Koonus: erinevus redaktsioonide vahel

Selleks, et võimalikult terviklikult käsitleda kõiki koonuse lõikeid erinevate tasapindadega, viiakse tinglikult koonuse põhi [[lõpmatus|lõpmatusse]] kaugusesse ja vaadeldakse nõndanimetatud kaksikkoonust: kahte põhjatut koonilist pinda, mis puutuvad tippudega kokku, asuvad ühisel sümmeetriateljel ja omavad ühise [[sirgjoon]]ena kulgevat mõlemas suunas lõpmatult pikka moodustajat. Sellist kaks-ühes-koonust lõigatakse kesktelje suhtes erinevate nurkade all olevate tasanditega. Lõiked koonuste ühisest tipust annavad [[kidunud lahend| kidunud võiehk kõdunud juhtumid]]: [[punkt|punkti]], [[ringjoon]]t [[raadius]]ega 0. Lõige läbi tipu, moodustajaga paralleelselt annab sirgjoone. Lõiked, mis saadakse tasandiga, mis läbib koonuse tippu ei loeta tavaliselt koonuselõigete pere liikmeks. Need on [[kidunud lahend]]idjuhtumid. Kui lõige tehakse tipust eemalt ja lõikava tasapinna nurka muudetakse alustades [[ristlõige|ristlõikest]], saadakse vastavalt nurga muutumisele tulemuseks geomeetrilised kujundid: (ringjoon, [[ellips]], [[parabool]] ja [[hüperbool]] , mis erinevad üksteisest oma [[ekstsentrilisus]]e poolest. Kuigi ringjoonel on siin teistest lõigetest täiesti selgelt eristuv ainulaadne omadus, siis traditsiooniliselt vaadeldakse koonuselõike kontekstis ringjoont mitte kui eraldi üksust, vaid kui ellipsi erijuhtu, mille ekstsentrilisus on 0.