|
==Ajalugu==
===Varane mitmehäälsus===
[[Liturgiline muusika|Liturgilises muusikas]] hakati mitmehäälsust kasutama arvatavasti juba [[7. sajand]]il. Varaseimad noodinäited nn [[organum]]idest pärinevad [[9. sajand]]ist: samaaegselt [[gregoriusegregooriuse koraal]]iga kõlas sellest madalamal ka teine meloodia; nii paralleelselt, [[kvart (muusika)|kvartides]], [[kvint (muusika)|kvintides]] või [[Oktaav (muusika)|oktaavides]] kui ka iseseisvalt ehk vabalt, koraaliga erinevaid [[intervall (muusika)|intervalle]] moodustades. Organumi algne mõte oli ilmselt gregoriusegregooriuse koraali kaunistada, kuid on võimalik, et sel oli ka teisi tähendusi. Ajapikku lisahääle iseseisvus vähehaaval suurenes nii meloodia liikumise suuna kui ka rütmi poolest.
Umbes 12.–[[13. sajand]]il vahetasid hääled oma kohad, nii et gregoriusegregooriuse koraalist sai alumine hääl (''[[cantus firmus]]''). Sageli ei liikunud hääled ka enam ühes rütmis: ülemine hääl oli keerukam ning liikuvam. GregoriuseGregooriuse koraali aga hakati laulma aeglasemalt, iga nooti pikaks venitades. Selleks, et erinevas rütmis lauldavat uut viisi oleks lihtsam meeles pidada, lauldi teda koraalist erinevate sõnadega, sageli ka mõnes muus keeles. Tekst võis olla ka ilmaliku sisuga. Nii lauldi üheaegselt nagu kaht ühehäälset laulu. Sellised organumid hakkasid levima ka väljaspool kirikut ning need said nimetuse [[motett]]. Peagi lisati motetile ka kolmas hääl, millel olid jällegi omad sõnad. Sedasi kujunesid välja ilmalikud motetid, mis ühe häälena sisaldasid koraali ning mida lauldi seltskonnalauludena. Selline ilmalikustumine ei meeldinud kirikule ning [[15. sajand]]il jäi vaimulikule motetile alles ainult gregoriusegregooriuse koraali ladinakeelne tekst. Erinevate häälte arv kasvas 15.–[[16. sajand]]il veelgi – loodi isegi motette, milles hääli oli üle poolesaja. Sellega paistsid silma eriti madalmaade koolkonna heliloojad.
===Range stiili polüfoonia===
[[16. sajand]]il arenes välja nn '''range stiili polüfoonia''', mille üheks väljapaistvamaks esindajaks oli [[Giovanni Pierluigi da Palestrina]].
''[[Cantus firmus]]'' (gregoriusegregooriuse koraal) oli sagedamini üks keskmisi hääli, ühepikkustes täisnootides. Kasutati [[diatooniline helilaad|diatoonilisi helilaade]] ehk "kirikulaade", kõrgendatud juhttooniga (VII [[aste (muusika)|astmega]]). Erandiks oli [[früügia (muusika)|früügia]], mida nimetati "tagurpidi laadiks", kuna tema juhttoon oli II [[aste (muusika)|aste]], mida siis vastavalt madaldati. Hoolikalt välditi suurendatud [[kvart (muusika)|kvardi]] ehk [[tritoon]]i esinemist muusikas, ka meloodilistes liikumistes. Seetõttu kasutati näiteks [[lüüdia (muusika)|lüüdiat]] suhteliselt harvemini, kuna seal on tritooni tekkimine kõige kergem. Kui üldse lüüdiat kasutati, siis peaaegu alati madaldatud IV astmega.
[[Noodikiri|Noodikirjas]] taktijooni ei kasutatud, takt oli tinglikult täisnoot (ehk gregoriusegregooriuse koraali, ''cantus firmus''e üks noot). [[Noodivõti|Noodivõtmetena]] kasutati do-võtmeid, mis valiti vastavalt meloodia ulatusele (abijooni, st meloodia liikumist väljaspoole noodijoonestikku, välditi). Igale häälele oli oma noodijoonestik ning neid ei kirjutatud kunagi üksteise kohale (nagu [[partituuris]]), vaid need asusid eraldi lehtedel. Range stiili polüfoonia oli eelkõige [[vokaalmuusika]] (''[[a cappella]]'' [[koorilaul]]).
''[[Cantus firmus]]'' oli enamasti [[gregoriusegregooriuse koraal]], kuid võis olla ka mõni muu sarnane meloodia, millele lisaks kõlasid teised (vabad) hääled. Meloodia liikus enamasti astmeliselt, hüpped üle [[terts (muusika)|tertsi]], [[kvart (muusika)|kvardi]] või [[oktaav (muusika)|oktaavi]] olid ette valmistatud ja tasakaalustatud vastassuunalise liikumisega. Meloodia algas ja lõppes alati toonikal (I astmel). Meloodia ulatus oli enamasti vähemalt puhas [[kvint (muusika)|kvint]], maksimaalselt suur [[deetsim (muusika)|deetsim]].
Range stiili polüfoonias arenesid välja mitmed uued võtted. Hakati eemalduma ''cantus firmusest'', mis seni oli olnud juhtmeloodia ja millest teised hääled sõltusid. Hakati looma teoseid, kus ''cantus firmus'' üldse puudus; ühtlasi tähendas see muusika sekulariseerumist, kuna side gregoriusegregooriuse koraaliga muutus olematuks. Vabad hääled hakkasid üksteist imiteerima: sisaldasid samu motiive ja meloodiakäike. Tekkisid imitatsioonilised vormid ([[kaanon(muusika)|kaanon]], [[fuuga]] jt). [[Diatooniline helilaad|Diatooniliste helilaadide]] arv vähenes: kasutusele jäid lõpuks vaid [[mažoor]] ja [[minoor]]. Muutus ka noodikiri: enam hakati kasutama [[viiulivõti|viiuli-]] ja [[bassivõti]]t; häälepartiisid hakati kirjutama üksteise kohale, [[partituur]]i. Hakati looma puhtalt [[instrumentaalmuusika]]t. Kõik see viis järk-järgult vaba stiili polüfoonia juurde.
Tänapäeval kõlab range stiili polüfoonia äärmiselt puhtalt, helgelt ja läbipaistvalt. See tuleneb suuresti selle ülesehituse põhimõtetest, nii meloodiate liikumise kui ka samaaegselt kõlavate meloodiate omavaheliste kooskõlade jaoks. Range stiili polüfoonia teooriaid, põhimõtteid ja reegleid omal ajal ei koostatud; need olid välja kujunenud pikaajalise traditsiooni käigus.
|
