Asesõna: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
'''Asesõna''' ehk '''pronoomen''' osutab [[olend]]eile, [[ese]]meile, [[nähtus]]tele, nende [[tunnus]]tele või [[hulk|hulgale]], kuid ei nimeta neid otse, nii nagu muud [[käändsõna]]d. Konkreetse tähenduse saab selline sõna alles [[kontekst]]is. Tegemist on väga vana [[sõnaliik|sõnaliigiga]], mis on olemas olnud juba [[uurali algkeel]]es. <ref name="Sõnaliigi õppevahend">Sõnaliigi õppevahend, TÜ vormiõpetuse kursuse õppematerjal (kasutatud kirjandus "Kirjanduse" all)</ref>
==Jagunemine==
Asesõnad jagunevad selle alusel, mis sõnaliigi asemel neid kasutatakse:
1) prosubstantiivid: ''mina, sina, tema, igaüks, keegi'' (viitavad isikutele, esemetele, nähtustele);
2) proadjektiivid: ''oma, see, too, sama, selline, säärane'' (viitavad omadustele);
3) pronumeraalid: ''mitu, mitmes, mitmendik, mõni, paljud'' (viitavad hulgale).
Selle sõnaliigi puhul on oluline sellesse kuuluvate üksuste tähenduslik abstraktsus.
Tähenduse järgi jagatakse pronoomeneid:
== Viited ==▼
1. Isikulised e personaalsed (''mina, sina, tema, meie, teie, nemad'') + nende lühikujud (''ma, sa, ta, me, te, nad'') – esindavad [[lause]]s kõneleja või kuulaja isikut või ka kõnesituatsioonivälist isikut märkivat [[substantiiv]]i;
2. Enesekohased e refleksiivsed (''enda, enese, iseenese, iseenda, omaenese, omaenda''). Enesekohaste asesõnadega seotud tegevus on suunatud tegijale enesele ja seotud tegevussituatsiooniga. Enesekohane asesõna laiendab [[verb]]i. Nt ''ta ostis '''omale''' saapad''.
3. Vastastikused e retsiprooksed (''üksteise, teineteise'') – viitavad substantiividele või prosubstantiividele, mis märgivad kaht või enamat vastastikku toimivat isikut või asja.
4. Omastavad e possessiivsed (''oma, enda, omaenese ~ omaenda, iseenese, iseenda, iseoma''). Väljendavad sisuliselt omamist, laiendavad substantiivi. Nt ''Ta ostis '''oma''' pojale auto.''
5. Näitavad e demonstratiivsed (''see, too, sama, seesama, toosama, seesugune, selline, sinane, seesinane, sihuke, niisugune, taoline, teine, muu'') – viitavad situatsioonist selguvale asjale, tegevusele või tunnusele. Nt '''''Seesugune''' tegevus ei saanud kaua kesta.''
6. Küsivad-siduvad e interrogatiivsed-relatiivsed (''kes, mis, kumb, missugune, mäherdune, milline, mitu, mitmes, mitmendik'') – muudavad [[väitlause]] küsivaks või esinevad [[kõrvallause]] [[sidend]]ina.
7. Määratlevad e determinatiivsed (''kõik, kogu, terve, iga, igaüks, kumbki, mõlemad, emb-kumb, ise, oma''). Laiendavad nimi- või asesõna, tõstes esile selle referenti või rõhutades tema terviklikkust, nt ''Teda '''ennast''' polnud ollagi. '''Ise''' ta ütles, et kõik saab korda.''
8. Umbmäärased e indefiniitsed (''keegi, miski, mingi, ükski, mitu, mõni, mõningane, üks ‘keegi, mingi’, teine ‘muu’, mingisugune, paljud'') – viitavad täpsemalt konkretiseerimata asjale või tunnusele.
==Asesõna kokkupuutealad teiste sõnaliikidega==
===Asesõna ja [[nimisõna]]===
Määratlemisel võib tekkida probleeme üksiksõnadega, nt ''oma''. Vrd ''Ta võttis '''oma''' raamatu'' (''oma'' = asesõna) ja ''Tule edasi, kui '''oma''' oled'' (''oma'' = nimisõna). Nimisõnaks on ''oma'' ka lausetes ''jäi '''omast''' ilma'', ''elu nõuab '''oma''''', '''''omade''' peale koer ei haugu'', ''naabri '''omad''' sõitsid maale''. Tüüpiline asesõna esineb nimisõnana ka lausetes ''Enn Kalmu kaks '''mina''''' (''mina'' = nimisõna); ''Tal on tugevalt väljaarenenud '''ise'''''. <ref name="Sõnaliigi õppevahend" />
===Asesõna ja [[arvsõna]]===
Probleemsed üksiksõnad ''üks'' ja ''teine'', nt '''''ühel''''' (‘mingil’) ''päeval juhtus nõnda'' (asesõna). ''Ela '''üks''' päev korraga'' (arvsõna); ''ähvardab '''teine''' veel inimesi'' (asesõna), ''suurvõim ähvardab '''teisi''' riike'' (asesõna). '''''Teine''' peatükk on veel lõpetamata.'' (arvsõna). <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/>
===Asesõna ja [[omadussõna]]===
Probleemsed üksiksõnad, nt ''nõnda arvasid '''omad''' poisid'' (omadussõna). ''sugune''-sõnadest peetakse osa adjektiivideks (teine osa on pronoomenid), nt ''isesugune'' ‘eriline’, ''mitmesugune'' ‘mitmetaoline’ (adjektiivid). Vahet tehakse tähenduse alusel.
Seevastu ''mingisugune'' on umbmäärane asesõna, ''niisugune, seesugune'' aga näitavad asesõnad. <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/>
===Asesõna ja [[määrsõna]]===
Probleeme üksikute sõnadega, nt taas ''oma''. ''Jaama oli '''oma''' kolm kilomeetrit'' (‘umbes’) = sellisel juhul määrsõna. '''''kõige''' (kõige pikem)'' = määrsõna. Traditsiooniline asesõna ise võib olla tähenduses ‘iseenesest’ ka määrsõna. Nt ''Küünal kustus '''ise''''' (määrsõna). Vrd. ''Ta '''ise''' tuli hiljem'' (asesõna).<ref name="Sõnaliigi õppevahend"/>
===Asesõna ja [[sidesõna]]===
Siin võiksid probleemiks olla sõnad ''kes'' ja ''mis'', mis samas seovad lauseid. Traditsiooniliselt peetakse neid siiski siduvateks asesõnadeks. <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/>
==Kirjandus==
* Erelt, Mati; Erelt, Tiiu; Ross, Kristiina, Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007.
* Erelt, Mati; Kasik, Reet; Metslang, Helle; Rajandi, Henno; Ross, Kristiina; Saari, Henn; Tael, Kaja; Vare, Silvi, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia. Sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1995.
* Erelt, Mati, Ebamäärasusest sõnade liigitamisel. – Keel ja Kirjandus 1977, 9, 525–528.
* Hallap, Valmen, Sõnaliikide piirimailt. – Keel ja Kirjandus 1984, 1, 30–40.
* Hallap, Valmen, Omastava käände, vaegkäändsõnade ja määrsõnade vahekorrast. – Keel ja Kirjandus 1986, 4, 199–208.
* Viitso, Tiit-Rein, Sõna sõnaliikidest. – Keel ja Kirjandus 1977, 9, 529–535.
* Viitso, Tiit-Rein, Nn vaegomadussõna ja selle taust. – Keel ja Kirjandus 2007, 11, 878–887.
{{viited}}
==Välislingid==
*[http://www.eki.ee/books/ekk09/ Eesti keele käsiraamat]
*[http://dspace.ut.ee/handle/10062/29448 Eesti keele grammatika 1. Morfoloogia. Sõnamoodustus]
*[http://dspace.ut.ee/handle/10062/29437 Eesti keele grammatika 2. Süntaks. Lisa: kiri]
[[Kategooria:Keeleteadus]]
| |||