Flopiseade: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P näpukad
P näpukas
14. rida:
Tühjal vormindamata disketil on magnetoksiidi kate, kus osakestel puudub kindel järjekord. Vormindamise ajal osakesed joondatakse, moodustades mustri magnetiseeritud radatest, millest igaüks on jagatud sektoriteks. See võimaldab kontrolleril korralikult lugeda ja kirjutada andmeid. Rajad on kontsentrilised ringid keskme ümber koos tühikutega radade vahel, kuhu ei ole andmeid kirjutatud. Lüngad on täidetud "polster" baitidega mis on esitatud sektorite vahel ja raja lõpus, et arvestada väikese kiiruse variatsiooniga flopiseadmes ja võimaldada paremat ühilduvust erinevate flopiseadmetega. Igal sektoril on oma päis, mis viitab sektori asukohale kettal. Vigade vältimiseks on kirjutatud kõigi sektorite päistesse ja ka sektoris oleva kasutaja andmete lõppu veakontroll (inglise keeles ''cyclic redundancy check'' ehk ''CRC''). Mõned vead on lahendatavad lihtsalt uuesti lugeda proovides. Mõned vead on aga alalised ja ketta kontroller annab mitme ebaõnnestunud lugemise tulemusena [[operatsioonisüsteem]]ile ebaõnnestumisest teada.
 
Vanematel flopiseadmetel tulippärasttuli pärast disketi sisestamist seadme ees asuv hoob manuaalseltkäega alla vajutada, et flopi kogemata välja ei tuleks. Samas lülitas see hoob tööle mootori klammerdushoova ja kahepoolsetes seadmetes teise lugemis-kirjutamispea. Osadel 5¼″ seadmetel surutakse disketti sisestades kokku väljastusvedru, mis hoova avades poolenisti flopi välja viskab. Uuematel 5¼″ ja kõikidel 3½" seadmetel toimub klammerdushoova kinnitamine ja teise pea töölepanek automaatselt ning väljastusnupu vajutamisel toimub vastupidine. Osadel [[Macintosh|Apple Macintoshi]] arvutitel, millel oli sisseehitatud flopiseade, oli väljastusnupp asendatud tarkvaraga, mis kontrollis väljastusmootorit. Voolukatkestuse või seadme tõrkumise korral sai sisestatud flopi eemaldada käsitsi, sisestades midagi avasse seadme esipaneelil.
 
==8-tollise disketi päritolu==
[[Image:FDD patents collage.png|400px200px|right|thumbnail|200px|IBM 8 -tollise flopiseadme patent]]
1967. aastal andis IBM oma San Jose (California) mäluseadmete arenduskeskusele ülesande töötada välja töökindel ja odav süsteem, et laadida mikrokoode nende System/370 suurarvutitesse läbi protsessi, mida tuntakse Initial Control Program Load nime all (ICPL). System/370 oli IBM-i esimene arvutisüsteemide pere, mis ulatuslikult kasutas mikrokoodiks<ref>The Model 85 of System/360 used a mixture of non-volatile Capacitive Read Only Storage and volatile semiconductor memory; however the latter was mainly used for emulation, microdiagnostics and some low cost features{{cite book
|title =IBM'S 360 and Early 370 Systems
40. rida:
Uut seadet, mida arendati koodnime Minnow all ja tarniti kui 23FD, oli standardne osa System 370 protsessiühikutest (IBM-i siseselt oli kasutusel teine seade koodnimega Mackerel, et kirjutada turustuseks buudikettaid<ref>[http://archive.computerhistory.org/resources/access/text/Oral_History/102657926.05.01.acc.pdf] Oral History Panel on 8 inch Floppy Disk Drives., , Ed. Jim Porter, 2005 - pg 31 "The writer was the Mackerel..."</ref>)). Samas kasutati seda kui programmilaadimisseadet teiste IBM-i toodete, nagu näiteks 2835 Storage Control Unit jaoks.<ref>[http://www-03.ibm.com/ibm/history/exhibits/storage/storage_2305.html IBM Archives: IBM 2305 fixed head storage]</ref> Mõne aja pärast lahkus Alan Shugart IBM-ist ja asus tegutsema Memorexis, kus tema tiim hakkas 1972. aastal tarnima Memorex 650-t 175 kB mahtuvusega, mis oli esimene lugemis-kirjutamis disketidraiv.
 
1973. aastal hakkas IBM tarnima oma esimest lugemis-/kirjutamis disketidraivikirjutamisdisketidraivi 33FD osana 3740 Data Entry System’ist<ref>[http://www-03.ibm.com/ibm/history/exhibits/rochester/rochester_4016.html IBM Archives: IBM 3740]</ref> koodnimega „IGAR“<ref>[http://archive.computerhistory.org/resources/access/text/Oral_History/102657926.05.01.acc.pdf] Oral History Panel on 8 inch Floppy Disk Drives., , Ed. Jim Porter, 2005 - pg 9 "IBM did introduce what they called the IGAR, the model 33FD, along with their 3740 data entry system."</ref> , mis oli loodud selleks, et otseselt välja vahetada IBM-i perfokaartidel põhinevad andmesisestusmasinad. Tähelepanuväärne oli IBM-i lugemis-kirjutamisdiskettide juures see, et kasutati teflonibaasil riidest sisekatet, et meedia eluiga pikendada. 1976. aastal suurendas tarnija Verbatim vastupidavust veelgi, kui lisati teflonkate otse magnetdiskile endale.<ref>http://www.verbatim-europe.co.uk/en_1/article_40-years-of-verbatim_5154_0.html From garage to global leader in storage.</ref> Uus süsteem kasutas teistsugust salvestusvormingut, mis talletas kuni 250¼ kB samadele diskidele. Seda formaati toetavaid draive pakuti nii mõnegi tootja poolt ja üsna pea muutusid need väiksema infokoguse liigutamisel tavalisteks. Seda disketiformaati hakati kutsuma kui Single Sided Single Density ehk SSSD-formaadiks. See kavandati hoidma täpselt sama palju infot kui üks karp ehk 2000 perfokaarti. Disk oli jagatud 26 sektori 77 rajale, millest igaüks salvestas 128 baiti.
 
[[Image:Floppy Disk Drive 8 inch.jpg|right|thumb|8-tolline flopiseade (3½ -tolline diskett võrdluseks)]]
 
Kui 1970. aastatel arendati välja esimesi mikroarvuteid, siis 8-tollist flopit kasutati nende puhul kui üht vähest suure kiirusega massmäluseadet, mis oli sihtgrupi jaoks (erakasutajad ja väikefirmad) vähegi taskukohasema hinnaga. Esimene mikroarvutite operatsioonisüsteem CP/M tarnis algselt 8-tolliseid diske. Samas olid draivid siiski veel kallid, makstes alguspäevil tavaliselt rohkem kui see arvuti, mille külge nad olid pandud, niisiis enamus selle aja arvutitest kasutas siiski veel kassette.
56. rida:
[[Image:Floppy disk 5.25 inch.JPG|right|thumb|200px|Kahepoolne 5¼ tolline flopi]]
 
1976. aasta [[Wang Laboratories]]'e juhtkonna koosolekul otsustati, et 8 -tolline flopiseade oli lihtsalt liiga suur arvutite jaoks mida nad sel ajal arendasid.[[Shugart Associates]] otsustas arendada 5¼ -tollise flopiseadme, mis mahutas algselt 98,5&nbsp;kB, kuid hiljem suurendati 110&nbsp;kB-ni, lisades 5 rada. <ref>{{cite web| url=http://www.magneticdiskheritagecenter.org/100th/Progress/Porter/jimporter.htm | title=Porter's Biography| accessdate=2006-07-29}}</ref><ref>{{cite web|url=http://archive.computerhistory.org/resources/text/Oral_History/5.25_3.5_Floppy_Drive/5.25_and_3.5_Floppy_Panel.oral_history.2005.102657925.pdf |format=PDF| title=Computer History Museum's Oral History Panel on 5.25 and 3.5 inch Floppy Drives| accessdate=2007-12-12}}</ref>
5¼-tolline flopiseade oli tunduvalt odavam kui IBM-i kaheksa 8-tolline seade, seetõttu hakkasid ka teised arvutitootjad ja -kasutajad väiksemat flopiseadet kasutama. Aastaks 1978 oli üle 10 tootja, kes valmistasid 5¼-tolliseid diskette.
 
Esimestel aastatel lugesid seadmed ainult ühte disketi poolt. Sealt arenes välja populaarne komme teise kirjutamist lubava augu lõikamiseks. See lasi flopit ümber keeratapöörata ja kasutada kahepoolsena ([[flippy disk]]). Osad pidasid seda üpriski riskantseks kuna tootja garanteeris flopi töökorra ainult disketi ühe poolse kasutuse puhul. Teiseks põhjuseks oli, et ümber keeratud flopi keerles oma paberist katte sees teistpidi, nii et osa tolmust, mis oli eelmistel kasutuskordadel kogunenud riidest puhastuslapi taha, võis disketiga haakuda ja sattuda lugemis-kirjutamispea peale ja selle rikkuda. Kuna osadel flopiseadmetel asus kirjutamis-lugemispea üleval ja teistel all, siis otsustasid disketitootjad lubada ka kahepoolset kasutust.
 
Enamikule koduarvutitele aastatest 1970–1980 oli flopiseade põhiline admesalvestusseadeandmesalvestusseade. Kuna masinatel puudus kõvaketas, laaditi operatsioonisüsteem harilikult disketilt, mis eemaldati ja vahetati siis teise vastu, kuhu oli salvestatud soovitud rakendus. Mõnel arvutil oli kaks flopiseadet, mis lubas kasutajal jätta OS flopi paigale ja lihtsalt vahetada programme sisaldavaid kettaid. 1980. aastate alguses ilmusid seadmed, mis tõstsid mahutuvusemahutavuse 720&nbsp;kB-le.
 
Aastal 1984 tulid koos IBM-i PC/AT-iga turule ka kõrgtihedusega disketid, mis kasutasid 96 rada tolli kohta, suutes mahutada 1200 kB<ref>80 tracks × 2 sides × 15 (512-byte) sectors [http://www.buildorbuy.org/floppydisk.html Table Of Diskette Formats]</ref>. Kuna sel ajal mahutas tavaline [[kõvaketas]] 10–20 MB, peeti sellist suurust üsnagi mahukaks. Kuna kõrgtihedusega seadmed suutsid kirjutada ka kahepoolsetele diskettidele, siis oli ka uuenduste loomine üpris kerge.
86. rida:
Sony kõrval oli Apple esimene suurem tootja, kes hakkas müüma 3½-tolliste diskidraividega arvuteid ja samas lõpetas nende tarnimise esimesena 1998. aastal, kui kasutusele tuli iMac.
 
Järjekordne edusamm oksiidkatete osas viis uue „suurendatud tihedusega“ („ED“ ehk „extended-density“) formaadini 2880 kB mahtuvusega, mis tuli kasutusele NeXTcube'i ja NeXTstationi puhul 1991. aastal. Samal aastal võeti see kasutusele ka IBM-i PS/2 mudel 57-l, aga see ei muutunud kunagi eriti laialdaselt kasutatavaks, sest selleks ajaks, kui mudel muutus kättesaadavaks, oli see juba mahutuvseltmahutavuselt liiga väike, et võistelda HD formaadiga. 3½-tollised draivid, mida müüdi veel kümnendki hiljem, kasutasid endiselt sedasama 1,44 MB HD formaati, mis standardiseeriti 1989. aastal ISO 9529-1,2-ga.
 
==Vaata ka==