Aadel: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
PResümee puudub
51. rida:
Poolas antud ajal kehtinud korra kohaselt uue suguvõsa [[aadeldamine|aadeldamisel]], võttis mõni vana aadlisugu selle uue suguvõsa oma [[patronaaž]]i alla ja andis kasutada oma ''staniitsa'' ehk suguvõsade vappidel kujutatud geomeetrilised kujundid, mis meenutavad eesti [[peremärk]]e või muinasgermaani [[ruunimärk]]e. Taolisi vapiseltsilisi oli vanadel suguvõsadel kuni pool tuhat ja sõjas võitlesid nad kõik oma patrooni lipu all, kandes sarnaseid kilpe, kuid erinevaid kiivriehiseid<ref>[[Hannes Walter]], [http://www.horisont.ee/arhiiv_2003_2006/artikkel230_217.html Leedu – kolm õppetundi], Horisont, 2/2004</ref>.
 
Leedu ja Poola valitseva eliidi perekondlik kokkusulamine viis kahesaja aasta pärast [[28. juuni]]l [[1569]]. aastal [[Lublini reaalunioon]]i ning Poola ja Leedu ühisriigi [[Rzeczpospolita]] moodustamiseni.
 
==Liivimaa aadel==
79. rida:
 
===Põlisaadel===
[[Põlisaadel|Põlisaadlisse]] arvati [[aadlisuguvõsa]]d, kelle esindajate kuulumist rüütliseisusesserüütliseisusse saab tõestada hiljemalt [[14. sajand]]ist. Vanas käsiraamatus "''[[Gothaisches Taschenbuch]]''" ja uues käsiraamatus "''[[Genealogisches Handbuch des Adels]]''" on need toodud rubriigis "''Adlige (Freiherrliche, Gräfliche) Häuser A''". Nüüd seda vahet tituleeritud suguvõsade puhul enam ei tehta, sest sellel puudub aadliõiguslik alus.
 
Põlisaadli päritolu on suurelt osalt teadmata. Arvatavasti põlvneb see osalt [[Suur rahvasterändamine|Suure rahvasterändamise]] aegsetest pealikest ja [[õilisvaba]]dest, enamalt jaolt aga [[varakeskaeg|vara-]] ja [[uuskeskaeg]]sete ametite, põhiliselt [[krahv]]iametite täitjatest.
88. rida:
 
===Kirja-aadel===
[[Kirja-aadel|Kirja-aadlisse]] arvatakse suguvõsad, kes olid algselt [[kodanlus|kodanlikku]] või välismaa aadli päritolu ning kelle mõni [[suverään]] [[aadliürik]]u väljastamise (ning enamasti [[aadlivapp|vapi]] annetamise) teel (Saksamaa) aadliseisusesseaadliseisusse tõstsid. Seda hakati [[Saksamaa]]l tegema juba keiser [[Saksa-Rooma keiser|keiser]] [[Karl IV (Saksa-Rooma keiser)|Karl IV]] ajal, et teha aadlikeks [[ametnik]]ke, eelkõige [[jurist]]e. Kõige varasema teadaoleva aadliüriku väljastas keiser Karl IV [[30. september|30. septembril]] [[1360]] [[Wicker Frosch]]ile, kes oli [[Mainz]]i [[Mainzi St. Stephani kirik|St. Stephani kirik]]u [[skolastik]]. Need suguvõsad loetletakse aadlikäsiraamatutes rubriigirubriigis "''Adlige (Adlige, Freiherrliche, Gräfliche) Häuser B''" all.
 
Aadliseisusse tõstmine oli [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] ajal (aastani [[1806]]) eelkõige keisri [[prerogatiiv]], välja arvatud [[Preisimaa]] puhul, mis suurelt jaolt Saksa-Rooma riigi alla ei kuulunud, ja mõningate teiste vürstide puhul, kes said õiguse aadliseisusesseaadliseisusse tõsta. Need olid [[Austria ertshertsog]] ([[1453]]), [[Baieri kuurvürst]], [[Pfalzi kuurvürst]], [[Lotringi hertsog]] ([[14. sajand]]il) [[Salzburgi peapiiskop]] , [[Metzi piiskop]] ja [[Touli piiskop]]. Kuni 1806. aastani ([[Austria]]s [[1918]]. aastani), valitses ka komme vastaadeldatu nime muuta, varustades selle kaunikõlalise lisandiga (pseudokohanimega). Nii näiteks said auväärse linnakodaniku, [[Frankfurt Oderi ääres|Oderi-äärse Frankfurdi]] ülemlinnapea [[Samuel Prätorius]]e (suri [[1605]]; ta kandis algul nime Schulz, seejärel Scultetus ja lõpuks Praetorius) järglased [[1661]] aadlikeks nime ja tiitliga "Reichsritter und Edle Prätorius von Richthofen". Tituleerimata mehed sellest suguvõsast nimetavad end praegugi "Prätorius von Richthofen".
 
Kirja-aadli omaette kategooriad olid [[ohvitseriaadel]] ([[mõõga-aadel]]) ja [[ordeniaadel]]. Pärast 30-aastast teenimist keisririigi armees (''[[Reichsarmee]]''; kuni 1806. aastani) oli igal kodanlikku päritolu [[ohvitser]]il õigus saada tõstetud aadliseisusesseaadliseisusse. Pärast vastava avalduse sisseandmist see peaaegu alati ka saadi. See traditsioon püsis [[Austria-Ungari]]s 1918. aastani.
 
==Rootsi ja Soome aadel==
[[1626]]. aastast [[Rootsi rüütelkond]] ja Soome rüütelkonna liikmed jaotati kolme klassi: esimene klass ehk härrasteklass (rootsi keeles ''herreklass''), kuhu kuulusid [[krahv]]id ja [[vabahärra]]d, teise klassi ehk rüütliteklassi (''riddarklass''), nendest madalamad [[Rootsi Riiginõukogu]] perekonnad ja kolmandasse klassi (''svenneklass'') ülejäänud [[Soome aadlisuguvõsade loend|aadlisuguvõsa]]d.
 
1581. aastal moodustati Soomest, [[Soome suurvürstiriik]], mille valitsejaks oli [[Soome suurhertsog]] ja [[Rootsi kuningas]] [[Johan III]]. Soome eraldamise järel Rootsist, moodustus ka eraldatud [[Soome rüütelkond]], kes omas juba aastast [[1569]]. pärilikku aadli[[seisus]]t.
{{vaata|Rootsi aadlisuguvõsade loend}}, ''[[Soome rüütelkond]]'', ''[[Soome aadlisuguvõsade loend]]''
 
==Taani aadel==
118. rida:
Nn. "teeni­jate klassi" bojaaride tiitlid ei olnud pärilikud ja neil ei olnud kindlat maaomandit ning koosnes elukutselistest [[riigiteenistuja]]test, peamiselt sõjaväelastest. Teenistuse eest tasustati neid eraldatud külade ja talupoegadega. Kuid ei üks ega teine saanud nende era­- ega [[pärusomand]]iks. Teenistusest lahkudes pidi aadlik talle kasutada antud maad riigile tagastama või tema järglane asuma valitseja sõjateenistusse. Eriliste teenete eest võidi maad anda ka pärusvaldusse ja siis sai sõjaväeteenistujast (''воинник'')ust (''вотчинник'') ''votšina'' ehk [[pärusmõisnik]].
 
[[Teenisaadlik]]ku ja pärusmõisnikku lahutas niihästi sügav sot­siaalne kui ka psühholoogiline erinevus. Pärusmõisnikule oli sõda — riigi teenimine lahingus — erakorraline ja sugugi mitte oodatud sündmus, teenisaadlikule aga igapäevane töö. Bojaarist pärusmõisnik teenis valitsejat ja kiindumusel maasse, Venemaasse oli tema jaoks veel lokaalse patriotismi varjund teenisaadliku [[patriotism]] seevastu oli tihedalt seotud isikliku ustavusega riigivalitsejale ning oli riik­likku laadi. Bojaari silmis oli aadlik [[palgasõdur]], ilma suguvõsata, alamast soost inimene ning ohtlik võistleja koha pärast riigitrooni juures, Aadliku silmis oli bojaar laiskvorst, kes valitseja teenimisest kõrvale hiilib, kes salamahti on alati valmis vandenõuks valitseja vastu. [[17. sajand Venemaal|17. sajand]]il hakkasid erinevused [[teenismõis]]a ja pärus­mõisa vahel kaduma ning pärast tsaar [[Fjodor III]]-a [[1682]]. aasta ukaasi, mis tühistas [[kohajärgus]]e, sai valitsevaks jõuks riigiteenistusele suunatud aadelkond.
 
[[Suurvürst]]ide ja [[vürst]]ide ning aadlike nimede kirjutamisel kasutati nimekuju Vassili Timeofejevitš ("itš") lõpuga (Тимофеевич), lihtrahva kohta kasutati nimekuju Vassili, Timofei poeg (Василий Тимофеев сын).
{{vaata|Vene aadel}}, ''[[Bojaarid]]''
Venemaa keisririigi aadli kujunemise aluseks oli [[Peeter I]] eelse Moskva-[[Vene tsaaririik|Vene tsaaririigi]] aadelkond. [[18. sajand]]i aluses Peeter I poolt alustatud reforme Venemaal toetasid teenisaadlikud, sest just aadli hulgast värvati uusi reformide läbiviijaid ning töötegijaid, keda senitundmatutel elualadel vajati: ohvitsere sõjaväele ja laevastikule, ametnikke ja [[diplomaat]]e, administraatoreid ja [[inse­ner]]e, õpetlasi. Pärast [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigi]] loomist võttis 1721. aastal võttis Peeter I kasutusele ka euroopalikke tiitleid: [[hertsog]]i-, [[krahv]]i- ja [[parun]]itiitli, mis siin varem olid puudunud. Kuna traditsioonilisi [[krahvkond]]i Venemaal polnud, siis kandis tiitel esialgu nime "[[Püha Rooma Impeeriumi krahv]]" ning seda saadi [[Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik|Püha Rooma Impeerium]]i [[Saksa-Rooma keiser|keisrilt]]. [[1722]]. aastal jagas [[Peeter I]] poolt koostatud [[teenistusastmete tabel]]iga kõik ametnikud ja ohvitserid 14 teenistusklassiks, rajades [[teenisaadel|teenisaadli]] seisuse ning tekkis [[isiklik aadel|isikliku]] ja [[pärusaadel|pärusaadli]] eristus. Venemaal varem eksisteerinud auastmeid ja ametikohti (bojaar, [[laudnik]] (''stolnik'')) ei kaotatud, need olid endiselt olemas, kuid rohkem neid ei jagatud ja järk-järgult, sedamööda kuidas nende valdajad välja surid, kadusid ühes nendega ka nende ameti­astmed. Peetri reformide tagajärjel sai sõjaväeteenistuse [[monopol]]i ja ühes oli teenisaadlil ka ainuõigus omada pärisorje – talupoegi. Teenistusastmete tabel jaotas teenistusviisid sõjaväe-, tsiviil- ja õukonnateenistuseks.
{{vaata|Teenistusastmete tabel}}
128. rida:
Teenistusastmete tabeli 15. punkti kohaselt moodustasid päritava ehk "põlis­aadlike" aadliseisuse: "Sõjaväe auastmetest neile, kes tee­nivad Ülemohvitseriks ja ei ole Aadlikud; see, kes saab ülalpool nimetatud auastme, on siis Aadlik, samuti tema lapsed, kes sünni­vad, kui ta on Ülemohvitser; aga kui tal ei sünni sel ajal lapsi, kuid on varem, ja isa esitab palve, siis tuleb Aadliseisus anda ka neile, kuid ainult ühele pojale, kelle eest isa palub. Teiste auast­mete, nii tsiviil- kui õukonna omade puhul aga, kes pole Teenis­tusastmetes Aadlikud, nende lapsed ei ole Aadlikud.
;Isiklik aadel
Isikliku ehk individuaalse aadliseisusesseaadliseisusse kuulusid XIV-IX klassi tsiviil- ja õukonnateenistusastmed. Hiljem andsid isikliku aadliseisuse ka ordenid (nn [[ristiaadlik]]ud) ja akadeemilised aunimetused.
 
18. sajandil teisel poolel laiendati Vene aadli õigusi ja eesõigusi: [[Peeter III]] ukaasiga 20. veebruarist 1762. aastal ("[[Manifest aadli vabadusest]]") ja [[Katariina II]] ukaas 21. aprillist 1785. aastal ("[[Armu­kiri suursuguse Venemaa aadli õigustest, vabadustest ja eelistest]]") ([[Armukiri aadlile]]). Kinnitati aadli seisuslikud eesõigused — vabastatus kohustuslikust tee­nistusest ning ihunuhtlusest, õigus "takistamata sõita võõrastesse kohtadesse" ja "astuda teiste, meiega liidus olevate Euroopa suur­riikide teenistusse" — said nende dokumentidega senisest avarama tõlgenduse. Katariina II "Armukirja" 17. punkt ütles: "Kinnitame suursugusele Venemaa aadlile ja tema järeltulijatele igaveseks ajaks priiust ja vabadust", sealjuures tagati aadlikule "Au, elu ja vara" puutumatus. Oma "priiuse ja vabaduse" sai aadel talupoegade seisundi arvel, kes pärast 1760. aasta 13. detsembri ukaasi, mis andis mõisnikele õiguse saata talupoegi Siberisse asumisele, "arvates nad nekrutite hulka") ja 1765. aasta 17. jaanuari ukaasi aga laiendas seda õigust nii­kaugele, et mõisnikel oli võimalik neile vastumeelseid pärisorje oma äranägemist mööda [[sunnitöö]]le saata, mis tegelikult viis talupojad orjade tasemele.
 
[[19. sajand Venemaal|19. sajandil]] peeti Venemaa aadelkonnas aadlikele kõige kohasemaks teenistus­viisiks sõjaväeteenistust. Tsiviilteenistust ei peetud "õilsaks", selles ühiskonnakihis oli alati rohkem segaseisuslasi ja teda oli kombeks sõjaväeteenistust pidavatel aadlikel põlastada. Erandiks oli diplomaatiline teenistus, mida loeti samuti "õilsaks". Alles [[Aleksander I]] ja hiljem [[Nikolai I]] ajal hakkas tsiviilametnik teatud määral pretendeerima ohvitseriga võrdsele ühiskondlikule lugupidamisele, kuid kaua aega kestis olukord, kus valitsus juhul, kui on vaja energilist, tarmukat ja soovitavalt ausat administraatorit, eelis­tas kaardiväeohvitseri "spetsialistile".
 
[[Venemaa keiser]] [[Aleksander II]] vähendas aadli õigusi, Venemaal kaotati [[pärisorjus]] järk-järgult, [[1803]]., [[1842]]. ja [[1861]]. aasta [[Venemaa talurahvareform|talurahvareform]]idega.
 
Aastal [[1917]] pärast [[Oktoobrirevolutsioon]]i aadliseisus kaotati, [[Nõukogude võim]]u poolt.