Erinevus lehekülje "16. sajand Eestis" redaktsioonide vahel

P
näpukas
P
P (näpukas)
Aastatel [[1556]]–[[1557]] toimus viimane suurem sisekonflikt [[Vana-Liivimaa]]l, [[Riia peapiiskop]]i ja [[Liivi ordu]] vahel. Selle põhjusteks olid lisaks sisepingetele aga ka välismaiste valitsejate, eestkätt [[Preisimaa hertsog]]i [[Albrecht von Hohenzollern|Albrechti]], [[Mecklenburgi hertsog]]i [[Johann Albrecht I]] ja [[Poola kuningas|Poola kuninga]] [[Zygmunt II August]]i huvid, [[Christoph von Mecklenburg]]i [[Riia peapiiskop]]i [[koadjuutor]]iks määramisel.
 
1557. aastal jõuti Poola kuninga Zygmunt II sõjalaagris Posvolis (tänapäeva [[Pasvalys]]) nii kaugele, et Saksa-Rooma riigi saadikute vahendusel esitati liivimaalastele kaks rahulepingut: esimene taastas peapiiskopi ja Christophi positsioonid ja varad, kuigi keelas neil maad sekulariseerimast, teisega sõlmiti aga Zygmunt II ja Liivimaa vahel rahuleping, lahendades nende pikaajalise piiritüli ja kaubandusvastuolud. 14. septembril, kui ordumeister Fürstenberg lepinguid kinnitama tuli, sõlmiti kuninga ja tema vahel ka kolmas, salajane leping, liit Venemaa vastu. See ei rakendunud aga enne ellu kui mõlema rahuleping Venemaaga oli lõppenud, seega sai see realiseeruda mitemitte varem kui alles viie aasta pärast. Seega oli liidu tähendus suhteliselt tühine, ent see aitas Liivimaad tihedamalt siduda Zygmunt II poliitikaga. Hoolimata kõigest ei saanud Liivimaast Posvoli lepingute järel Zygmunt II sõltlast. 7. oktoobril, kui hertsog Christoph pidulikult koadjuutoriks valiti, oli ka koadjuutorivaenus lõplikult läbi.
 
Traditsioonilise arusaama järgi näitas koadjuutorivaenus naaberriikidele selgelt, et Vana-Liivimaa sisekorraldus on nõrk ning selle osariigid ei suuda enam kuidagi vastu seista välissurvele. On ka arvatud, et see kiirendas [[Ivan IV]] otsust alustada [[Vene-Liivi sõda]].
100 721

muudatust