Villu Toots: erinevus redaktsioonide vahel

Kooliteed alustas Villu Tartu Kaubanduskoolis, kus lisaks tavapärasele valikule, võis õppekavast leida ka kirjaõppe. Seal saigi Villu esmased šriftiteadmised kunstnik Eduard Ahase plakatkirja tundides. Kunsti- ja reklaamiringi viis läbi Pallase graafik [[Hando Mugasto]], kes samuti mõnel korral noormehele personaalset nõu andis. Juba keskkooli abituriendina 1934. aastal telliti Tootsilt mitmete kuulutuste ja teadaannete kujundusi nii koolisiseselt kui ka mujalt.<ref name="Toots305">ERRARR Ia, f 5, n 1, s 305, l 21–10</ref>

Kohe peale keskkooli lõppu algas Villu Tootsi professionaalne loomingutee [[Tartu]] kinode reklaamkunstniku ja tarbegraafikuna.<ref>Loodus, 1977, lk: 9</ref> Kokku jõudis ta tööd teha viiele kinole: Capitol, Heli, Apollo, Central ja Metropol. Koos palgatud abilisega valmisid plakatid, vaheaegadel demonstreeritavad reklaamidiapositiivid ja ajalehekuulutused. Selle kõrvalt leidus aega firmadele tarbegraafiliste tööde tegemiseks ning vaateakende ja näituste dekoreerimiseks.<ref name="Toots305" /> Teenitud raha kulutas ta õppereisidele kunstikeskustesse Prantsusmaale, Austriasse, Ungarisse, Saksamaale ja Poola.<ref>ERRA, fname="Toots305" 5, n 1, s 305, l 3–4</ref>

Tootsil oli [[Pallas (kunstikool)|Pallas]]es haruldane võimalus õppida eesti kunsti suurkujude Aleksander Vardi ja [[Kaarel Liimand]]i käe all. Graafikat harjutas ta [[Arkadio Laigo]] ja Roman Vaheri juhendamisel.<ref name="Toots1986" /> R. Vaher oli [[Leipzig]]is lõpetanud Riikliku Graafiliste Kunstide ja Raamatukujunduse Akadeemia ning tegeles kirjakunstiga, seega tekkis neil Tootsiga hea klapp. Temalt sai noormees juhatust plakatikompositsiooni ning šrifti alal. Vaheri ja Laigo soovitusel esines Toots õpilastööde näitusel esimesena Pallase ajaloos tarbegraafika plakatitega.<ref>ERRA, fname="Toots305" 5, n 1, s 305, l 2–3</ref>

II maailmasõja lõpuaastal 1945 kolis Villu Toots Tallinnasse [[Artur Kapi tänav|A. Kapi tänavale]], silme ees soov süvenda raamatukunsti. Tartus oli sõjategevuse käigus hävinud Eesti parim trükikoda ning kirjastustegevus viidud pealinna.<ref name="Toots3054Toots305">ERRA, f 5, n 1, s 305, l 4</ref> Toots leidis seitsmeks aastaks tööd kunstilise toimetajana kirjastustes Pedagoogline Kirjandus ja Eesti Riiklik Kirjastus.<ref name="Toots1979">ERRARR Ia, f 5, n 1, s 3, l 1–5</ref> Seal tutvus ta erinevate trükitehnikate ja raamatuarhitektuuriga, kuid ka nõukogude režiimi kitsenduste ja nõuetega, mis vajutasid eesti raamatule armutult halli pitseri. 1945. aastal hakkas ilmuma ajakiri [[Eesti Naine]], mille kunstnik ja kujundaja oli Toots kaks aastat. 1952. aastast alates töötas Villu Toots vabakutselise kunstnikuna. Ainsaks erandiks olid kuus kuud aastatel 1965–1966, mil ta töötas Riikliku Kinokomitee peakunstnikuna.<ref name="Toots3054Toots305" />

Kirja õpetamisega loengutel ja seminaridel tegeles Villu Toots alates 1946. aastast peale <ref name="Toots1980Toots1981">Toots 1980,1981: 5–6</ref>. Huvi suurenemisest kirja vastu, tekkis vajadus põhjalikuma ja pikemajalise õppevormi järele. Samuti ei suutnud [[ERKI|Riiklik Kunstiinstituut]] väheste šriftitundide tõttu tagada küllaldast järelkasvu. 1965. aastal rajas Toots [[Tallinna Kultuuriülikool|Tallinna Kultuuriülikooli]] egiidi all kolmeaastase kursusega Kirjakunsti Kooli. <ref name="Toots1979" /> Õppima tuldi mitmetest Eestimaa linnadest ning sooviavaldusi saabus üle kogu Nõukogude Liidu. Toots oli Kirjakunsti Kooli asutaja, juhataja ja õppejõud – kõik ühes isikus. Töö käis ühemehe koolis õhtuti. <ref name="Toots1980Toots1981" /> 1986. aastal andis Toots kooli taktikepi edasi Heino Kivihallile – üks tunnustatumaid Kirjakunsti Kooli kasvandikke <ref name="Toots1986" />. H. Kivihall jätkab Tootsi elutööd ka veel tänapäeval Tallinna Rahvaülikooli Kalligraafiastuudios <ref>kultuur.ee/kursus/kalligraafiastuudio/</ref>. Villu Tootsi Kirjakunsti Kooli tuntuimate lõpetajate hulka kuuluvad veel Villu Järmut, Ilmar Vallikivi, Henno Käo, Emil Lausmäe, Rein Maantoa, Arvo Pärenson, Ain Kaasik ja paljud teised.<ref name="Toots1979" />

*„Kiri kui kunst“ (19801981)

Esimesed väliskontaktid leidis Toots [[Moskva]] kolleegide näol: Solomon Telingater, Vadim Lazurski, Pavel Kuzanjan ja Maksim Žukov. Väljaspool [[NSV Liit|NSV Liitu]] suhtlemine algas Tootsil 1954. aastal [[Brugge]] kalligraafi Jef Boudensiga, kes otsis eestlaselt abi raamatute kaastööl. Järgmisel aastal pöördus Toots omakorda samasuguse palvega sakslase Albert Kapri poole, kellel oli just ilmunud esikteos ''„Deutsche Schriftkunst. Ein Fachbuch für Schriftschaffende“''. A. Kapri kaudu alustas Toots aastakümneid kestnud kirjavahetust Hermann Zapfiga, kes oli maailma üks juhtivamaid kirjagraafikuid ja tüpograafe. Tema loomingu hulka kuuluvad populaarsed trükikirjad Optima ja Palatino. Kirja teel pidas Toots veel kontakti Inglise Ülemkoja (nö. kuninganna) kalligraafi Donald Jacksoni, Puerto Rico kunstniku Guillermo Rodriguez-Beniteze, jugoslaavia kunstniku Jovica Veljoviči ning mitmete ameerika kalligraafidega.<ref>ERRA, fname="Toots305" 5, n 1, s 305, l 9–10</ref>

Villu Toots abiellus Ann Tootsiga 18. jaanuaril 1941. Neil on ühine tütar Tiiu Sarv. 1991. aastal tähistas paar kuldpulmi. Villu Toots suri 10. aprillil 1993. aastal ning on maetud [[Tallinna Metsakalmistu|Tallinna Metsakalmistule]].<ref>http://www.kalmistud.ee/</ref>

{{reflist|20emviited}}