1962. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
P "pallimine" tähendab servimist, mitte pallimängimist
3. rida:
== Ajalugu ==
 
[[London]]is [[9. juuni]]l [[1956]]. aastal toimunud kongressi pidi [[FIFA]] [[1962]]. aasta MM-finaalturniiri korraldaja valima kolme kandidaadi seast, sest sooviavalduse saatsid [[Argentina]], [[Tšiili]] ja [[Saksamaa LV]].
 
Kuna üldise arvamuse kohaselt oli kolmandat korda järjest Euroopas MM-i korraldamine välistatud, lükati sakslaste kandidatuur kohe kõrvale. Suurfavoriit tundus olevat Argentina, kelle plussideks võis pidada nii head meeskonda, korralikke staadioneidstaadione kui ka kohalike inimeste suurt jalgpalliarmastust. Kõigest sellest aga ei piisanud, et Tšiilit edestada. Sealne südikas jalgpallipresident [[Carlos Dittborn]] suutis FIFA liikmed ära võluda ningja MM-turniiri sai Tšiili.
 
Kuigi [[21. mai]]l [[1960]]. aastal oli Tšiilis võimas maavärin, milles hukkus enam kui 5000 inimest, ei loobunud riik korraldusõigusest. Uued staadionid, sealhulgas ka uus ja uhke rahvusstaadion [[Santiago]]s said õigeaegselt valmis. Tšiili oli küll vaene riik, kuid FIFA ees suudeti usaldust õigustada. Lisaks pealinnale mängiti veel [[Arica]]s, [[Rancagua]]s ja [[Viña del Mar]]s.
 
Valikturniiril osales 54 riigi koondist. 1962. aasta finaalturniirile ei pääsenud [[1958. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused|1958. aastal]] kodupubliku ees finaali jõudnud [[Rootsi jalgpallikoondis|Rootsi]], kes ei suutnud end seekord 16 finalisti hulka mängida, kaotades lisamängus [[Šveitsi jalgpallikoondis|Šveitsile]]. Sama saatus tabas ka Rootsis pronksi teeninud prantslasi – nemad jäid neutraalsel pinnal peetud lisamängus alla [[Bulgaaria jalgpallikoondis|Bulgaariale]]. Finaalturniiri neli alagruppi loositi [[18. jaanuar]]il 1962 Santiagos.
 
Turniiri süsteemis suuri muudatusi ei tehtud, vaid lisamängudest alagrupi paremusjärjestuse selgitamiseks loobuti. Võrdsete punktide puhul arvestati kõigepealt üldist väravate vahet.
17. rida:
Tiitlikaitsja [[Brasiilia jalgpallikoondis|Brasiilia]] tuli Tšiilisse peaaegu sama koosseisuga, kes [[Rootsi]]s maailmameistriks tuli, kuid treener Moreira söandas kogu turniiri jooksul kasutada vaid tosinat (!) mängijat. Kaheksa brasiillast tulid seega maailmameistriks ainsatki mängu pidamata. Ainsa tõsisema tegijana oli lisandunud [[Amarildo]]. Pelé sai vigastada juba teises alagrupimängus Tšehhoslovakkia vastu, kuid brasiillaste õnneks osutus just Amarildo talle vääriliseks asendajaks.
 
Veerandfinaalis läksid kolmandat maailmameistrivõistlust järjest vastamisi [[Jugoslaavia jalgpallikoondis|Jugoslaavia]] ja [[Saksamaa jalgpallikoondis|Saksamaa]]. Kui [[1954. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused|1954]] ja [[1958. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused|1958]] oli edu saatnud sakslasi, siis nüüd saabus jugoslaavlaste tund. Mängu ainsa värava lõi 87. minutil Radakovic ningja sakslaste ees lõppes tee medalimängudele lõppes.
 
Brasiilia võitis tänu [[Garrincha]] kahel väravale [[Inglismaa jalgpallikoondis|Inglismaa]] 3:1, kusjuures 66. minutil tõrjus inglaste väravavaht [[Ronald Springett]] sama mehe sooritatud penalti. [[Tšiili jalgpallikoondis|Tšiili]] ja [[Venemaa jalgpallikoondis|NSV Liidu]] mängus löödi kõik kolm väravat esimese pooltunni sees, võõrustajad võitsid 2:1. Viimase poolfinalistina väljus kahe Ida-Euroopa meeskonna duellist [[Tšehhi jalgpallikoondis|Tšehhoslovakkia]], alistades 1:0 [[Ungari jalgpallikoondis|Ungari]].
23. rida:
Poolfinaalpaarid viis tabel kokku nii, et taas oli kindlustatud [[Lõuna-Ameerika]] ja [[Euroopa]] finaal. Kuidas ka tšiillased ei pingutanud, brasiillaste peale nende hammas ei hakanud. Nii [[Garrincha]] kui [[Vava]] lõid kaks väravat ning 4:2 võit juhatas Brasiilia teist MM-i järjest finaali. [[Peruu]] kohtunik Yamasaki eemaldas küll Garrincha kolm minutit enne mängu lõppu väljakult, kuid tollal ei tähendanud punane kaart veel seda, et mängija peab järgmise mängu vahele jätma. Nii sai Garrincha ka finaalis mängida.
 
[[Tšehhi jalgpallikoondis|Tšehhoslovakkia]] ja [[Jugoslaavia jalgpallikoondis|Jugoslaavia]] kohtumises löödi kõik väravad teisel poolajal. 1934. aasta finalistid tšehhid-slovakid läksid 1:0 juhtima, kuid 20 minutit hiljem jugoslaavlased viigistasid. Asja otsustasid Tšehhoslovakkia kasuks [[Adolf Scherer]]i kaks väravat viimasel kümnel minutil. Seega kohtusid finaalis kaks meeskonda, kes alagrupis omavahel juba olid pallinudmänginud (0:0).
 
Pronksimatšis otsustas medalite saatuse mängu viimane pealelöök – Rojase jalast maandus pall jugoslaavlaste väravas 90. minutil. [[Tšiili jalgpallikoondis|Tšiilile]] oli pronks uskumatu saavutus, sest paljud kahtlesid enne turniiri algust, kas kodumeeskond alagrupistki kaugemale jõuab.