Sümbol: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Mhorn11 (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
'''Sümbol''' (kreeka sõnast ''symbolon'' ’märk, tunnus’) ehk '''võrdkuju''' on [[märk]], mis asendab midagi ilma välise sarnasuse või sisulise jätkuvuseta, üldlevinud arusaamade (näiteks ühiskondliku kokkuleppe) alusel. Klassikalise [[Charles Peirce]]’i märkide klassifikatsiooni kohaselt on sümbol üks kolmest peamisest märgitüübist ([[ikoon]],i ja [[indeks]],i sümbol)kõrval.
 
[[Erich Fromm]] jagab sümbolid kolmeks<ref name="folklore"/>:
* konventsionaalsed sümbolid (kasutatakse näiteks matemaatikas ja tootmises);
* juhuslikud sümbolid (sümbol saab ajutise tähenduse, näiteks sümboli võrdsustamine arvuga);
* universaalsed sümbolid (sümboli ja tema tähenduse vahel on kindel seos).
 
Ideeliselt on sümbol (võrreldes konventsionaalsete märkidega) siiski [[Ikoon (semiootika)|ikoonilise]] komponendiga. Näiteks sobivad õigluse sümboliks pigem [[Kaal (kaalumisseade)|kaalud]] kui [[mõõk]], sest kaalud sisaldavad olemuslikult tasakaalu mõtet; seevastu mõõka on kasutatud kättemaksu ja karistuse sümbolina. Kaalud, mõõk ja suletud silmadega õiglusjumalanna üheskoos sümboliseerivad aga õigusemõistmist. Samuas on näiteks '[[valge tuvi]]' [[Piibel|Piiblis]] ja [[rahuliikumine|rahuliikumises]] vastavalt leppimise ja [[rahu]] sümboliks, kuigi tuvil ühelt ning leppimisel ja rahul teiselt poolt puuduvad niihästi väline sarnasus kui ka sisuline seos. Sümboli tähendus sõltub enamasti kontekstist (eelmises näites on selleks kas Piibe või rahuliikumine). Näiteks võib 'punane' värvusena sümboliseerida nii armastust, verd (verevalamist) kui ka kommunistlikku liikumist.
 
Sümbol on ka mingi [[mõiste]] või [[suurus]]e tähis. Näiteks ööpäeva sümbol on '''d'''.
 
[[Terrence Deacon]]i esitatud märgiprotsesside evolutsiooni käsitluse kohaselt on sümbolite kasutamise võime aluseks [[keelevõime]]le ja seega inimese kujunemisele. Evolutsiooniline (aga ka ontogeneetiline) üleminek indeksiaalselt suhtlemiselt sümbolilisele on Deaconi järgi seotud sümbolilise läve ületamisega.
 
==Ajalugu==
 
Enne sõnade ja tähtede õppimist kasutasid inimesed suhtlemiseks pilte ja joonistusi. Erinevatel joonistustel oli kindel tähendus, millega sai alguse sümbolite kasutamine.<ref name="ancient"/> Esimeste sümbolitena kasutati koopamaalinguid[[koopamaaling]]uid. Vanimad teadaolevad koopamaalingud on leitud Chauvet' koobastest Lõuna-Prantsusmaal.<ref name="visual"/> Nende vanuseks hinnatakse umbes 30000 aastat.
 
Antiikajal, kui võimule tuli [[Rooma keisririik|Rooma keisririigi]], ajal hakkas levima [[kristlus]]. Kuna kirjaoskajaid oli vähe, oli kristluse arendamine raske. Lahendusena moodustati „vaeste piibel“, kus sümbolite abil piiblitõdesid edastati. Sellisel viisil oli edastatav sõnum kõigile arusaadav. Tekkis mitmekesine ja elulähedane keskaja sümboolika.<ref name="aianduskool"/> Et kirjaoskus oli madalal tasemel, siis oli [[tähestik]] oluline sümbol, mida kasutati ka kaitsena.<ref name="folklore"/>
 
==Kasutamine==