Analüütiline filosoofia: erinevus redaktsioonide vahel

Analüütilise filosoofia kujunemisel on olnud tähtis koht ka [[Gottlob Frege]]l ningja [[Ludwig Wittgenstein]]il.

Analüütilisele filosoofiale on algselt iseloomulik olnud suure tähelepanu pööramine [[keel (keeleteadus)|keel]]etarvituse analüüsile ning, sageli ka [[loomulik keel|loomuliku keel]]e ning täpsete ja rangete [[formaliseeritud keel]]te seose fikseerimine (mõlemat nimetatakse [[analüüs (analüütiline filosoofia)|analüüs]]iks ehk [[keeleanalüüs]]iks). Nüüdseks ei ole keeleanalüüsil analüütilise filosoofia kõigis harudes enam keskne koht.

Analüütiliseks filosoofiaks on nimetatud õpetustest kõige sagedamini [[loogiline positivism|loogilist positivismi]] ja [[loogiline atomism|loogilist atomismi]]. Samuti võidakse analüütilise filosoofia all mõista [[tavakeelefilosoofia]]t, [[terve mõistuse filosoofia]]t või mingit nende kahe sulamit. Analüütilist filosoofiat sai kuidagimoodi mingi konkreetse õpetusega samastada kuni [[1950. aastad|1950ndateni]], mil enamik väljapaistvaid analüütilisi filosoofe järgisidjärgis omavahel lähedasi [[uurimisprogramm (Lakatos)|uurimisprogramm]]e ningja pooldasidpooldas sarnaseid põhiteese. Tänapäeva analüütiliste filosoofide hulgas kuuluvad nendesse koolkondadesse väga vähesed.

Analüütilise filosoofia meetod on teatav üldine lähenemine filosoofiale. Algaegadel tegelesid analüütilised filosoofid [[loogiline analüüs|loogilise analüüsiga]], praegu aga rõhutatakse selget ja täpset lähenemist ning pannakse rõhku [[argument]]idele ja [[tõendid (filosoofia)|tõenditele]], [[kahemõttelisus]]e vältimisele ningja detailide arvessevõtmisele. Seetõttu on paljude filosoofia teemade puhul saanud võimalikuks spetsialiseerumine ja täppistöö. Filosoofilised kirjutised nõuavad lugejalt rohkem ettevalmistust kui varem. On ka leitud, et analüütilisel filosoofial on seetõttu vähe öelda lugejatele, kes otsivad vastust [[elu mõte|elu mõtte]] ja muudele taolistele probleemidele. Teisest küljest on analüütilises filosoofias saavutatud ranguse tõttu võimalik mõtestatum arutelu ja vähendatud möödarääkimise võimalust.

Teine keeleanalüüsi suund ([[tavakeelefilosoofia]] laiemas mõttes) lähtub äratundmisest, et inimkeelt ei saa taandada loogikale. See sai alguse [[George Edward Moore]]'ist ningja arenes muuhulgas [[Ludwig Wittgenstein]]i "[[Filosoofilised uurimused|Filosoofilised uurimustes]]" ning [[John Langshaw Austin]]i ja [[John Searle]]'i [[kõneaktiteooria]]s. Eesmärgiks oli tavakeele konkreetsete kasutamisjuhtude analüüs ja kriitiline kirjeldamine.

[[Loogiline atomism]], mille kohaselt maailm koosneb [[elementaarfakt]]idest, arenes [[20. sajand]]i esimesel kolmandikul ningja selle õitseaeg oli [[1920. aastad|1920. aastatel]]. Selle põhiesindajad olid [[George Edward Moore]], [[Bertrand Russell]], [[Ludwig Wittgenstein]] ja [[Frank P. Ramsey]]. Selle suuna põhiteosed on Russelli "[[Loogilise atomismi filosoofia]]" ja Wittgensteini "[[Loogilis-filosoofiline traktaat]]".

[[John Langshaw Austin]] visandas [[1950. aastad|1950ndatel]] [[kõneaktide teooria]], mida hiljem täpsustasid ja arendasid edasi [[John Searle]] ("''Speech acts''"; [[1969]]), [[Paul Grice]], [[Peter Strawson]], [[William Alston]] jt. Austini kõnelemisteooria rõhutab varem mitte tõsiselt võetud asjaolu, et kõnelemine on alati ka tegevus ning on alati sõltuv konkreetsest olukorrast. See teooria mõjutas [[analüütiline keelefilosoofia|analüütilist keelefilosoofia]]t ja [[keeleteadus]]t tugevalt, sest kõnetegude ([[performatiivne kõneakt|performatiivsete kõneaktide]]) olemasolu heitis uut valgust kommunikatsioonile ningja keele toimimisele. Performatiivne kõneakt on näiteks: "Käesolevaga kuulutan ma teid meheks ja naiseks" või: "Ma ristin sind ...". Lausumise hetkel luuakse "tõsiasi maailmas".

Analüütilise filosoofiaga tegelemine Eestis on saanud alguse peamiselt [[analüütilise filosoofia seminar]]ist Tartus ningja [[Mart Raukas]]e tegevusest Tallinnas.