Erinevus lehekülje "Eduard Wiiralt" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
 
=== Pariisis ===
1925. aastal määras vastloodud [[Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus]] Wiiraltile aastase stipendiumi enesetäiendamiseks [[Pariis|Pariisis]]. Paraku pummeldati sõiduraha pärast kättesaamist Tallinnas koos sõpradega maha. Septembris määrati talle stipendium uuesti tingimusel, et ta viibiks kuus kuud välismaal. 4. novembril algas Tartust sõit üle [[Berliin|Berliini]] ja [[Köln|Kölni]] Pariisi poole, kuhu kunstnik saabus 8. novembril 1925.<ref name=":0" /> Tema esimeseks elukohaks sai Pariisi Eesti saatkonna poolt üüritud korter ning tööd leidis ta esialgu [[Odessa|Odessast]] pärit skulptori Vladimir Izdebsky ateljees. Aastatel [[1925]]–[[1939]] elas ta Pariisis. [[Montparnasse|Montparnasse'l]] kujundes 1920.aastate keskpaiku taas omamoodi eesti koloonia, nagu enne Esimest Maailmasõda. Seal elasid ja õppisid lühemat või pikemat aega maalijad [[Kuno Veeber]], [[Adamson-Eric]], [[Kristjan Teder]], [[Aleksander Vardi]], [[Jaan Grünberg]], [[Juhan MukstMuks]] ja taisedteised. Sukelduti internatsionaalses kunstnikeseltskonnas peaaegu et kohustuslikuks peetavasse boheemlasellu, trotsides rahanappust. Nii ka Wiiralt, kes aga säilitas seejuures imetlusväärse töövõime. <ref>EKMA 10.8.5.52</ref>Eesti kunstnikest läbis Wiiralt Pariisis eriti tihedalt [[Jaan Grünberg|Jaan Grünbergiga]], kes elas seal aastail 1926–1933 ning 1937–1939. Ka aastail 1931–1933 Pariisis viibinud skulptor [[Aleksander Ipsberg]] ning 1928 ja 1932–1933 seal töötanud Ferdi Sannamees kuulusid Wiiralti lähimate seltsiliste hulka. Iseäranis tormilisteks kippusid kujunema koos Sannamehega veedetud õhtud. Isegi nii tormilisteks, et märtsis [[1933]] ilmnes Wiiraltil maksahaigus, mille tagajärjel ta 13. mail kokku varises. Arst keelas kunstnikul surma ähvardusel alkoholi pruukimise ja kõikide imestuseks loobus Wiiralt sealtpeale alkoholi tarvitamisest.<ref name=":0" /> Sama aasta aprillis oli surnud ka Eduard Wiiralti isa Anton, see sündmus kujunes kunstnikule nii vaimseks kui kunstiliseks murdepunktiks.
 
1926. aasta juunis tegi Wiiralt kolmenädalase reisi [[Itaalia]]sse ning pärast seda seisis ees raske talv Pariisis. Stipendium oli lõppenud, kodumaised [[honorar]]id kasinad ja kohapealsed tellimused esialgu veel kasinad. Et leivaraha saada, maalis Wiiralt siidirätikuid ja värvis nukke, mis oli vaeste kunstnike tüüpiline sissetulekuallikas Pariisis. Mais [[1927]] toimus Wiiralti isikunäitus, kus ta eksponeeris umbes 40 [[litograafia|litot]], [[puugravüür]]i, [[ofort]]i, [[monotüüpia]]t ja [[joonistus]]t. Näitusel oli hea müügiedu. See aitas kaasa tema valimisele [[Sügissalong]]i liikmeks samal aastal ning tõi talle edaspidi illustratsioonide tellimusi kirjastuselt Editions du Trianon<ref name=":0" />. [[1928]]. aasta aprillis toimus teine isikunäitus Pariisis A.-G. Fabre'i galeriis, kus oli väljas 40–50 tööd, peamiselt monotüüpiad ja [[õlimaal]]id. On märkimisväärne, et kunstnik tegi tollal palju monotüüpiaid ning koguni maalis; tuli orienteeruda ostjatele<ref name=":0" />.
171

muudatust