvorm]]id. Buffonil oli Linnaeusist erinev liikide tekkimise teooria. Ta uskus, et toimus üks liikide loomise sündmus ning et erinevad maailma regioonid olid kodudeks erinevatele liikidele. <ref name="browne"> Browne, Janet (1983). The secular ark: studies in the history of biogeography. New Haven: Yale University Press. ISBN 0-300-02460-6 </ref> Üheks biogeograafia reegleiks sai [[Buffoni seadus]] (''Buffon’s Law''). Buffoni seadus ütleb, et sarnase kliima, kuid geograafiliselt isoleeritud alade loodus on erisugune. <ref name="pampa"> Pärtel, M., Püssa, K., Kalamees, R., Ingerpuu, N. [http://www.eestiloodus.ee/artikkel316_280.html Pampa rohumaadel, Patagoonia poolkõrbes ja Andide metsades]. – ''Eesti Loodus'', 2003 </ref>
 
18. sajandi lõpus arendas taimegeograafia rajaja Alexander von Humboldt ''"Physique générale"'' kontseptsiooni, mis demonstreeris teaduse ühtsust ja liikide kokkusobivust. Humboldt andis esimesena oma panuse empiirilistele andmetele biogeograafia teaduses. Ta jälgis oma reisil erinevusi nii kliimas kui ka taimestikus. Humboldt jagas maailma regioonideks – troopiliseks, mõõdukaks ja arktiliseks. Nende regioonide piires oli sarnane taimestik. Lõpptulemusena võimaldas regioonide määramine luua Humboldtil isotermi, mis aitas teadlastel näha elu mustreid erinevates kliimades. <ref name="cox" />
 
[[Augustin Pyrame de Candolle]] andis samuti oma panuse biogeograafiasse. Ta täheldas liikide vahelist [[konkurents]]i ning mitmeid erinevusi, mis mõjutasid elu mitmekesisuse avastamist. <ref name="nicolson"> Nicolson, D.H. (1991). "A History of Botanical Nomenclature". Annals of the Missouri Botanical Garden 78 (1): 33–56 </ref>
 
=== 19. sajand ===
[[Pilt:Darwin's finches by Gould.jpg|pisi|Darwini vindid arenesid kõik ühest liigist, kuid kohastusid uutele tingimustele erinevalt.]]
19. sajandil aitas biogeograafia arendamisele kaasa [[Charles Lyell]], kes arendas edasi [[uniformism]]i teooriat. Selle teooria kohaselt ei kujundanud maailma üks [[katastroof]]iline sündmus. Maad kujundas hoomamatult aeglased muutused, mida võime näha tänapäeval meie ümber. Vihm kulutab mägesid ning samal ajal sulanud kivim kerkib ülespoole tekitades uusi mägesid. Maad kujundavad protsessid on ajas ühtlased. Charles Lyell uskus, et Maa ajalugu on ääretult pikk ning sihitu ning et ka elu ajalugu on samasugune. Charles Lyelli uniformism mõjutas tugevasti [[Charles Darwin]]i evolutsiooniteooria arengut. <ref name="Uniformitarianism"> [http://evolution.berkeley.edu/evolibrary/article/history_12.html Uniformitarianism: Charles Lyell]</ref>
 
Charles Darwini olilisemaks uurimiskohaks olid [[Galápagose saared]]. <ref name="browne" /> Galápagose saartel nägi Darwin [[vint]]e, kes erinesid üksteisest vaid noka suuruse ja kuju poolest <ref name="Kuidas "> Gilbert, Scott F. [http://www.eestiloodus.ee/artikkel2701_2686.html Kuidas isendi areng võib suunata evolutsiooni]. – ''Eesti Loodus'', 2009 </ref>. Darwin tutvustas [[looduslik valik|loodusliku valiku]] teooriat, mis oli vastuolus varem aktsepteeritud ideega, et liigid on stabiilsed või muutumatud. Ta töötas välja mehhanisme, et kirjeldada evolutsiooni. Darwini mõjukad ideed sisaldasid teooriate arengut, mis käsitlesid [[olelusvõitlus]]t ja looduslikku valikut. Tema teooriad võimaldasid tulevastel teadlastel edasi arendada ideid organismide geograafilise leviku kohta maailmas. <ref name="browne" />
 
Alfred Russel Wallace uuris 19. sajandi keskpaigas taimede ja loomade levikut [[Amazonase madalik]]us ja [[Malai saarestik]]us. Tema uurimustöö oli vajalik edasisele biogeograafia arengule. Wallace’it nimetatakse ka biogeograafia isaks. Ta juhtis välitöid, mille eesmärgiks oli uurida tuhandete liikide harjumusi, [[paljunemine|paljunemist]], toitumiskäitumist ja rände tendentse. Ta uuris liblikate ja lindude levikut, kus võrdluses olid [[geograafiline barjäär|geograafilise barjääri]] olemasolu ning selle puudumine. Oma tähelepanekutest võis ta järeldada, et kogukonnas esinev organismide arv on sõltuvuses toiduvaru kogusest konkreetses elupaigas. Wallace uskus, et liigid on liikuvad ning reageerivad nii [[biootilised tegurid|biootilistele]] kui ka [[abiootilised tegurid|abiootilistele teguritele]]. <ref name="browne" />
 
[[File:Snider-Pellegrini Wegener fossil map.svg|thumb|350px|Fossiilide jaotus Pangea hiidmandril Wegeneri järgi.]]
 
=== 20.–21. sajand ===
 
1912. aastal tutvustas [[Alfred Wegener]] [[mandrite triiv]]i teooriat, kuid see võeti laiemalt kasutusele alles 1960ndatel <ref name="cox" />. Mandrite triivi teooria oli biogeograafias murranguline, kuna see muutis inimeste mõtlemist liikidest ja nende levikust maailmas. Wegener esitas hüpoteesi, et kunagi eksisteeris hiidmanner [[Pangea]], mis aga lagunes ning seejärel toimus mandrite triiv ookeanilisel koorel. Mandrite triiv oli tänapäevasele laamtektoonikale aluseks. <ref name="laamtektoonika"> [http://www.ut.ee/BGGM/yldine_geoloogia/laamtektoonika.html Laamtektoonika] </ref>
 
[[Robert H. MacArthur]] ja [[Edward Osborne Wilson|Edward O. Wilson]] lõid 1967. aastal [[saarte biogeograafia]] teooria ning kirjutasid selle kohta ka raamatu “''[[The Theory of Island Biogeography]]''”. Teooria põhineb esimese [[populatsiooniökoloogia]] printsiibil ja [[geneetika]]l, et seletada kuidas saare kauguse ja pindala kombineerimine reguleerib tasakaalu [[immigratsioon]]i ja liikide [[väljasuremine|väljasuremise]] vahel. <ref name="Princeton"> [http://press.princeton.edu/titles/7051.html Princeton University Press] </ref>
 
Klassikaline biogeograafia on laienenud tänu molekulaar süstemaatika arengule ning on tekkinud ka uus uurimissuund [[fülogeograafia]]. See areng võimaldas teadlastel testida teooriaid populatsioonide päritolu ning leviku kohta. <ref name="MacArthur"> MacArthur, R. H.; Wilson E. O. 1967. The theory of island biogeography </ref>
 
== Viited ==
20

muudatust