Nimisõna: erinevus redaktsioonide vahel

Suurus jäi samaks ,  6 aasta eest
resümee puudub
Resümee puudub
Resümee puudub
Keele väljendusvõimalused rikastuvad selle arvel, et algselt ühte sõnaliiki kuuluvat sõna hakatakse kasutama teise funktsioonis. Selliste nihete kõige iseloomulikumad näited on omadussõna kasutamisest nimisõna funktsioonis: ''ainurakne'', ''haige'', ''hakkaja'', ''punane'', ''armas'', ''blond'', ''tumm''. Võimalik on ka vastupidine protsess, s.t nimisõna kasutamine omadussõna funktsioonis, nt ''siga inimene'', ''koer poiss'', ''pull lugu'', ''sant värk'', ''jama etendus''.
 
Sõnaliigi määratlemisel võivad probleeme tekitada nn käändumatud e [[vaegomadussõnadvaegomadussõna]]d. Need on omadussõnad, mis väljendavad omadust ja esinevad lauses täiendina, kuid millel pole morfoloogilisi vorme ja seetõttu ei ühildu need põhisõnaga nagu tavalised omadussõnad. Need on enamjaolt kas mingid omadust väljendavad kivinenud sõnakujud ('''''katoliku''' usk'', '''''kulla''' mees'') või pärisnimede omastava käände vormid, mida on hakatud kokkuleppeliselt (alates 1919. aastast) väikese tähega kirjutama ('''''prantsuse''' kirjandus'').
Praegune soovituslik suund on kohanimede puhul eelistada taas taas suurtähelist kuju (v.a keelte ja rahvuste või hõimude nimetused), nt ''soome keel'', ''Rootsi hokimeeskond'', ''Kuuba sigar'', ''Hiina restoran'', ''luteri usk'' jt. Suurtähelised kujud tuleks lugeda nimisõnaks, väiketäheliste puhul võimalik kahetine tõlgendus (omadussõna/nimisõna). <ref name="Sõnaliigi õppevahend"/>