Erinevus lehekülje "Serbia despootkond" redaktsioonide vahel

P
nõbule > nõole
P (nõbule > nõole)
[[Pilt:1422 Zeta in the Serbian Despotate after death Balsa III.svg|left|thumb|200px| Serbia despootkond Stefan Lazarevići ajal (1422) ja valduste piir Veneziaga Aadria mere rannikul.]]
 
Kui Musa end ise Osmanite riigi Euroopa-osa sultaniks kuulutas, ründas ta 1412. aasta alguses Serbiat, kuid sai Stefani käest Novo Brdo juures Kosovos lüüa. Stefan kutsus siis riigi [[Anatoolia]]-osa valitsejat, sultan [[Mehmed I|Mehmed Çelebi]]t koos Musat ründama. Tagades Ungari abi, ründasid nad Musat 5. juulil 1413 [[Çamorlu]]s, [[Vitoša]] mäe juures (tänapäeva [[Bulgaaria]]s) ja võitsid ta, Musa tapeti lahingus. Tasuks sai Stefan [[Koprijan]]i linna [[Niš]]i lähedal ja Serbia-Bulgaaria [[Znepolje]] ala. Järgmiseks kaheteistkümneks aastaks jäi Stefan sultan Mehmediga headesse suhetesse, mis tegi võimalikuks keskaegse Serbia taassünni.
 
[[Pilt:Serbian Despotate 1423.png|right|thumb|250px|Serbia despootkond, 1421-1427]]
Bosnia kuningas [[Tvrtko II]] sattus novembris 1430 konflikti Bosnia aadliperekonna Zlatonosovićitega, väidetava koostöö pärast Vukašin Zlatonosovići ja Serbia despootkonna vahel. See konflikt lõppes Vukašini surma ja Zlatonosovići perekonna täieliku hävitamisega, kuid viis otseselt teise konflikti Serbia endaga. 1433. aasta kevadel annekteeris despoot Đurađ osa [[Usora (piirkond)|Usorast]], koos [[Zvonik (Farkaševac)|Zvoniki]] kaubapunkti ja [[Teočak]]i kindlusega.
 
Đurađ pani oma tütre Katarina aastal 1433 mehele Ungari kuninganna lähedasele nõbulenõole, [[Ulrih II (Celje)|Celje Ulrih II-le]], eesmärgiga tagada paremad suhted Serbia põhjanaabriga. Oma teise tütre [[Mara Branković|Mara]] pidi ta mehele panema sultan [[Murad II]]-le. See abielu korraldati aastal 1433, kuid Đurađ lükkas seda edasi aastani 1435, kui Osmanid ähvardasid sissetungiga. Pärast abielu sõlmimist vandus Murad rahu jätkamist Osmanite riigi ja Serbia vahel.
 
Kuid see vanne murti kaks aastat hiljem. Osmanite riik tungis aastal 1437 Serbiale kallale ja hakkas rüüstama. Đurađ rääkis sultaniga välja ebasoodsa rahu, andes talle [[Braničevo (piirkond)|Braničevo]]. Kuid aastal 1438 ründas sultan taas. Seekord loovutas despoot talle [[Ždrelo]] ja [[Višesav]]i, kuid järgnenud rahu ei kestnud kauem kui eelmine.
=== Lazar Branković ===
 
Despoot Lazar Branković, ainus Đurađi poegadest, keda Osmanid pimedaks ei torganud, järgnes oma isale. Tundes, et Serbia on liiga nõrk tõrjumaks tulevasi Osmanite rünnakuid lahinguväljal, suutis ta 15. jaanuaril 1457 teha sultan Mehmed II-ga tehingu. Selle tehingu kohaselt anti talle tagasi suurem osa tema isa maadest ja lubadus, et Osmanid ei häiri Serbiat kuni Lazari surmani. Lazar omakorda pidi maksma tribuuti, mida vähendati, kuna ta ei omanud enam rikkaid Novo Brdo kaevandusi. Ajutiselt vaba lõunapoolsest ohust, pöördus Lazar põhja suunas ja Ungari sisemisse võitlusessevõitlusse, kus ta asus [[Ladislaus Postumus|kuningas Ladislaus]]i poolele, vallutades aastal 1457 [[Kovin]]i ja mitu muud linna [[Doonau]] vasakkaldal, mis oli esimest korda Serbia ajaloos, kus Serbia ulatus Doonaust põhja poole.
 
Kohe pärast nende ema Jerina surma 3. mail 1457 puhkes Brankovići perekonna noorema põlvkonna seas päriluskonflikt. Otsides õigust oma vallaspojale [[Vuk Grgurević|Vukile]], põgenes pime [[Grgur Branković]] Osmanite riiki, koos Mara ja Thomas Kantakouzenosega. Lazari vend, pime Stefan Branković, jäi tema kõrvale.
[[Pilt:Serbian despotate 1455 1459.png|right|thumb|250px|Serbia despootkond, 1455-1459]]
 
Kuna despoot Lazar Brankovićil ei olnud poegi, moodustati pärast tema surma kolmeliikmeline regentlus. Sellesse kuulusid Lazari vend, pime [[Stefan Branković]], Lazari lesk [[Helena Palaiologina]] ja suurhertsog [[Mihailo Anđelović]]. Mihailo Anđelović, kelle vend oli Osmanite suurvisiir Mahmud-paša Anđelović, alustas Stefani ja Helena selja taga vandenõu Osmanitega. Märtsis tõi ta Smederevosse väikese väesalga Osmanite sõdureid, et tugevdada oma taotlust despootkonnale. Kuid sõdurid heiskasid vallidele ootamatult Osmanite lipu ja hakkasid sultani niminime karjuma. Smederevo raevunud kodanikud tõusid 31. märtsil Anđelovići vastu üles, võtsid ta vangi ning püüdsid kinni või tapsid enamuse Osmanite väesalgast. Stefan Branković, kes kuulutati uueks despoodiks, võttis koos Helena Palaiologinaga kontrolli Smederevos ja despootkonnas.
 
Kaose ajal, mis ümbritses Lazari surma ja lõhet ajutises regentluses, ründas Bosnia kuningas Stjepan Tomaš despootkonna valdusi Drina jõest läänes ja vallutas enamuse neist, jättes vaid Teočaki despootkonna kätte. Mihail Silagyi hõivas samuti enamuse Lazari linnu Doonaust põhja pool.
109 611

muudatust