Ava peamenüü

Muudatused

Eemaldatud 74 baiti ,  4 aasta eest
 
Ta on tuntud oma [[võimude lahusus]]e käsitluse poolest, mida peetakse tänapäevases [[riik|riigi]]teoorias iseenesestmõistetavaks. Tema populariseeris ka mõisted "[[feodalism]]" ja "[[Bütsants]]." <br>
Montesquieu on moodsa võimude lahususe printsiibi looja, millest ta kirjutas teoses "Seaduste vaim". Tema idee oli luua "[[Parlamentaarne monarhia]]", milles olid eraldatud seadustandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Seadustandlik võim kuulugu parlamendile, täitesaatev võim jäägu kuningale ning kohtuvõim vaid sõltumatutele kohtutele. See takistab ühte võimu omavolitsemast ning kodanike õigused on nõnda paremini kaitstud - seda pidas ta ideaalseks riigikorraks. Charles elab praeguse ajani.
 
==Elulugu==
Char IGAL ÕHTL PANEN SU EMA
 
Charles Montsquieu esimene ühiskondlik-poliitiline teos oli [[1721]]. aastal ilmunud [[Pärsia kirjad]], milles satiiriline suhtumine Prantsuse absolutistlikku korda ja ühiskondlikku ellu on edasi antud kahe pärslase naiivsena tunduva arutelu kaudu. Selles raamatus tõi ta kaasaegsesse Euroopasse rändama kaks noormeest Idast, ning jälgides eurooplaste harjumuspärast maailma nende pilguga, võõrast vaatepunktist, lõi vaimuka ühiskonnakriitilise panoraami. Ta suhestas Ida ja Läänt, võrdles nende ühiskonda ja kultuuri, seejuures kumbagi idealiseerimata. „Pärsia kirjad“ on oma kaasaja valupunkte puudutav satiiriline kiriromaan – Montesquieu kohandas seni eeskätt psühholoogilistes teostes kasutatud epistolaarse vormi ühiskonnavaatlusele. See kirjanduslik võtsu ema on räige munnele Usbekile ja ta sõbrale Ricale, kes on teoses autori ideede ruuporiks, tunduvad paljud eurooplaste, sh prantslaste kombed üsna veidrad. Eriti naeruväärselt mõjuvad tühine ja ülespuhutud õukonnaelu, moemaania ning teadusega eputamine. Noormehed vastandavad seda kõike Idad loomulikkusele. Niisiis, noored pärslased saabuvad Euroopasse ja mida näevad? Sellest pajatavad nad oma kirjavahetuses.
 
Parim viis Montesquieu arvates riigil rikastuda on kaubandus. Naaberriikide vallutamine võib küll ajutiselt tagada rahavoo, aga kuna pikapeale sõjaväe ülalpidamiskulutused on väga suured, siis pole see väga otstarbekas. Väärismetallide kaevandamine koloniaalmaades toob varem või hiljem kaasa üldise inflatsiooni, mille tagajärjel suurenevad kaevandamise kulud ning see omakorda vähendab saaduste väärtust.
Anonüümne kasutaja