Ungari ülestõus (1956): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P preambula > preambul
PResümee puudub
75. rida:
[[Pilt:Poznan 1956.jpg|pisi|Meeleavaldus Poznanis 1956. aasta suvel]]
 
1956. aastal lämmatas [[Poola]] valitsus [[Poznań]]is ülestõusu, mille käigus tapeti ja vigastati mitmeid protestijaid. Avalikkuse survel nimetas valitsus Poola ühinenud tööliste partei esimeseks sekretäriks rehabiliteeritud reformikommunisti [[Władysław Gomułka]]. Gomułka sai ka mandaadi pidada NSV Liiduga läbirääkimisi kaubanduse kontsessioonilepingu ja Nõukogude vägede kärpimise üle. Päevi kestnud pingeliste kõneluste tulemusena andis NSVLNSV Liit 19. oktoobril 1956 lõpuks järele Gomułka nõudmistele lõpuks järele.<ref name=satellite/> ''Poola Oktoobri'' all tuntust pälvinud läbirääkimised sütitasid paljudes ungarlastest lootust, et ka neil õnnestub sõlmida Nõukogude Liiduga sarnane kokkulepe.<ref name="Machcewicz"/>
 
Kõik need sündmused mõjutasid märkimisväärselt Ungari sisepoliitilist kliimat 1956. aasta oktoobris.
123. rida:
Kiiresti leviv ülestõus Budapesti tänavatel ja Gerő-Hegedüsi valitsuse äkiline langus oli uue rahvusliku juhtkonna jaoks ühelt poolt üllatav, teisalt aga segadust põhjustav. Nagy, kelle poliitilisi võimeid hinnati "tagasihoidlikeks",<ref>Gati (2006), lk 52.</ref> võitis rahva poolehoiu oma rahuliku loomuse ja sooviga taastada riigis kord. Nagy oli ainus endistest Ungari liidritest, keda usaldas nii rahvas kui NSV Liit – see lubas meeleavaldust ja sellele järgnenud sündmusi näidata pigem rahvusliku ülestõusu kui kontrrevolutsioonina.<ref>Gati (2006), lk 173.</ref> Nimetanud vastupanu 27. oktoobril raadioesinemises "laialdaseks demokraatlikuks massiliikumiseks", moodustas Nagy valitsuse, kuhu kuulusid ka mõned parteitud ministrid. Uus rahvuslik valitsus keelustas ÁVH ja loobus üheparteilisest süsteemist.<ref name=UN22></ref><ref name="Zinner"/> Kuna Nagy valitsus oli võimul vaid kümme päeva, ei olnud sel võimalik selgitada oma poliitika üksikasju. Küll aga rõhutasid ajalehtede juhtkirjad tol perioodil seda, et Ungaris peab toimima neutraalne mitmeparteiline [[sotsiaaldemokraatia]].<ref name="UNGeneral179,183"/> Paljud poliitvangid vabastati, silmapaistvaim neist oli kardinal [[József Mindszenty]].<ref name="CBS"/> Taastati varem keelustatud poliitilised parteid nagu näiteks [[Sõltumatu Väiketalunike, Põllutööliste ja Kodanike Partei]] (''Független Kisgazda, Földmunkás és Polgári Párt'') ja [[Ungari Rahvuslik Talurahvapartei]] ning need kutsuti ühinema koalitsiooniga.<ref name="UNGeneral22,183"/>
 
Üle riigi moodustatud lokaalsed revolutsiooninõukogud võtsid kommunistidelt üle kohaliku võimu.<ref name="Video4"/><ref name="Haynes"/><ref name="libcom"/><ref name="Anderson"/> 30. oktoobriks tunnustas Ungari Kommunistlik Partei nende õiguspädevust ja Nagy valitsus palus toetust neilt kui "revolutsiooni ajal moodustatud autonoomsetelt ja demokraatlikelt kohalikelt organitelt".<ref name=un154/> Tööstusettevõtetes ja kaevandustes loodi sarnastel alustel töölisnõukogud ning kõrvaldati mitmed ebapopulaarsed korraldused nagu, näiteks tootmisnormid. Töölisnõukogud püüdsid ühelt poolt juhtida ettevõtteid, teisalt aga kaitsta tööliste huve, rajades nõnda sotsialistliku majanduse, mis oli vaba karmist partei kontrollist.<ref name=UN22/>
 
Kohalikud nõukogud seisid aeg-ajalt vastamisi ÁVH rünnakutega. Näiteks [[Debrecenis]], [[Győris]], [[Sopronis]], [[Mosonmagyaróváris]] ja teistes linnades avas ÁVH meeleavaldajate pihta tule, tappes mitmeid protestijaid. Lõpuks siiski ÁVH desarmeeriti. Selleks kasutati tihti jõudu ja kohalike politseinike abi.<ref name=un154/>
166. rida:
Kuigi [[USA]] riigisekretär [[John Foster Dulles]] tegi 24. oktoobril ettepaneku kutsuda kokku [[ÜRO Julgeolekunõukogu]], et arutada olukorda Ungaris, jäi see ettepanek suurema tähelepanuta.<ref name="Békés"/> Osalt oli põhjuseks keeruline globaalpoliitiline olukord – Ungari ülestõusuga samal ajal algas [[Suessi kriis]]. Probleem ei olnud niivõrd see, et Suessi kriis hajutas USA ja teiste lääneriikide tähelepanu Ungari sündmustelt, vaid see, et [[Lähis-Ida]]s toimuv muutis Nõukogude Liidu hukkamõistmise väga keeruliseks. Nagu asepresident [[Richard Nixon]] hiljem selgitas: "Meil ei olnud võimalik ühelt poolt taunida [[NSV Liit|NSV Liidu]] interventsiooni ja teisalt tunnustada [[Suurbritannia]]t ja [[Prantsusmaa]]d, kes Ungari revolutsiooni ära kasutades asusid kukutama [[Gamel Abdel Nasser]]it".<ref name="BorhiContRoll"/>
 
Teise interventsiooni ajal, 4. novembril esitas Nagy ÜRO Julgeolekunõukogule palve peatada NSV Liidu sekkumine Ungari siseasjadesse. Julgeolekunõukogu koostas Nõukogude Liidu tegevust kritiseeriva resolutsiooni, kuid NSVLNSV Liit kui nõukogu alaline liige [[veto]]stas selle. Vastu võeti hoopis resolutsioon 120, mis suunas probleemi lahendamise [[ÜRO peaassamblee]]sse. 50 poolt- ja 8 vastuhäälega nõudis peaassamblee NSV Liidult sõjalise sekkumise lõpetamist. Selleks ajaks oli aga ametisse nimetatud juba Kádári valitsus, kes keeldus [[Ühinenud Rahvaste Organisatsioon|ÜRO]] vaatlejate vastuvõtmisest.<ref name=morris/>
 
Ühes 1998. aastal antud intervjuus kritiseeris Ungari suursaadik [[Géza Jeszenszky]] Lääne tegevusetust 1956. aasta sündmuste ajal. Jeszenszky viitas tolleaegsele ÜRO mõjule ja tõi näiteks maailmaorganisatsiooni sekkumise [[Korea sõda|Korea sõjas]] aastatel 1950–1953.<ref name=cnn/>
179. rida:
3. novembril kutsuti Ungari delegatsioon, mida juhtis kaitseminister [[Pál Maléter]] Budapesti lähedal [[Tököl]]is paiknenud Nõukogude sõjaväebaasi, et pidada läbirääkimisi Nõukogude vägede väljaviimise üle. Kesköö paiku andis [[KGB|Nõukogude julgeolekupolitsei (KGB)]] ülem kindral [[Ivan Serov]] käsu arreteerida Ungari delegatsioon.<ref name="UN25"/> Järgmisel päeval jätkas Nõukogude armee Budapesti ründamist.<ref name="UN26"/>
 
Nõukogude teise interventsiooni, koodnimetusega "[[Operatsioon tuulispask]]", algatas marssal [[Ivan Konev]].<ref name = presidium1nov/><ref name=troops/> Enne 23. oktoobrit Ungaris paiknenud viiele Nõukogude [[diviis]]ile toodi lisaks 12, suurendades nii diviiside arvu 17ni17-ni.<ref name="kirov"/> Lisaks toodi operatsiooniks Ungarisse 8. mehhaniseeritud armee kindralleitnant [[Hamazasp Babadzhanian]]i juhtimisel ja 38. armee kindralleitnant [[Hadži-Umar Mamsurov]]i juhtimisel.<ref name="Schmidl"/> Mõned Nõukogude sõjaväelased uskusid, et neid saadeti [[Berliin]]i võitlema Saksa [[Fašism|fašistide]] vastu.<ref name="Fryer1956"/>
 
4. novembri öösel kell 3.00 sisenesid Nõukogude tankid kahel suunal piki [[Doonau]] Pesti-poolset külge Budapesti: üks liikus lõuna poolt [[Soroksár]]i teed pidi üles, teine põhja poolt [[Váci]] teed alla. Kontrollides kõiki sillapäid ja olles tagant kaitstud laia Doonauga, õnnestus Nõukogude vägedel ühegi lasuta jagada edukalt linn pooleks. Relvastatud üksused ületasid [[Buda]] ja tulistasid kell 4:25 esimesed lasud Budaõrsi teel paiknenud barakkide suunas. Varsti pärast seda kostuskostis Nõukogude tankide ja kahurite tulituld kõikides Budapesti piirkondades.<ref name="UN60"/> "Operatsioon tuulispask" koosnes õhurünnakutest ning koordineeritud suurtüki- ja tankirünnakust, milles osales 17 diviisi.<ref name=kirov/> Ungari armee vastas juhusliku ja koordineerimatu vastupanuga.
 
Kell 5:20 tegi Imre Nagy viimase raadiopöördumise rahvale ja kogu maailmale, teatades, et Nõukogude väed ründavad Budapesti ja et valitsus jääb paigale.<ref name=un89/> Raadiojaam [[Vaba Kossuthi Rádió]] peatas saated kell 8:07.<ref name=un89/> Erakorraline kabinetinõupidamine toimus parlamendihoones, kuid sellel osales ainult kolm ministrit. Kui Nõukogude väed saabusid hoonet okupeerima, toimusid läbirääkimised evakueerimise üle. Rahvusliku valitsuse esindajana jäi viimasena kohale riigiminister [[István Bibó]].<ref name="Bibo"/> Ta pani kirja pöördumise, mis kandis pealkirja "Vabaduse ja tõe eest".<ref name=delk/>{{#tag:ref| Katkend deklaratsioonist (tõlge eesti keelde): "Head kaasmaalased! Kui Nõukogude armee ründas täna koidikul, läks peaminister Imre Nagy Nõukogude saatkonda pidama läbirääkimisi ega naasnud. [[Tildy Zoltán]], kes viibis parlamendihoones, ning ministrid [[Szabó István]] ja [[Bibó István]] kogunesid hommikusele ministrite nõukogu koosolekule. Nõukogude väed olid parlamendihoone ümber piiranud. Hoidmaks ära verevalamist, õnnestus minister Tildy Zoltánil saavutada kokkulepe, mille kohaselt võivad NSV Liidu väed hõivata hoone ja lubavad kõigil tsiviilisikutel evakueeruda. Tuginedes kokkuleppele, ta lahkus. Vaid lepingule alla kirjutanud, Bibó István, ainsa seadusliku Ungari valitsuse ainus esindaja jäi parlamendihoonesse. Tuginedes nendele asjaoludele, esitan ma järgmise deklaratsiooni: Ungari ei toeta Nõukogude-vastast poliitikat. Vastupidi, Ungari selge soov on elada vabade Ida-Euroopa rahvaste kogukonnas, kes soovivad joonduda vabaduse, õigluse ja rõhumisvastaste põhimõtete järgi. Kogu maailma ees soovin ma tõrjuda tagasi laimavad süüdistused, et kangelaslik Ungari revolutsioon on kaaperdatud fašistide ja antisemiitlike rühmituste poolt. Kogu ungari rahvas, sõltumata klassilisest kuuluvusest osales võitluses. Oli liigutav ja imeline näha ülestõusnute inimlikku ja tarka käitumist ning olla tunnistajaks sellele, kuidas nad suutsid oma ülekohtust sündinud viha suunata vaid julma välisarmee ja kohalike timukakomandode vastu..."<ref name=delk></ref>|group=N}}
225. rida:
===Rahvusvahelises elus===
 
Hoolimata [[Läänemaailm]]as kasutatavast [[Külm sõda|Külma sõja]] [[retoorika]]st ja NSVLNSV Liidu lubatud peatsest [[sotsialism]]i triumfist nägid selle ajastu riigijuhid (nagu ka ajaloolased hiljem), et Ungari ülestõusu läbikukkumine oli viinud Külma sõja [[Euroopa]]s patiseisu.{{#tag:ref| Gati (2006, 208): "Teadvustades maailmajao jagunemist kahte leeri mõistis Washington, et Moskva ei lase eralduda riigil, mis piirneb läänemeelse Austriaga ja sõltumatu Jugoslaaviaga. Nii ei jäänudki muud üle ... kui valada pisaraid Nõukogude brutaalsuse pärast ja kasutada ära propagandat... |group=N}} Selles valguses soovitas [[Lääne-Saksamaa]] välisminister [[Ida-Euroopa]] inimestel hoiduda "dramaatilistest ettevõtmistest, mis võivad põhjustada neile katastroofilisi tagajärgi." [[NATO]] peasekretär nimetas Ungari ülestõusu "kogu rahva kollektiivseks suitsiidiks".<ref name="Time1956"/> Ühes ajaleheintervjuus 1957. aastal ütles [[Hruštšov]], et "USA toetus... on olemuselt sarnane toetusega, kus poodud mehele ulatatakse köis."<ref name="Simpson"/>
 
1957. aasta jaanuaris nõudis [[ÜRO]] peasekretär [[Dag Hammarskjöld]] vastavalt [[ÜRO peaassamblee]]s vastu võetud resolutsioonidele uuringute ja vaatluste korraldamist Ungaris. Moodustati "Ungari probleemi erikomitee".<ref name="A3485"/> Komitee, kuhu kuulus esindajaid [[Austraalia]]st, [[Tseilon]]ilt (Sri Lankalt), [[Taani]]st, [[Tuneesia]]st ja [[Uruguay|Uruguayst]], korraldas ülekuulamisi [[New York|New Yorgis]], [[Genf]]is, [[Rooma]]s, [[Viin]]is ja [[London]]is. Rohkem kui viie kuu vältel intervjueeriti 111 põgenikku. Nende hulgas oli Nagy valitsuse ministreid, sõjaväejuhte ja teisi ametnikke. Intervjueeriti ka töölisi, revolutsioonilise nõukogu liikmeid, tehasejuhte ja insenere, kommuniste ja mitte-kommuniste, üliõpilasi, kirjanikke, õpetajaid, meedikuid ja Ungari sõdureid. Analüüsiti ka Ungarist pärit dokumente, ajalehti, raadiosaadete lahtikirjutisi, fotosid, filmiülesvõtteid ja muid allikaid. Üheks allikaks olid sadade ungarlaste kirjalikud tunnistused.<ref name="UN10-13"/>