Anglosaksi Inglismaa: erinevus redaktsioonide vahel

9. sajandini domineerisid anglosaksi Inglismaal [[Seitse kuningriiki]]: [[Northumbria]], [[Mercia]], [[East Anglia kuningriik|East Anglia]], [[Essexi kuningriik|Essex]], [[Kenti kuningriik|Kent]], [[Sussexi kuningriik|Sussex]] ja [[Wessex]]. Oma religioonis järgisid kuningriigid varasel perioodil [[anglosaksi paganlus]]t, kuid pöördusid 7. sajandil [[anglosaksi kristlus|kristlusessekristlusse]]. Paganluse viimane kindlus oli Mercia hegemoonia periood 640. aastatel, lõppedes [[Penda (Mercia)|Penda]] surmaga aastal 655.

[[Pilt:Invasions of the Roman Empire 1.png|thumb|300px|2. – 5–5. sajandi lihtsustatud rändemuster.]]

Anglosakside saabumist Britanniasse võib vaadata [[germaanlased|germaanlaste]] üldise liikumise kontekstis üle Euroopa aastatel 300 kuni 700300–700, mida tuntakse [[Suur rahvasterändamine|Suure rahvasterändamisena]] (ka barbarite sissetung või ''Völkerwanderung''). Samal perioodil toimus brittide ränne Armorica poolsaarele ([[Bretagne]] ja [[Normandia]] tänapäeva [[Prantsusmaa]]l): algselt umbes aastal 383 Rooma võimu ajal, kuid ka umbes aastal 460 ning 540. ja 550. aastatel; 460. aasta rännet peetakse vastuseks võitlusele anglosaksi mässu ajal umbes aastatel 450 kuni 500450–500, nagu ka rännet [[Britoonia]]sse (tänapäeva [[Galicia]] Loode-Hispaanias) umbes samal ajal. Ajaloolane [[Peter Hunter Blair]] seletas lahti selle, mida nüüd peetakse traditsiooniliseks vaateks anglosakside saabumisele Britanniasse. Ta vihjas massilisele sisserändele, võitlusele ja Rooma-järgsete brittide väljaajamisele nende maalt saarte lääneservale ning Bretagne'i ja Pürenee poolsaartele. Sellist vaadet mõjutasid arvatavasti sellised allikad, nagu Beda, kus see räägib brittide tapmisest või "igavesse orjusesseorjusse" viimisest. [[Heinrich Härke]] järgi on palju moodsam vaade brittide ja anglosakside koosolemisest. Ta näitab, et mitmed moodsad arheoloogid on nüüd sissetungi mudeli ümber hinnanud, nad on arendanud koosolemise mudeli, mis põhineb suuresti [[Ine (Wessex)|Ine seadustel]]. Seadused sisaldavad mitut punkti, mis pakuvad brittidele kuut erinevat vereraha taset, millest neli on allpool vabamehe tasemest. Kuigi oli võimalik brittide elamine rikaste vabameestena, näib üldiselt, et anglosaksi ühiskonnas olid nad alamas seisuses, kui anglosaksid.

Ei ole täiesti selge, kui palju britte olid kristlased, kui paganlikud anglosaksid saabusid. Paavst Coelestinus I püüdis aastal 431 korraldada iirlaste ristiusustamst. Siiski oli see Püha [[Patrick]], keda tunnustatakse iirlaste massilise ristijana. Kristlik Iirimaa asus siis ristiusustama ülejäänud Briti saari ja [[Columba]] saadeti asutama usukogukonda Ionas, Šotimaa läänerannikul. Siis, 635. –ja 651. aasta vahel, saadeti [[Aidan Lindisfarne'ist|Aidan]] Ionast looma oma piiskopkonda Northumbrias, Lindisfarne'is. Sealt alates oli Northumbria pööratud [[Keldi kristlus|Keldi (Iiri) kiriku]] poolt.

Beda on põlise briti vaimulikkonna suhtes väga laitev: oma teoses ''Historia ecclesiastica'' kurdab ta nende ''kirjeldamatute kuritegude'' üle, ja et nad ei kuuluta usku anglite või sakside seas. Paavst Gregorius saatis aastal 597 [[Canterbury Augustinus|Augustinus]]e anglosakse pöörama, kuid Beda järgi keeldus briti vaimulikkond Augustinust tema missioonil aitamast. Vaatamata Beda kaebustele usutakse nüüd, et britid mängisid [[anglosaksi kristlus|anglosakside kristlusessekristlusse pööramisel]] tähtsat rolli. Saabumisel Kagu-Inglismaale aastal 597 anti Kenti kuninga Æthelberhti poolt Augustinusele maad kiriku ehitamiseks; nii ehitas Augustinus aastal 597 kiriku ja asutas Canterbury piiskopkonna. Ta ristis Æthelberhti aastal 601, siis jätkas oma missiooni pöörata inglased kristlusessekristlusse. Enamus Põhja- ja Ida-Inglismaast oli juba ristitud Iiri kiriku poolt. Siiski jäid Sussex ja Wighti saar peamiselt paganlikeks kuni maapakku saadetud Yorki peapiiskopi Püha [[wilfrid]]i saabumiseni, kes pööras Sussexi umbes aastal 681 ja Wighti saare aastal 683.

860. aastatel korraldasid taanlased rüüsteretkede asemel täiemahulise sissetungi. Aastal 865 saabus suur armee, mida anglosaksid kirjeldasid kui [[Suur paganate armee]]. Seda tugevdas aastal 871 Suur suvearmee. Kümne aasta jooksul langesid peaaegu kõik anglosaksi kuningriigid sissetungijate kätte: Northumbria aastal 867, East Anglia aastal 869 ja peaaegu kogu Mercia aastatel 874-77874–877. Vaid Wessexi kuningriik suutis ellu jääda. Märtsis 878 ehitas Wessexi anglosaksi kuningas [[Alfred Suur|Alfred]] väheste meestega linnuse [[Athelney]]sse, sügaval peidus Somerseti soodes. Ta kasutas seda baasina, kust viikingeid rünnata. Mais 878 pani ta kokku Somerseti, Wiltshire'i ja Hampshire'i inimestest moodustatud armee, mis võitis viikingite armeed [[Edingtoni lahing]]us. Viikingid taganesid oma linnusesse ja Alfred asus seda piirama. Lõpuks andsid taanlased alla ja nende juht [[Guthrum]] nõustus taanduma Wessexist ja ennast ristida laskma. Ametlik tseremoonia viidi läbi mõned päevad hiljem [[Wedmore'i rahu|Wedmore]]'is. Siis järgnes [[Alfredi ja Guthrumi leping|rahuleping]] Alfredi ja Guthrumi vahel, milles oli mitmeid sätteid, sealhulgas piiride määratlemine alale, mida pidid valitsema taanlased (mis sai tuntuks kui [[Danelaw]]), ja alale, mida Wessex. Wessexi kuningriik kontrollis osa keskmaast ja kogu lõunat (väljaarvatud Cornwall, mis oli ikka veel brittide käes), samas taanlased hoidsid East Angliat ja põhja.

Alfredi surmaga aastal 899 sai troonile tema poeg [[Edward Vanem]]. Alfredi poeg Edward ning pojapojad [[Athelstan]], [[Edmund I]] ja [[Eadred]] jätkasid vastupanupoliitikat viikingite vastu. Aastatel 874 – 879874–879 valitses Mercia lääneosa [[Ceolwulf II (Mercia)|Ceolwulf II]], kelle järglane oli [[Æthelred (Mercia)|Æthelred]]. Aastal 886/887 abiellus Æthelred Alfredi tütre [[Æthelflæd]]iga. Kui Æthelred aastal 911 suri, juhtis tema lesk Mercia provintsi tiitliga "Mercia emand". Mercia armeejuhina töötas ta koos oma venna Edward Vanemaga, et võita tagasi Mercia maad, mis olid taanlaste kontrolli all. Edward ja tema järglased tegid ''burh''id oma strateegia võtmeelemendiks, mis võimaldas neil rünnakule asuda. Edward vallutas aastal 913 tagasi Essexi. Edwardi poeg [[Athelstan]] annekteeris Northumbria ja sundis Wales'i kuningad alistuma; [[Brunanburh'i lahing]]us aastal 937 võitis ta šotlaste, taanlaste ja viikingite liitu ja sai kogu Inglismaa kuningaks. Kõrvuti brittide ja taanlastega ei meeldinud mõnele muule anglosaksi kuningriigile Wessexi ülemvõim. Järelikult järgnes Wessexi kuninga surmale mäss, eriti Northumbrias. Aastal 973 krooniti Alfredi pojapojapoeg [[Edgar Rahulik|Edgar]] Bath'is Inglismaa kuningaks ja Britannia keisriks. Tema müntidel on ta EDGAR REX ANGLORUM ("Edgar, Inglismaa kuningas"). Edgari kroonimine oli suurejooneline asi ja paljud selle rituaalid ja sõnad olid ka [[Elizabeth II]] kroonimisel aastal 1953, kuigi inglise, mitte ladina keeles.

Edwardit toetas Wessexi krahv Godwin ja andis talle oma tütre naiseks. Seda kokkulepet peeti kohaseks, kuna Godwini seostati kuninga venna, Alfredi mõrvaga. Aastal 1051 saabus üks Edwardi sugulasi, Eustace, Doverisse, et võtta endale eluase; Doveri mehed olid selle vastu ja tapsid mõne Eustace'i mehe. Kui Godwinid keeldusid neid karistamast, andis kuningas, kes ei olnud mõnikord Godwiniga rahul, nad kohtu alla. Canterbury peapiiskop Stigand valiti sõnumiviijaks Godwinile ja tema perekonnale. Godwinid põgenesid, et mitte kohtu ette astuda. Arvatakse, et sel ajal pakkus Edward troonijärglust oma nõbulenõole, Normandia hertsog Williamile (tuntud ka kui [[William Vallutaja]], William Sohilaps või William I). Williamist sai lõpuks Inglismaa kuningas. Godwinid ähvardasid tungida Inglismaale ja Edward ütles, et tahab võidelda, kuid suure nõukogu kohtumisel Westminsteris pani krahv Godwin kõik oma relvad maha ja palus kuningat vabastada ta kõigist süüdistustest. Kuningas ja Godwin leppisid ning Godwinid said seega kõige võimsamaks perekonnaks Inglismaal kuninga järel. Godwini surmaga aastal 1053 sai tema poeg [[Harold II|Harold]] Wessexi krahvkonna; Haroldi vennad Gyrth, Leofwine ja [[Tostig Godwinson|Tostig]] said East Anglia, Mercia ja Northumbria. Northumbrialastele Tostig tema karmi käitumise pärast ei meeldinud ja ta saadeti Flandriasse maapakku, langedes välja ka oma venna Haroldi soosingust, kes toetas kuninga liini northumbrialaste toetamisel.