'''Andreas Osiander''' ([[19. detsember]] [[1498]] [[Gunzenhausen]] – [[17. oktoober]] [[1552]] [[Kaliningrad|Königsberg]]) oli saksa protestantlik usureformaator.
Osiander õppis enne reformatsiooni [[Ingolstadt]]i ülikoolis presstrikspreestriks ning määrati sellena [[1520]]. aastal ka [[Nürnberg]]i ametisse, ta õpetas [[augustiinlased|augustiinlaste ordus]] [[heebrea keel]]t. [[1522]]. aastal teatas ta avalikult, et toetab [[Martin Luther]]i õpetust. ning asus usupuhastust kuulutama. Tema tulist jutlust kuulas [[1523]]. aastal ka [[Saksa ordu]] kõrgmeister [[Albrecht von Hohenzollern]], kes pärast seda õige pea luterlasekspärast seda hakkas luterlaseks. Osiander sai tema vaimseks mõjutajaks ja nad säilitasid tiheda kontakti kuni reformaatori surmani. [[1525]]. aastal saavutas Osiander Nürnbergi protestantlikuks muutmise, samal aastal ta ka abiellus. [[1528]]. aastal aitas ta Albrechti vennal [[Georg (Brandenburg-Ansbach)|Georg]]il läbi viia luterlikku usupuhastust Ansbachis, järgnevaltseejärel osales ta Augsburgi usutunnistuse kinnitamisel [[1530]]. aastal Augsburgi usutunnistuse kinnitamisel ning oli aasta hiljem ka Schmalkaldeni iiduliidu sõlmimise juures aasta hiljem.
[[1543]]. aastal aitas Osiander kaasa [[Mikołaj Kopernik]]u raamatu "[[De revolutionibus orbium coelestium]]" trükkijõudmisele, seda hoolimata nii katoliiklaste kui ka teiste protestantide juhtide ägedast vastuseisust. Siiski pidi ta raamatus tegema teatavaid mööndusi, eemaldades osa Koperniku kirjutatust ja lisades oma mõttearendusi.
Leppimatu uue usu eest võitlejana olid Osianderile vastumeelt igasugused kokkulepped katoliiklastega. Kui keiser [[Karl V]] suutis protestante [[1548]]. aastal rängalt lüüa ja vastu võeivõeti [[Augsburgi interim]], oli Osiander sunnitud NünrbergistNürnbergist lahkuma. Ta tegutses lühikest aega [[Sileesia]]s, [[1549]]. aastal saabus aga Königsbergi oma vana tuttava hertsog Albrechti juurde. Samal ajal oli autoriteetseim protestant [[Philipp Melanchthon]] otsutanudotsustanud Augsburgi interimi aktsepteerida ja püüdis luterlasi katoliiklastega lepitada. Hertsog Albrecht nägi selles, sarnaselt Osianderiga, ohtu protestantlikule usule tervikuna ja otsustas end sellest distantseerida. Preisimaa, mis asus väljaspool Saksa-Rooma riiki, osutus sel hetkelajal ka ainsaks Saksa vürstiriigiks, kus protestandid said vabalt tegutseda. Seetõttu koondus sinna mitmeid erinevaid voole, mis omavahel peagi tülli läksid. Osianderil õnnestus saavutada aga hertsogi täielik toetus, ta valiti Königsbergi ülikooli esimeseks teoloogiaprofessoriks ning tema usuõpetusest kujunes Preisimaa ametlik usutunnistus. Kuid enamik Preisimaa teolooge teda siiski ei toetanud janing nõnda algas [[1551]]. aastal tõsine vaidlus tema ja teiste vahel, mis lõppes tema ülikoolist lahkumisega. Osianderile jäi siiski hertsogi toetus ja 1552. aasta alguses esitas ta oma usuõpetuse lõpliku versiooni, mis keskendus õigeksmõistmisõpetusele. Seejärel suri ta ootamatult, kuid hertsog Albrecht kaitses tema ideid koos Osianderi väimehe [[Johann Funck]]iga veel ligi 15 aastat, kuni [[1566]]. aastal Preisi maapäev otsustas viimaks siiski [[Wittenberg]]ist lähtuvat ortodokssemat luterlust tunnistada.
Osianderi poeg Lukas ja tema pojad Andreas ning Lukas noorem olid samuti teoloogid.
