Lubjanka: erinevus redaktsioonide vahel

Moskva kesklinnas [[Lubjanka väljak]]u piirkond kujunes 20. sajandi alguses Venemaa kindlustusseltside tegevuskohaks ning neile kuuluvate [[tulumaja]]de B. Lubjanka 2, 4, 6 ja 8 asukohaks. Piirkonnas asus 15 kindlustusseltide esindust. [[Bolšaja Lubjanka]] 9 ja 11 hooned rajati [[1898]]. aastal ning kuulusid kuni 1917. aasta [[oktoobrirevolutsioon]]ini kindlustusfirmale "Rossija" ning hoones tegutesidtegutses kaks kindlustusseltsi: "Abi" (''"Помощь"'' ('Abi') ja "Venemaa kapitalide ja kasumite kindlustamise selts (''"Российское общество застрахования капиталов и доходов"''). Hoones B. Lubjanka 2, asus kindlustusselts "Ankur" ("Jakor")<ref>[http://www.yakor.ru/about/history/ Музей Страхового Общества "ЯКОРЬ"]</ref>; hoones B. Lubjanka 14, asus "Moskva kindlustuselts". 1918. aasta detsembris Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu otsusega natsionaliseeriti erkapitalil põhinevad ettevõtted.

1918. aasta märtsis, kui Nõukogude Venemaa võimuasutused evakueeriti Petrogradist Moskvasse, asusid B. Lubjkanka tänava hoonetesse ühendatud [[Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon]], nr 11 ja nr 2 seni endises [[Moskva ohranka]] majas ([[Bolšoi Gnezdinkovski tänav]]al) asunud [[Moskva Tšekaa]] (B.Lubjnka Lubjanka 14). 1918. aasta sügisel pärast Moskva linna ja kubermangu tšekaa eraldamist hõivasid kogu hoonekompleksi ja tänaval asunud hooned Lubjanka tänavate piirkonnas Nõukogude Venemaa riiklike julgeolekuasutuste keskasutused: hoone nr 9, tšekaa valvepataljon kasarmuna; nr. 13 tšekaa töötajate klubi.

Hoones Bolšaja Lubjanaka 2 asus algselalgselt,t 1919. aasta maist, [[Vene SNFV Siseasjade Rahvakomissariaat]], 1919. aasta lõpust aga [[Tšekaa#Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni juhid ja organisatsioon|tšekaa juhtkond]] ([[Feliks Dzeržinski]], [[Vjatšeslav Menžinski]] jt) ning põhilised [[NKVD struktuur|üleriiklikud struktuurüksused]]

Aastatel 1932–1933 tehti arhitekt [[Aleksandr Langman]]i projekti järgi kapitaalsed ümberehitused [[kvartal]]is asuvates hoonetes. Hoonetekompleki täienduseks ehitati Furkasovo põiktänava poolele uus hoone, mille [[fassaad]] avanes Furkasovo tänavale, kaks külgfassadikülgfassaadi aga M. Lubjanka ja B. Lubjanka tänava poole. Uus ehitis oli [[kirillitsa]] tähe "Ш" kujuline ning moodustas koos varasemate hoonetega, mille fasaadfassaad avanes [[Lubjanka väljak]]ule, ühise terviku.

Langmani projekti kohaselt teostatitehti ka Lubjanka 2 hoovis paiknenud sisevangla ümberehitus, sellele hoonele tehti lisaks olemasolevale 2 korrusele, juurdeehitus 4 lisakorruse näol ning Langmani originaalse lahenduse alusellahendusena jalutusväljak kinnipeetavatele hoone katusele.

Aastatel 1918–1919 asusid Lubjanka sisevanglas ÜVEK kinnipeetud (üle tänava B. Lubjanka 11 ja 14, asunud [[Moskva Tšekaa|Moskva tšekaa]]l oli omad kinnipeetute kinnipidamisruumid), 1920. aastal aga [[Tšekaa Eriosakond|Tšekaa Eriosakonna]] kinnipeetud, st kuritegudes kahtlustatavad eeluurimise ajal, pärast isikute "süüdimõistmist" Revolutsioonilise Tribunali või [[Tšekaa Kollegium|Tšekaa Kolleegium]]i otsusega, saadeti süüdimõistetud karistust kandma vanglatesse või hukati sisevangla keldris.

Hoone oli algselt kahekorruseline ning kinnipeetute jaoks oli 1. korrusel sissepääsust vasakul pool asetevad 2 üldkambrit ningja 3 üksikkambrit; sissepääsust paremal pool oli suur ruum, kus seina ääres oli käsipuudega piiratud käik ja ruumi keskel rauast [[keerdtrepp]], mis ühendas maja keldrist kuni 2. korruseni. Hoone esimesel korrusel seinaorvades asuvatest panipaikadest oli ehitatud kitsad boksid, kus hoiti ebainimlikes tingimustes kinnipeetuid enne uurimistoiminguid või nendele psühholoogilise ja füüsilise surve avaldamiseks. Hoone teisel korrusel asusid sisevangla administratsiooni- ningja hukkamisruumid. Vastavalt 1922. aastal avaldatud kinnipeetute mälestustele toimetati sisevanglasse surma mõistetud [[Butõrka vangla|Butõrka]] ja teistest Moskva vanglastest<ref>ЧЕ–КА. Материалы по деятельности чрерзвычайных комиссй. Издание Центрального Бюро Партии Социалистов-Револуционеров Берлин, 1922 [http://lib.babr.ru/ext.php?IDE=3369]</ref> Hukkamised toimusid regulaarselt kolmapäeviti ja laupäeviti pärast kella 19, kui süüdimõistetud toimetati keldrikorruse ruumidesse ja hukati vanglatöötajate poolt, pärast hukkamist toimetati surnukehad [[Lefortovo]] surnukuuri.

1920. aastaks ehitati vastavalt suurenenud vajadusele sisevangla 5 korrusega hooneks ning Lubjanka sisevanglat kasutati aastail 1920–1940 kinnipeetavate ajutiseks kinnipidamiseks (st "suures majas" läbiviidavate uurimistoimingute ajaks), kus aastast 1926 oli NKVD administratiiv-haldusvalitsuse komandant [[Vassili Blohhin]]<ref>[http://www.novayagazeta.ru/data/2010/gulag10/00.html Человек в кожаном фартуке], АНО «РИД «Новая газета», 02.08.2010</ref> ([[:ru:Блохин, Василий Михайлович (генерал)|ru]])jt<ref>[http://lib.ru/POLITOLOG/SUDOPLATOW/specoperacii.txt Павел Судоплатов. Спецоперации. Лубянка и Кремль 1930-1950 годы]</ref>), kes organiseeris ja viis täide samas NKVD/Siseasjade Rahvakomissariaadi [[Erinõupidamine|Erinõupidamiseerinõupidamise]] otsuste alusel süüdimõistetud isikute hukkamise mahalaskmise teel.