Absolutism: erinevus redaktsioonide vahel

[[Saksamaa]]l tekkis 17. sajandi lõpul teooria üldisest hüveolust (''allgemeine Wohl''), mis loodeti saavutada targa ja ettenägeliku absolutistliku valitseja korraldatud edumeelsete [[reform]]idega. Esimesena kasutas hüveolu terminit [[Samuel Pufendorf]]. Tema ideid arendas edasi [[Christian Thomasius]] ([[1655]]–[[1728]]), keda peetakse [[kameralism]]i loojaks. Tema arusaama järgi pidid ühiskonnas valitsema kindlad eetilised normid ja ettekirjutused, mida mõista, luua ja kehtestada saab ainult haritud inimene, filosoof. Seega pidas ta vajalikuks, et piiramatu võimuga valitsejat nõustaksid filosoofid, veelgi parem aga, kui too ise oleks üks nende seast.

 

 

====Füsiokraatide riigiteooria====

Ka mitmes teises Euroopa riigis oli märgatav osa võimust koondunud 17. sajandiks kuninga kätte. Siiski ei kujunenud neis esialgu välja nii puhtakujulist absolutismi kui Prantsusmaal. Saksa-Rooma riigis oli keisril võimalusi kehtestada absolutism sõjaliselt, kuid [[Rootsi]] sekkumine sõtta [[1630]]. aastal nurjas selle. Inglismaal päädis absolutismi kehtestamise katse kodusõjaga, mille võitsid kuningavastased usufanaatikutest [[independistid]] [[Oliver Cromwell]]i juhtimisel, kes kehtestas kuninglikust absolutismist veelgi tsentraliseerituma ja totalitaarsema võimu, olles ilmselt esimene tõeline uusaegne [[diktaator]]. Hispaanias valitsesid pärast Felipe II surma suhteliselt saamatud kuningad ja seetõttu oli keskvõim nõrk, [[Portugal]] aga allutati vahepeal hispaanlastele ja kui see [[1640]] taas iseseisvus, oli riigivõim tükk aega üpris jõuetu.

 

 

Rootsis oli kuningal alates [[Gustav Vasa]] ajast pidev suhteliselt tugev positsioon, kuid aadlikest esindajatekogu piiras seda siiski oluliselt. Võimekad kuningad, nagu [[Gustav II Adolf]] ja [[Karl X]], juhtisid riiki sisuliselt oma tahte järgi, kuid kahel korral, pärast [[1632]]. ning uuesti [[1660]]. aastat, oli riigis monarhi alaealisuse tõttu tegelik võim regentvalitsusel. Esimesel korral valitses riiki võimekas kantsler [[Axel Oxenstierna]], teisel korral ei saanud regendid aga oma ülesannetega kuigivõrd hakkama. Seetõttu kisti Rootsi Prantsusmaa poolel suhteliselt mõttetusse [[Skåne sõda|Skåne sõtta]] ([[1674]]–1679), kus absolutistlik Taani oli [[Skåne]] tagasivõitmisele lähedal. Seda takistas vaid noore kuninga [[Karl XI]] oskuslik vägede juhtimine nimetatud provintsis. Ent pärast sõdagi ei soovinud senised valitsejad kuningale võimu loovutada. Puhkes äge sisevõitlus, kus oluline osa aadlist toetas kuningat ja [[1680]]. aastal kehtestati ka Rootsis absolutism. Algas [[mõisate reduktsioon]] ja ehitati üles tõhus maksusüsteem, mis võimaldas Rootsil luua arvestatava püsiarmee. See süsteem kestis kuni [[Karl XII]] surmani [[Põhjasõda|Põhjasõjas]].

[[Friedrich II (Preisimaa)|Friedrich II]] (valitses [[1740]]–[[1786]]) peetakse meheks, kes tegi Preisimaast suurriigi. Seni oli see olnud küll üks Saksamaa suurimaid ja mõjukamaid riike, kuid võrreldes [[Habsburgid]]e Austriaga nõrk, samuti jäi ta tähtsuselt alla mitmele teisele Saksa riigile, kuna [[Saksimaa hertsog]] oli ühtlasi [[Poola kuningas]] ja [[Baieri hertsog]] valitses tunduvalt rikkamat maad. Muutused olid alanud 17. sajandil, mil Brandenbugi kuurvürst [[Friedrich Wilhelm (Brandenburg)|Friedrich Wilhelm]] tugevdas oma sõjaväge ja liitis [[Preisi hertsogkond|Preisi hertsogkonna]] Brandenburgiga. Tema poeg [[Friedrich I (Preisimaa kuningas)|Friedrich III]] kuulutas end [[1701]] Friedrich I nime all Preisimaa kuningaks, tolle poeg [[Friedrich Wilhelm I]] aga kehtestas riigis absolutismi. Friedrich Wilhelm I, Friedrich II isa, oli lausa patoloogiliselt kitsi ja seetõttu äärmuslik [[merkantilism|merkantilist]], ta ei hoolinud kaunitest kunstidest ega filosoofiastki, mistõttu valgustuse vaim läks tast kaugelt mööda. Friedrich Wilhelm hoolis vaid sõjaväest ja [[Protestantism|protestantlikust]] usust, samuti ka monarhi võimalikult suurest võimutäiusest, kuna ütles oma alamate kohta: "Inimese hing kuulub Jumalale, kõik muu peab kuuluma aga mulle!" Friedrich Wilhelm I ajal kasvas Preisimaa sõjavägi enam kui kaks korda, muutudes tolleaegse Euroopa tugevaimaks (kuna Prantsusmaa armee oli pärast Louis XIV surma tunduvalt kahanenud).

 

 

Vaatamata idealistlikele ja kultuurisõbralikele ümberkorraldustele, ei jätnud Friedrich II unarusse armeed, jätkates selle suurendamist ja distsiplineerimist. Samuti avaldus juba Friedrichi esimestel valitsusaastatel tema armeejuhi- ja diplomaaditalent, kui ta suutis [[Austria pärilussõda|Austria pärilussõjas]] vallutada [[Sileesia]]. Õige pea tuli tal seda kaitsta pea kõigi Mandri-Euroopa riikide vastu, kui [[Seitsmeaastane sõda|Seitsmeaastases sõjas]] sõlmiti Preisimaa-vastane pretsedenditu Prantsuse-Austria liit ja peagi liitus sellega [[Venemaa]]. Friedrich näitas taas hiilgavat väejuhiannet, kuid ülekaalukad vastasjõud oleks teda kahtlemata võitnud, kui Venemaal poleks võimule tulnud Friedrichit austav [[Peeter III]], kes sõjast lahkus, ja Prantsusmaa poleks pidanud koloniaalvõitluse tagajärjel Inglismaale alistuma. Sisuliselt üksi Preisimaa vastu jäänud austerlased ei suutnud Friedrichit enam oluliselt ohustada ja [[Maria Theresia]] pidi leppima [[Hubertusburgi rahu]]ga, millega Sileesia jäi Preisimaale.