Erich Kästner: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
[[Pilt:Erich Kästner 1961.jpg|pisi|Erich Kästner (1961)]]
[[Pilt:Erich Kaestner cropped bw.jpg|thumb|Erich Kästner]]
'''Erich Kästner''' ([[23. veebruar]] [[1899]] – [[29. juuli]] [[1974]]) oli saksa kirjanik, publitsist, stsenaariumiautor ja kabareetekstide koostaja. Tuntuse saavutas ta eeskätt oma lasteraamatutega, näiteks ''„Emil und die Detektive“'' („Emil„[[Emil ja salapolitseinikud“salapolitseinikud]]“), ''„Das doppelte Lottchen''“ („Veel„[[Veel üks Lotte“Lotte]]“) ja ''„Das fliegende Klassenzimmer“'' („Lendav„[[Lendav klassituba“klassituba]]“), ning humoristlike ja ajakriitiliste luuletustega.
 
[[Eesti raamatukauplustest ja avalikest raamatukogudest kõrvaldamisele kuuluva kirjanduse nimestik]]u 1. vihus oli ta kirjas kui autor, kelle kõik teosed tuleb kõrvaldada.
10. rida:
Tema sadulsepast isa oli kohvrivabrikus tööline ja ema teenijatüdruk, hiljem juuksur. Emaga oli Kästneril ääretult tugev side, ükski teine inimene pole ta elus nii oluline olnud<ref>''"Als ich ein kleiner Junge war"'', 11.pt</ref>.
 
[[1913]] astus Kästner Dresdenis õpetajate seminari (''Freiherrlich von Fletchersche Lehrerseminar''), kuid katkestas õpingud vahetult enne lõpueksameid. Paljud selleaegsed seigad kajastuvad raamatus „''Das fliegende Klassenzimmer“'' („Lendav„[[Lendav klassituba“klassituba]]“). [[1917]] võeti ta sõjaväkke, kus pidi kõigepealt läbi tegema aastase õppuse raskesuurtükiväes. Raske õppus jättis talle eluks ajaks ravimatu südamekahjustuse<ref>[http://www.erichkaestnergesellschaft.de/index.php?option=com_content&view=article&id=7&Itemid=10 Erich Kästneri biograafia, noorus]</ref>. Lisaks sai temast eluaegne veendunud patsifist <ref>[http://www.imdb.com/name/nm0477696/bio?ref_=nm_ov_bio_sm Erich Kästneri biograafia ingl. k.]</ref>. Kui [[Esimene maailmasõda]] läbi sai, lõpetas ta kiitusega Kuningas Georgi gümnaasiumi ja sai selle eest Dresdeni linnalt stipendiumi.
 
[[1919]] astus Kästner [[Leipzigi ülikool]]i õppima ajalugu, filosoofiat, saksa keelt ja teatriteadust. Ta lõpetas ülikooli [[1925]]. Raha teenis ta pärast ülikooli ajakirjanikuna ja teatrikriitikuna ''Neue Leipziger Zeitung''ile kirjutades, ka pseudonüümi Berthold Bürger all. 1926–1932 avaldas ta pereajakirja ''Beyers für Alle'' lastelisas pseudonüümide Klaus ja Kläre all ligi 200 artiklit – jutustust, luuletust, mõistatust, följetoni.
16. rida:
1927–1933 oli Kästneril kirjanduslikult kõige produktiivsem aeg, kirjanik elas sel ajal Berliinis. Ta avaldas Berliini erinevates väljaannetes sadu artikleid. [[1928]] avaldas ta oma esimese luulekogu ''„Herz auf Taille“'' („Süda taljel“). [[1933]]. aastaks oli ta avaldanud veel kolm luulekogu. Oma tarbeluulega muutus Kästner üheks uusrealismi tähtsaimaks esindajaks.
 
[[1929]] ilmus Kästneri esimene lasteraamat ''„Emil und die Detektive“'' („Emil„[[Emil ja salapolitseinikud“salapolitseinikud]]“), mida on tänaseks päevaks tõlgitud 59 keelde. Tookordse lastekirjanduse muinasjuttudele keskendunud maailmas oli ebatavaline, et romaani tegevus toimus olevikus ja suurlinnas. Järgmised olevikupõhised lasteraamatud olid 1931 ilmunud ''„Pünktchen und Anton“'' („Punktike ja Anton“) ning 1933 ilmunud ''„Das fliegende Klassenzimmer“'' („Lendav klassituba“).
 
Erinevalt peaaegu kõigist oma režiimikriitilistest kolleegidest ei emigreerunud Kästner 1933. aastal. Oma sõnul tahtis ta olla kohapeal sündmuste kroonik. Gestaapo kuulas Kästnerit korduvalt üle ning ta heideti kirjanike liidust välja. Tema teosed, mis olevat „saksa vaimu vastased“, põletati tema enda silme all. Edaspidi ilmusid Kästneri raamatud Šveitsis. Saksamaal kirjutas ta aga varjunime all väga produktiivselt edasi ning avaldas Kolmandas Riigis hulga näidendeid ja filmistsenaariume. Eriti edukas oli ''„Das lebenslängliche Kind“'' („Eluaegne laps“), mis tuli välismaal ja sõjajärgsel ajal ka Saksamaal raamatu ja filmina turule pealkirja all ''„Drei Männer im Schnee“'' („Kolm meest lumes“).
24. rida:
Kästner pettus uues riigikorralduses üha enam ning avaldas üha vähem kirjutisi. Ta ei haakunud ka sõjajärgse kirjandusega ning leidis 1950.–1960. aastail tunnustamist eelkõige lastekirjanikuna. Alles 1970. aastatel hakati tema Weimari vabariigi aegseid töid taasavastama. Sellest hoolimata oli Kästner väga edukas. Tema lasteraamatuid tõlgiti paljudesse keeltesse ning filmiti, teda tunnustati. Muuhulgas asutas ta Müncheni rahvusvahelise noorteraamatukogu.
 
Kästner ei abiellunud kunagi, kuid tal oli pikki suhteid. [[1957]] sündis poeg Thomas. Pojale olid pühendatud ka Kästneri kaks viimast lasteraamatut ''„Der kleine Mann“'' („Väike mees“) ning ''„Der kleine Mann und die kleine Miss“'' („Väike mees ja väike preili“).
 
Kästner on väga tihti oma teoseid ka ise ette lugenud. Juba 1920. aastatel luges ta plaadile oma ajastukriitilisi luuletusi ning oma lasteraamatute filmimisel oli ta sageli kaadritagune jutustaja-hääl.
43. rida:
*''"Klaus im Schrank oder Das verkehrte Weihnachtsfest"'' („Klaus riidekapis ehk Pahupidi jõulupidu“), näidend, 1927
*''"Herz auf Taille"'' („Süda vöökohal“),1928
*''"Emil und die Detektive"'' („Emil„[[Emil ja salapolitseinikud“salapolitseinikud]]“),1929
*''"Lärm im Spiegel"'' („Kära peeglis“),1929
*''"Leben in dieser Zeit"'' („Elu praegusel ajal“),1929
52. rida:
*''"Das verhexte Telefon"'' („Nõiutud telefon“),1932
*''"Der 35. Mai oder Konrad reitet in die Südsee"'' („25. mai ehk Konrad ratsutab Lõunamerele“),1932
*''"Das fliegende Klassenzimmer"'' („Lendav„[[Lendav klassituba“klassituba]]“),1933
*''"Drei Männer im Schnee"'' („Kolm meest lumes“),1934
*''"Emil und die drei Zwillinge"'' („Emil ja kolm kaksikut“),1934
*''"Doktor Erich Kästners Lyrische Hausapotheke"'' („Doktor Erich Kästneri lüüriline koduapteek“),1936
*''"Die Konferenz der Tiere"'' („Loomade konverents“), 1949
*''"Das doppelte Lottchen"'' („Veel„[[Veel üks Lotte“Lotte]]“), 1949
*''"Die 13 Monate"'' („13 kuud“),1955
*''"Die Schule der Diktatoren"'' („Diktaatorite kool“), 1957
71. rida:
 
==Teosed eesti keeles==
*"[[Emil ja salapolitseinikud]]", tõlkinud K. Mattiesen, Loodus, Tartu,1937 ja Kuldsulg,1995
*"[[Veel üks Lotte]]", tõlkinud Linda Ariva, 1971, 1990, 2000 ja 2003
*"Fabian. Ühe moralisti lugu", tõlkinud Lembit Luiga, Eesti Raamat, Tallinn, 1981
*"[[Lendav klassituba]]", tõlkinud Eve Sooneste, Tänapäev, Tallinn, 2015