Muusika: erinevus redaktsioonide vahel

{{See artikkel|räägib kunstist; ajakirja kohta vaata artiklit [[Muusika (ajakiri)]]}}

'''Muusika''' ehk '''helikunst''' ([[vanakreeka keel|vanakreeka]] sõnast μουσική (τέχνη) 'muusade kunst' [[ladina keel|ladina]] sõna (''ars'') ''musica'' kaudu) on üks [[kaunid kunstid|kaunitest kunstidest]], mille [[materjal]]iks võivad olla [[muusikaline heli|muusikalised helid]], [[müra]]d ja konkreetse loodus- või inimkeskkonna helid.

 

 

 

Kreekakeelne ''μουσική'' ja ladinakeelne ''musica'' esinevad algselt muusikateoreetilistes tekstides. Erineval kujul on see lisaks peaaegu kõigile euroopa keeltele võetud üle ka araabia keelde. Erinevusi on väga üksikutes euroopa keeltes, näiteks tšehhi ja slovaki keeles ''hudba''.

Küsimusele, mis on muusika, on püütud läbi ajaloo anda erinevaid vastuseid. Hoolimata püüdlustest muusikat üldiselt ja põhjalikult määratleda, puudub tänaseni ühene muusika definitsioon. Tihti on defineeritud vaid muusika erinevaid aspekte: muusika kui ratsionaalne, arvudele põhinev teadus, muusika kui tunnetel põhinev kunst, muusika kui apolloonilise või dionüüsilise alge sümbioos, muusika kui puhas teooria või puhas praktika.

 

Antiigi muusikakirjanduses leidub erinevaid muusika määratlusi, millest kaks on eriti olulised. 2. sajandil püüdis [[Claudius Ptolemäus]] oma teoses "Harmonica" leida keskteed [[Aristoksenos]]e ja [[Eukleides]]e seiskohtade vahel. Ta kirjeldas muusikat kui "võimet kogeda kõrgete ja madalate helide erinevusi. [[Aristeides Quintilianus]] seevastu määratleb muusika "teadusena melosest ja sellest, mis melose juurde kuulub". Ptolemaiose definitsiooni tsiteeris sõnasõnalt [[Porphyrios]] ning Aristotelese oma [[Iulius Pollux]] ning [[Michael Psellos]]. Antiikaja määratlused langevad kokku selles osas, et muusika materjaliks on heliread, mis annavad muusikale selle põhiolemuse.

 

Kaks hilisantiigi muusikamääratlust annavad muusikale uusi tähendusi. [[Hippo Augustinus]] sedastab oma varases kirjutises "[[De musica]]": ''Musica est scientia bene modulandi'' ('muusika on kunst püsida taktis'). Tekstis "De institutione musica" tugineb [[Boëthius]] Ptolemaiosele: ''Musica est facultas differentias acutorum et gravium sonorum sensu ac ratione perpendens'' (Muusika on võime kogeda kõrgete ja madalate helide erinevusi neid meelte ja vaimuga mõõtes). Augustinuse definitsiooni võtsid sõnasõnalt üle [[Pietro Cerone]] ja [[Athanasius Kircher]], ning Boëthiuse oma [[Praha Hieronymus]], [[Franchinus Gaffurius]], [[Gregor Reisch]] ja [[Glareanus]]. Siis määratleti muusikat esimest korda ka akustilise nähtusena, millest on võimalik nii mõistusega aru saada kui ka meeltega tajuda.

 

[[Cassiodorus]], kes seoses seitsme [[Vabad kunstid|vaba kunsti]] mõiste kasutuselevõtuga, lõi seose antiik- ja keskaja teaduse vahel, defineeris muusikat kui "õpetust, mis avaldub arvudes" (''disciplina, quae de numeris loquitur''). Sellist loogilis-ratsionaalset arusaama jagasid ka [[Alkuinus]] ja [[Rabanus Maurus]]. [[Sevilla Isidor]] leidis, et "muusika koosneb kõlava rütmi ja laulmise kogemusest" (''Musica est peritia modulationis sono cantique consistens''). Selline pigem kõlale ja meeltele orienteeritud arvamust jagasid [[Dominicus Gundisalvi]], [[Robert Kilwardby]], [[Bartholomaeus Anglicus]], [[Walter Odington]] ja [[Johannes Tinctoris]].<ref>MGG-S, kd. 6, lk 1197</ref>

 

[[Augustinus]]e muusika mõiste määratlus muutus keskajal eelkõige tänu [[Cluny Odo]] traktaadile "Dialogus de musica", kes laiendas seda teoloogiliste komponentidega, milles kesksel kohal oli arusaam musitseerimisest kui hääle ja vaimu ühtsusest (''concordia vocis et mentis''). Selle mõtte võttis üle ka [[Philippe de Vitry]]. Üks anonüümne keskaegne käsitlus räägib muusikast kui "õige laulmise teadusest" (''Musica est scientia veraciter canendi''), mis tähendas, et laulja teoreetilistest teadmistest või praktilistest oskustest tähtsam on siirus. Seda seisukohta kordasid ka [[Johannes de Muris]] ja [[Fulda Adam]].<ref name="MGG1198">MGG-S, kd. 6, lk 1198</ref>

 

15. ja 16. sajandil käibisid üldiselt Augustinuse ja Boëthiuse muusikamääratlused. Paralleelselt nendega muutus järjest populaarsemaks muusikapraktikale tuginev arusaam, et "muusika on kunst õigesti laulda" (''Musica est ars recte canendi'') („Musik ist die Kunst, richtig zu singen“), kusjuures palju kasutati sõnu ''debite'' (kohane, vääriline), ''perite'' (kogenud, asjatundlik), ''certe'' (kindel, usaldusväärne) oder ''rite'' (kommetele vastav). Neist sõnadest lähtuvat muusika määratlust kohtab [[Johann Spangenberg]]i, [[Heinrich Faber]]i, [[Martin Agricola]], [[Lucas Lossius]]e, [[Adam Gumpeltzhaimer]]i ja [[Bartholomäus Gesius]]e puhul, kelle muusikateoreetilised mõtted andsid kuni 17. sajandini suuna ladina koolide õpetusele, kus oli esiplaanil laulmine. Saksakeelse juhtlausena "Muusika on õige laulmise kunst" (''Musik ist die rechte Singekunst'') tsiteeris seda oma tekstis "Musica Figuralis" (1619) [[Daniel Friderici]].<ref name="MGG1198" />

 

18. sajandi [[ratsionalism]] ilmneb ka [[Gottfried Wilhelm Leibniz]]i muusikamääratluses: ''Musica est exercitium arithmeticae occultum nescientis se numerare animi'' (''Musik ist eine verborgene Rechenkunst des seines Zählens unbewussten Geistes''). Nagu ka antiikaja muusikadefinitsioonides, nii ka baroki ajal kerkib esile teadusõpetuse ja kunstipraktika dialektiline suhe ning koos sellega muusika topeltfunktsioon.<ref name="MGG1198" /> Samas võtmes rõhutas [[Johann Mattheson]] oma raamatus "Täiuslik kapellmeister" (''Der vollkommene Capellmeister'', 1739): "Muusika on teadus ja kunst oskuslikke ja meeldivaid kõlasid targalt seada, omavahel õigesti ühendada ning armsalt kuuldavale tuua, et nende iluhelide läbi Jumala au ja kõik voorused edeneda võiksid (''Musica ist eine Wissenschaft und Kunst, geschickte und angenehme Klänge klüglich zu stellen, richtig an einander zu fügen, und lieblich heraus zu bringen, damit durch ihren Wollaut Gottes Ehre und alle Tugenden befördert werden'').<ref>Johann Mattheson: ''Der vollkommene Capellmeister''. Hamburg 1739. lk 5</ref>

 

Olulise erinevuse pakub raamatus "Kriitiline muusik Spree ääres" ("Der critische Musicus an der Spree", 1750) välja [[Friedrich Wilhelm Marpurg]]: sõna "muusika" tähendab nii helide teadust kui ka kunsti; ta on teadus, kuna tema reeglid viitavad teatud põhialustele ning kunst, kuna neid reegleid tegelikkuses ka rakendatakse (''„Das Wort Musik bezeichnet die Wissenschaft oder die Kunst der Töne; sie ist eine Wissenschaft, insofern ihre Regeln aus gewissen Gründen erwiesen werden können, eine Kunst, insofern die erwiesenen Regeln zur Wirklichkeit gebracht werden können'').<ref name="MGG1198" /> Ja isegi muudes selle aja definitsioonides, mis kirjeldasid muusikat läbi heakõlalisuse ja ilu, oli siiski selgelt äratuntav ka ajastu ratsionaalne vaim. Näiteks [[Leonhard Euler]] formuleeris 1739. aastal: "Muusika on teadus ühendada erinevaid helisid nii, et nad kuulates pakuvad armsa harmoonia (''Musica est scientia varios sonos ita conjungendi, ut auditui gratam exhibeant harmoniam'')<ref>Leonhard Euler: ''Tentamen novae theoriae musicae ex certissimis harmoniae principiis dilucide expositae''. St. Petersburg 1739. Kap. 3 ''De musica in genere'', § 1, 7</ref>.

 

18. sajandi lõpus alates Viini klassikalisest koolkonnast ja [[Prantsuse revolutsioon]]i eelõhtul sai seni ratsionalistlik muusikamõiste endale diametraalselt vastupidise tahu subjektivistliku, puhtalt tunnetele rõhuva määratluse näol. Kui seni olid muusikat määratlenud põhiliselt muusikud ise, heliloojad või teoreetikud, siis nüüd pakkusid romantistliku kunstide ühtsuse esteetika perspektiivist välja poeedid [[Wilhelm Heinse]], [[Novalis]], [[Wilhelm Heinrich Wackenroder]] ja [[Jean Paul]]. Nende muusikamääratluste puhul olid esiplaanil isiklikud läbielamised, tunded ja aistingud.<ref name="MGG1198" />

 

Samas ei saa seda seisukohta pidada ka absoluutseks, sest ka 19. sajandil säilusid ratsionalistliku muusikamõtlemise järelkajad. Juba 1826. aastal nimetas [[Hans Georg Nägeli]] muusikat "helide ja heliridade liikuvaks mänguks" (''bewegliches Spiel von Tönen und Tonreihen'').<ref name="MGG1199" /> [[Eduard Hanslick]] leidis 1854. aastal oma muusikaesteetikaalases peateoses "Muusikalisest ilusast" ("Vom Musikalisch-Schönen") oma lühikeses formuleeringus, et muusika sisuks ja objektiks on vaid "helisedes liikuvad vormid" (''tönend bewegte Formen'').<ref>Eduard Hanslick: ''Vom Musikalisch-Schönen''. Leipzig 1854. S. 32</ref>

 

19. sajandi ideedest on mõjutatud veel näiteks [[Ernst Kurth]]i pöördumine muusika irratsionaalsete jõudude poole oma hilises teoses "Romantiline harmoonia ja selle kriis Wagneri "Tristanis"" ("Romantische Harmonik und ihre Krise in Wagners "Tristan", 1920): (''Musik ist emporgeschleuderte Ausstrahlung weitaus mächtigerer Urvorgänge, deren Kräfte im Unhörbaren kreisen. Was man gemeinhin als Musik bezeichnet, ist in Wirklichkeit nur ihr Ausklingen. Musik ist eine Naturgewalt in uns, eine Dynamik von Willensregungen.'') Samuti põhines [[Hans Pfitzner]]i muusikaline mõtlemine 1926. aastal veel täielikult hilisromantismi vaimsusel, eelkõige Schopenhaueri vaadetel: (''Musik [ist] das Abbild des Ansich der Welt, also des Willens, indem sie dessen innerste Regungen wiedergibt.'')

 

Pärast 1945. aastat leiab harva muusika üldisi määratlusi. Ühest küljest olid muusika määratlemise püüdlused juba uusajast peale peaaegu eranditult seotud kunstmuusikaga ja meelelahutusmuusikat – tantsu- ja salongimuusikat, operetti ja muusikali, džässi, pop- ja rockmuusikat välistavad. Teisalt süveneb trend rääkida muusika määratlemisel vaid üksikutest heliloojatest või isegi vaid üksikutest teostest. Sellised määratlused põhinevad tihti transtsendentaalsusele, näiteks [[Karlheinz Stockhausen]]i puhul. Tihti räägitakse ka näiteks teiste kunsti- või mõttevaldkondade mõjutustest ([[''happening'']], [[fluksus]], [[zen]]), uutest vaimsetest ideaalidest kuni ümberdefineerimise, "mittemuusika" või ainult ettekujutatava muusikani, millest kirjutas [[John Cage]]: (''The music I prefer, even to my own or anybody elses’s, is what we are hearing if we are just quiet.'', ''Die Musik, die ich bevorzuge, meine eigene oder die Musik anderer, ist das, was wir hören, wenn wir einfach still sind.'')<ref>MGG-S, Bd. 6, Sp. 1200</ref>

 

=== Tänapäeva Lääne kultuur ===

Instrumentaalmuusika on tihti ”muusikam” kui vokaalmuusika. Näiteks tšehhikeelne muusikat tähistav sõna ''hudba'' tähendab eelkõige instrumentaalmuusikat ja alles seejärel vokaalmuusikat. Sõna ''muzika'' tähendab aga ainult instrumentaalmuusikat. Põhiterminoloogia võib hõlmata ka muusikalise maailma kontseptsiooni. Olulisemaks näiteks on saksakeelsed sünonüümid ''Musik'' ja ''Tonkunst'', kus ''Musik'' on pigem üldmõiste. ''Tonkunst'' tähistab kitsamalt Lääne kunstmuusikat ja on saksakeelses erialases kirjanduses selgelt lahutatud levi-, rahva- või euroopavälisest muusikast. Mõisted nagu 'rahvalik helikunst' (''populäre Tonkunst'') või 'pärimushelikunst' (''Tonkunst der Stämme'') ei ole eriti levinud, samal ajal kui muusikateaduslikus ja ilukirjanduses viidatakse viidatakse sageli 'saksa' (''deutsche'') ja vahel ka 'itaalia helikunstile' (''italienische Tonkunst''). Harvem mainitakse 'inglaste helikunsti' (''die Tonkunst der Engländer'') või 'ameerika helikunsti' (''amerikanische Tonkunst''). Sõna 'helikunst' kasutatakse seega nii kvaliteedi kui ka tuttavlikkuse määratlejana. Hollandi ''toonkunst'', mida kasutatakse 'kunstmuusika' tähenduses, on üldiselt vähem laialdaselt levinud.

* [[Muusikastiilid]]

* [[Muusika valdkonna elukutsete loend]]

* [[Muusikainstrumendid]]

 

== Löö kaasa! ==