Redaktsioon: 4. november 2015, kell 15:43 redigeeri Annn (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 3324 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 4. november 2015, kell 15:59 redigeeri eemalda Annn (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 3324 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
1. rida: '''Määrsõna''' ehk '''adverb''' on täistähenduslik muutumatu [[sõna]], mis märgib [[tegevus]]e või [[omadus]]e [[laad]]i, [[iseloom]]u, tegevuse [[aeg]]a, [[koht]]a, [[viis]]i; omaduse [[määr]]a või [[hulk]]a. Määrsõnad esinevad lauses adverbiaali e [[määrus]]ena. Osa määrsõnu seondub [[komparatsioonikategooria]]ga, nt ''kiiresti – kiiremini – kõige kiiremini, kaugel – kaugemal – kõige kaugemal''. <ref name="Sõnaliigi õppevahend">Sõnaliigi õppevahend, TÜ vormiõpetuse kursuse õppematerjal (kasutatud kirjandus "Kirjanduse" all)</ref> ==Jagunemine== 13. rida: 5. [[Määramäärsõna]]d (vastavad küsimusele kuivõrd?) ja märgivad tegevuse ulatust või omaduse esinemise määra, nt ''liiga, päris, ülearu, parasjagu, palju, võrdlemisi, otsatult, hulgaliselt, veidi''. <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/> ==Määrsõna kokkupuutealad teiste sõnaliikidega== ===Määrsõna ja [[arvsõna]]=== Probleeme üksiksõnadega, nt ''osta '''üks''''' (‘umbes’= proadv) ''neli meetrit''. <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/> ===[[abimäärsõna\|(Abi)määrsõna]] ja [[nimisõna]]=== Suurem osa määrsõnu on kujunenud nimisõnade käändevormidest ja sõnaliike määratledes selgub alles konkreetsest lauseümbrusest täpsemalt, kummaga on tegemist, nt ''jalule'' 'jalgadele' (vrd ''ta upitas end '''jalule''''' (nimisõna e substantiiv), ''riik tõusis pärast sõda taas '''jalule''''' ([[abimäärsõna]] e afiksaaladverb)), ''norgu'' (nimisõna ''norg : noru'', nt ''tema lõputut '''norgu''''' (nimis) ''oli raske välja kannatada''; ''ta vajus sellest saatuselöögist lõplikult '''norgu''''' (abimäärs)), ''välja'', ''korraks'' jpt. Sellesse vaherühma kuuluvad ka instruktiivi (viisiütleva) vormid: ''paljapäi'', ''ammuli sui'' ning prolatiivi (kauduütleva) vormid, nt ''käsitsi'', ''meritsi''. Neid peetakse tänapäeva keeles siiski [[määrsõna]]deks. Üks nimisõna ja määrsõna eristamise võimalusi lähtub sellest, et sõna loetakse nimisõnaks, kui tal on olemas [[nimetav kääne\|nimetava]] ja [[omastav kääne\|omastava]] käände vormid, nt ''kass tõmbus '''kerra''''' (''kera''), ja (abi)määrsõnaks, kui nimetavat käänet pole, nt ''auto läks '''rikki''''' (tänapäeva eesti keeles ei seostata seda vormi enam nimisõnaga ''rikk''). Määrsõnaks analüüsitakse sõna siis, kui tähendusseos lähtesõnaga (nimisõnaga) on kadunud või kadumas ning kivinenud uus adverbiline tähendus on välja kujunenud. Paarissõnad, nt nagu ''aasta-aastalt'', ''tund-tunnilt'', ''sirakil-sorakil'' on määrsõnad (liidete ''-l'' ja ''-lt'' abil tuletatud). [[Väljendverb]] koosneb käändsõnast ja verbist, moodustades keeles püsivalt kokkukuuluva ühendi, mis on kujundliku, ülekandelise tähendusega, nt ''pähe tulema'', ''arvesse võtma'', ''käsil olema'', ''silma torkama'', ''kaela langema'', ''keelt peksma'', ''punkti panema'' 'lõpetama', ''sotti saama'', ''korda minema'', ''pead kaotama'' jt. Väljendverbil on enamasti oma rektsioonistruktuur võrreldes üksikverbiga, nt ''keelt peksma'' 'laimama' ''kelle/mille üle?'', ''kelle/mille peale?'' (vrd ''peksma keda? mida? millega?'') ning ühendis esinev noomen ei ole tavaliselt laiendatav (''ta peksis minu peale '''oma teravat''' keelt''). Lauses käitub selline püsiühend verbiliselt, olles tervikuna laiendatav nagu verb (''ta peksab kõigi üle keelt''). Selline verbiühend on küsimustatav tervikuna, nt mitte ''mida ta peksis?'', vaid ''mida tegi?'' Ka on piiratud sellisesse ühendisse sobivate noomenite valiku võimalus ning noomenivormi arv (ainsus/mitmus) on tavaliselt fikseeritud. Sünkroonilisel määratlemisel võib probleeme tekkida sellega, et osa sõnu on üleminekustaadiumis nimisõna ja määrsõna vahel, nt pole üheselt selge, kuidas otsustada juhtumitel ''maha kukkuma'' (vrd ''maha kirjutama'', mis on juba selgelt algsest leksikaalsest tähendusest eemaldunud ja seega määrsõnastunud), ''tähele panema'', ''pähe tulema'' jt. Küsimus on niisiis piiris ühend- ja väljendverbi vahel, kus mõningatel juhtudel on võimalik kahetine määratlus. <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/> ===Määrsõna ja [[omadussõna]]=== Käändumatute omadussõnade puhul tekib piiritlemise küsimus määrsõnadega. Vahetegemine sõltub ennekõike konkreetsest kontekstist, vrd ''töö tehti '''tipp-topp''''' (kuidas?), '''''tipp-topp''' töö'' (missugune?). Vrd ka lauseid ''Valgus heitis '''''isemoodi''''' helke'' (''isemoodi'' = omadussõna) ja ''Ta teeb kõike'' '''''isemoodi''''' (''isemoodi'' = määrsõna). Selline vahetegemine sõltub sõna positsioonist lauses ja tema lauseliikmelisusest. Täiendi ja öeldistäitena esineb enamasti omadussõna, kui aga sõna esineb lauses [[määrus]]ena, on tegemist määrsõnaga. Probleemsed on ka tugevaastmelise [[seesütlev kääne\|seesütlevaga]] sõnad – ''loppis, rikkis, lontis, längus, turris'' jt. Nt ''Auto on '''rikkis''''' (küsimustada saab seda ''missugune?'', mitte ''kuidas?'' või ''kus?'' küsimuse abil, sest vastavat käändsõna pole enam keeles olemas). Kui seda tüüpi seisundisõnad esinevad täiendi või öeldistäitena, siis võiks need lugeda omadussõnadeks, nt '''''lokkis''' juuksed, '''sompus''' ilm, '''kissis''' silmad''. Kui need laiendavad aga [[tegusõna]], tuleks need lugeda määrsõnadeks, nt vrd ''Ta nägu püsis kogu päeva '''loppis''''' (adv). ''Ta '''loppis''''' (adj) ''nägu tõmbas kogu päeva tähelepanu''. Need on sõnad, mis on [[täiendifraas]]ides kaotanud oma kunagise adverbilisuse ehk [[verb]]i juurde kuulumise. Probleeme võivad põhjustada ka liitsõnad, mille põhisõnaks on ''-karva, -ohtu, -väärt, -võitu, -värki''. Neid ei saa käänata ega võrrelda, seega puuduvad neil prototüüpsed adjektiivide morfoloogilised omadused, ent samal ajal on nad siiski omadussõnad, mis on peaaegu kaotanud oma esialgse leksikaalse tähenduse. <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/> ===Määrsõna ja [[asesõna]]=== Probleeme üksikute sõnadega, nt taas ''oma''. ''Jaama oli '''oma''' kolm kilomeetrit'' (‘umbes’) = sellisel juhul määrsõna. '''''kõige''' (kõige pikem)'' = määrsõna. Traditsiooniline asesõna ise võib olla tähenduses ‘iseenesest’ ka määrsõna. Nt ''Küünal kustus '''ise''''' (määrsõna). Vrd. ''Ta '''ise''' tuli hiljem'' (asesõna).<ref name="Sõnaliigi õppevahend"/> ===Määrsõna ja [[kaassõna]]=== Koos omastavas ja osastavas käändes käändsõnaga esineb enamasti kaassõna, muudel juhtudel määrsõna, vrd '''''pärast''''' (adv) ''läheme kinno'', aga '''''pärast''''' (adp) ''tänast pole sel mõtet''. ''Bensiin lõppes '''otsa''''' (afadv). ''Kass kargas puu '''otsa''''' (adp). Määrsõna laiendab verbi, andes sellega väljendatud tegevusele teatud uue varjundi. Kaassõna kuulub noomeni juurde, näidates sõnadevahelisi seoseid ja olles sellisena funktsioonilt võrreldav käändelõppudega. Tüüpilised konstruktsioonid: noomeni omastav + _ (''metsa taga''); _ + noomeni osastav/omastav (''piki randa; üle mere''). <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/> ===Määrsõna ja [[sidesõna]]=== Osa sidesõnu võib olla tekstis kasutatud määrsõna funktsioonis. Vrd nt Homme on ehk (modadv) parem päev. Esmakursuslased ehk (konj) rebased kogunesid peahoone ette. <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/> ==Kirjandus==

Määrsõna: erinevus redaktsioonide vahel