Flopiseade: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P näpukad |
P näpukas |
||
14. rida:
Tühjal vormindamata disketil on magnetoksiidi kate, kus osakestel puudub kindel järjekord. Vormindamise ajal osakesed joondatakse, moodustades mustri magnetiseeritud radatest, millest igaüks on jagatud sektoriteks. See võimaldab kontrolleril korralikult lugeda ja kirjutada andmeid. Rajad on kontsentrilised ringid keskme ümber koos tühikutega radade vahel, kuhu ei ole andmeid kirjutatud. Lüngad on täidetud "polster" baitidega mis on esitatud sektorite vahel ja raja lõpus, et arvestada väikese kiiruse variatsiooniga flopiseadmes ja võimaldada paremat ühilduvust erinevate flopiseadmetega. Igal sektoril on oma päis, mis viitab sektori asukohale kettal. Vigade vältimiseks on kirjutatud kõigi sektorite päistesse ja ka sektoris oleva kasutaja andmete lõppu veakontroll (inglise keeles ''cyclic redundancy check'' ehk ''CRC''). Mõned vead on lahendatavad lihtsalt uuesti lugeda proovides. Mõned vead on aga alalised ja ketta kontroller annab mitme ebaõnnestunud lugemise tulemusena [[operatsioonisüsteem]]ile ebaõnnestumisest teada.
Vanematel flopiseadmetel
==8-tollise disketi päritolu==
[[Image:FDD patents collage.png|
1967. aastal andis IBM oma San Jose (California) mäluseadmete arenduskeskusele ülesande töötada välja töökindel ja odav süsteem, et laadida mikrokoode nende System/370 suurarvutitesse läbi protsessi, mida tuntakse Initial Control Program Load nime all (ICPL). System/370 oli IBM-i esimene arvutisüsteemide pere, mis ulatuslikult kasutas mikrokoodiks<ref>The Model 85 of System/360 used a mixture of non-volatile Capacitive Read Only Storage and volatile semiconductor memory; however the latter was mainly used for emulation, microdiagnostics and some low cost features{{cite book
|title =IBM'S 360 and Early 370 Systems
40. rida:
Uut seadet, mida arendati koodnime Minnow all ja tarniti kui 23FD, oli standardne osa System 370 protsessiühikutest (IBM-i siseselt oli kasutusel teine seade koodnimega Mackerel, et kirjutada turustuseks buudikettaid<ref>[http://archive.computerhistory.org/resources/access/text/Oral_History/102657926.05.01.acc.pdf] Oral History Panel on 8 inch Floppy Disk Drives., , Ed. Jim Porter, 2005 - pg 31 "The writer was the Mackerel..."</ref>)). Samas kasutati seda kui programmilaadimisseadet teiste IBM-i toodete, nagu näiteks 2835 Storage Control Unit jaoks.<ref>[http://www-03.ibm.com/ibm/history/exhibits/storage/storage_2305.html IBM Archives: IBM 2305 fixed head storage]</ref> Mõne aja pärast lahkus Alan Shugart IBM-ist ja asus tegutsema Memorexis, kus tema tiim hakkas 1972. aastal tarnima Memorex 650-t 175 kB mahtuvusega, mis oli esimene lugemis-kirjutamis disketidraiv.
1973. aastal hakkas IBM tarnima oma esimest lugemis-/
[[Image:Floppy Disk Drive 8 inch.jpg|right|thumb|8-tolline flopiseade (3½
Kui 1970. aastatel arendati välja esimesi mikroarvuteid, siis 8-tollist flopit kasutati nende puhul kui üht vähest suure kiirusega massmäluseadet, mis oli sihtgrupi jaoks (erakasutajad ja väikefirmad) vähegi taskukohasema hinnaga. Esimene mikroarvutite operatsioonisüsteem CP/M tarnis algselt 8-tolliseid diske. Samas olid draivid siiski veel kallid, makstes alguspäevil tavaliselt rohkem kui see arvuti, mille külge nad olid pandud, niisiis enamus selle aja arvutitest kasutas siiski veel kassette.
56. rida:
[[Image:Floppy disk 5.25 inch.JPG|right|thumb|200px|Kahepoolne 5¼ tolline flopi]]
1976. aasta [[Wang Laboratories]]'e juhtkonna koosolekul otsustati, et 8
5¼-tolline flopiseade oli tunduvalt odavam kui IBM-i
Esimestel aastatel lugesid seadmed ainult ühte disketi poolt. Sealt arenes välja populaarne komme teise kirjutamist lubava augu lõikamiseks. See lasi flopit ümber
Enamikule koduarvutitele aastatest 1970–1980 oli flopiseade põhiline
Aastal 1984 tulid koos IBM-i PC/AT-iga turule ka kõrgtihedusega disketid, mis kasutasid 96 rada tolli kohta, suutes mahutada 1200 kB<ref>80 tracks × 2 sides × 15 (512-byte) sectors [http://www.buildorbuy.org/floppydisk.html Table Of Diskette Formats]</ref>. Kuna sel ajal mahutas tavaline [[kõvaketas]] 10–20 MB, peeti sellist suurust üsnagi mahukaks. Kuna kõrgtihedusega seadmed suutsid kirjutada ka kahepoolsetele diskettidele, siis oli ka uuenduste loomine üpris kerge.
86. rida:
Sony kõrval oli Apple esimene suurem tootja, kes hakkas müüma 3½-tolliste diskidraividega arvuteid ja samas lõpetas nende tarnimise esimesena 1998. aastal, kui kasutusele tuli iMac.
Järjekordne edusamm oksiidkatete osas viis uue „suurendatud tihedusega“ („ED“ ehk „extended-density“) formaadini 2880 kB mahtuvusega, mis tuli kasutusele NeXTcube'i ja NeXTstationi puhul 1991. aastal. Samal aastal võeti see kasutusele ka IBM-i PS/2 mudel 57-l, aga see ei muutunud kunagi eriti laialdaselt kasutatavaks, sest selleks ajaks, kui mudel muutus kättesaadavaks, oli see juba
==Vaata ka==
|