Araabia kevad: erinevus redaktsioonide vahel

'''Araabia kevad''' sai alguse 2011. aasta esimeses pooles, kui [[Põhja-AafrikasAafrika]]s ning [[Lähis-IdasIda]]s toimusid sündmused, mida kutsume praegu [[araabia maademaad]]e ülestõusuks või ka araabia kevadeks. Tegu on massilise revolutsioonilise[[revolutsioon]]ilise lainega demonstratsioonidest[[demonstratsioon]]idest ning protestidest üle kogu piirkonna, mis sai alguse 18. detsembril 2010. aastal. Meeleavaldused algasid Tuneesias[[Tuneesia]]s pärast seda, kui kohalik kaupmees süütas end protesti märgiks.<ref> Maddy-Weitzman, Bruce (2011) „Tunisia's Morning After.“ Middle East Quartely, 18(3) 11. </ref> Tuneesiast levisid meeleavaldused aga edasi paljudesse teistesse araabia maadesse.

Tuneesia revolutsioon põhjustas ahelreaktsiooni, mille tagajärjel vahetus võim nii Tuneesias kui ka Egiptuses[[Egiptus]]es. Liibüas[[Liibüa]]s kasvas see koguni kodusõjaks. Tsiviilülestõusud leidsid aset ka Bahreinis[[Bahrein]]is, Süürias[[Süüria]]s ja Jeemenis[[Jeemen]]is. Suuremaid proteste võis näha veel Alžeerias[[Alžeeria]]s, [[Iraak|Iraagis]], Jordaanias[[Jordaania]]s, Marokos[[Maroko]]s ja Omaanis[[Omaan]]is ning väiksemaid [[Kuveit|Kuveidis]], Liibanonis[[Liibanon]]is, Mauritaanias[[Mauritaania]]s, [[Saudi AraabiasAraabia]]s, Sudaanis[[Sudaan]]is ning [[Lääne-SaharasSahara]]s. <ref> Motadel, David (2011) „Waves of Revolution.“ History Today, 61(4), 3. </ref> Ka maikuus toimunud kokkupõrked Iisraeli[[Iisrael]]i piiril võivad olla inspireeritud araabia kevadest. Araabia maailma mässulaine vaatlejad on võinud täheldada sündmuste sarnasust kogu piirkonnas, kuigi nende ulatus mõnevõrra erineb. Tunnusjooned on suurel määral sarnased: tegutsemise põhjused, sündmuste algus, mässajate strateegia, isegi senised režiimid[[režiim]]id. Kui veel lisaks vaadelda kohalike ja rahvusvaheliste toimijate poolt mängitud olulist osa ning revolutsioonide ees seisnud probleemide taset, võime näha, et kõik need elemendid on eri tasanditel sarnased, kuid mitte samased. <ref name="Elagati"> Elagati, Mohamed (2011) „Araabia kevad.“ Diplomaatia, 94/95. </ref>

Need sündmused on eriti märkimisväärsed oma laia ning kiire leviku tõttu paljudesse riikidesse. Suure tõuke sellele andis [[meedia]], eelkõige [[sotsiaalmeedia]], seetõttu on seda revolutsiooni kutsutud ka Twitteri[[Twitter]]i revolutsiooniks või Facebooki[[Facebook]]i revolutsiooniks.<ref> Elagati, Mohamed (2011) „Araabia kevad.“ Diplomaatia, 94/95. </ref> Nii Twitteris kui ka Facebookis kutsuti inimesi üles minema tänavatele mässama ning olemasolevat režiimi kukutama.<ref> Elagati, Mohamed (2011) „Araabia kevad.“ Diplomaatia, 94/95. </ref> Mitmed väikesed liikumised said kokku avalikes kohtades, alustades üldistest lihtsatest nõudmistest ning tasapisi neid suurendades, vältides samas sektantlikke[[sektant]]likke või etnilisi teemasid. Nad astusid võimude vägivallale vastu rahumeelse strateegiaga[[strateegia]]ga ning siinkohal tuleb eriliselt tunnustada Jeemeni revolutsionääre, sest hõimude[[hõim]]ude käes olevate relvade [[kvantiteet]] ja [[kvaliteet]] oleks võinud kaasa tuua verise vastasseisu režiimiga, aga ometi on vastuhakk suudetud hoida rahumeelsena. Ka Liibüa ülestõus algas ja kestis rahumeelselt, kuni režiim muutis selle relvastatud konfliktiks. <ref name="Elagati" />

Praegu araabia maailmas käivad revolutsioonid kujutavad endast uut ajastut, millega maailm on varem kokku puutunud mitmel pool maailmas alates [[Lõuna-EuroopastEuroopa]]st [[Ida-EuroopaniEuroopa]]ni ja [[Ladina-AmeerikastAmeerika]]st Aafrikani[[Aafrika]]ni. Araabias on küsitud, miks ei avaldanud üleüldine demokraatialaine nende piirkonda. See sundis analüütikuid[[analüütik]]uid välja mõtlema mõiste „araabia erand”, millega tähistati selle piirkonna suutmatust võtta ette üleminek demokraatiale[[demokraatia]]le. Seda väljendit kasutasid araabia poliitikud[[poliitik]]ud, õigustades oma repressiivset poliitikat kinnitustega, et rahvas pole demokraatiaks valmis. 2011. aasta alguse [[Tuneesia revolutsioon]] kummutas niisuguse arvamuse ja tõestas, et nagu ülejäänud maailm, tahavad ka araablased elada väärikalt ja vabalt. See revolutsioon oli rahumeelne, näidates selgelt, et araabia piirkonna inimesed on igati tsiviliseeritud. <ref name="Elagati" />

Tõepoolest, tundub, et näeme praegu pealt, kuidas mureneb nõndanimetatud araabia erand, üleolev arusaam, mille kohaselt demokraatia ei ole araabia maades poolehoidu leidev idee ega isegi võimalik. Sellest lähtudes on [[lääneriigid]] pikka aega sõlminud kahtlasi tehinguid piirkonna diktatuuridega[[diktatuur]]idega, tegemata välja nende hoolimatusest [[inimõigused|inimõiguste]] ja sõnavabaduse[[sõnavabadus]]e suhtes. Nende suhete aluseks on olnud riiklikud huvid, sealhulgas stabiilsusevajadus[[stabiilsus]]evajadus, [[energiajulgeolek]] ja usufundamentalismiusu[[fundamentalism]]i vaoshoidmine.<ref name="Viilup"> Viilup, Elina (2011) „Araabia kevad ja Euroopa Liit.“ Diplomaatia, 92. </ref> Tõsiasi, et praegused meeleavaldajad on valdavalt ilmalikud noored, kes ihkavad inimõigusi ja õigusriiki[[õigusriik]]i, ei lähe selle arusaamaga üldse kokku ning pakub tõelise võimaluse luua piirkonnas demokraatlikud režiimid, mida veel kõigest mõne kuu eest pidasid ilmvõimatuks nii piirkonna asjatundjad kui ka poliitikud.<ref> Bix, Herbert P. (2011) „The North African--Middle East Uprisings from Tunisia to Libya.“ Massachusetts Review, 52(2), 333. </ref> Euroopa Liidu väljakuulutatud naabruspoliitikal ja eriti Barcelona protsessi eesmärkidel – demokraatia, stabiilsuse ja õitsengu levitamine neisse riikidesse – on nähtavasti esimest korda reaalsed šansid teostuda. <ref name="Viilup" />

Kui jätta välja Tuneesia, on kõigi revolutsioonide puhul olnud tegemist ühiskonnaga, mis on jagunenud usulistel, nagu näiteks Egiptus, Süüria ja Bahrein, või etnilis-hõimulistel alustel (Jeemen ja Liibüa). See tundub andvat vana režiimi poolehoidjatele hea võimaluse külvata kaost[[kaos]]t. Revolutsionääride nõudmised koondasid kõik ühiskondlikud rühmad, mis muutis senised lõhed olematuks ja tekitas küsimuse nn. nähtamatust käest, mis püüab aega tagasi keerata, kasutades ära ühiskondlikus struktuuris või kultuuris esinevaid erinevusi.<ref name="Elagati"/>

Kolmandaks probleemiks on välismaised mõjutused araabia režiimidelt, mis pelgavad revolutsiooni jõudmist enda territooriumile. On teada, et mõned neist režiimidest on varem rahastanud piirkonna usuäärmuslasi. Seda pelgavad näiteks Maroko, Jordaania ja [[Pärsia lahe riigid]]. Mõned piirkondlikud suurriigid, nagu näiteks Iraan, kardavad kaotada oma tähtsust või tunnevad hirmu, et revolutsioonid mõjutavad neid territoriaalseltki, sundides neid täitma kohustusi, mida nad on aastaid vältinud. <ref name="Elagati"/>