Redaktsioon: 16. oktoober 2015, kell 01:05 redigeeri Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 556 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 25. oktoober 2015, kell 13:24 redigeeri eemalda Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 556 muudatust P kostuma > kostma Märgis: Visuaalmuudatus: ümberlülitus Uuem muudatus →
1. rida: {{keeletoimeta}} {{Mall:Sõjaline konflikt \|konflikt = Idarinde Prohhorovka (tanki)lahing 72. rida ⟶ 73. rida: ==Väed== Lahing peeti peamiselt ''Leibstandarte'' ja 5. kaardiväe tankiarmee [[18. tankikorpus (Nõukogude Liit)\|18.]] ja [[29. tankikorpus (Nõukogude Liit)\|29. tankikorpuste]] vahel. Need kaks korpust andsid ründejõududele kõige rohkem tanke. Jalaväe toetus tuli 9. kaardiväe õhudessantdiviisist.{{sfn\|Licari\|2004}}{{sfn\|Clark\|2012\|lk 350–351, 362, 377}} ''Leibstandarte'' oli Pseli jõe koridoris asuvatest Saksa diviisidest kõige kaugemale liikunud ning asus Saksa positsioonide tsentris. Prohhorovka poole kirdesse suunduv raudteeliin jooksis läbi Leibstandarte positsioonide. Raudteetamm oli kohati 9 meetri kõrgune ning see jagas diviisi positsioonid kaheks. Enamus diviisist asus raudteetammist põhjas, lõunas asusid ainult 1. soomusgrenaderide rügement ja diviisi tankitõrjepataljon.{{sfn\|Nipe\|2012\|lk 326}} Neist lõunas asus diviisi ''Das Reich'' üksused.{{sfn\|Healy\|2008\|lk 320}} ''Leibstandartest'' põhjas asus diviis ''Totenkopf'', kelle tankirügement oli juba suuremas osas Pseli jõe ületanud ning valmistus seal rünnakuks. ''Totenkopfi'' ja ''Leibstandarte'' üksuste vahel oli umbes 5 kilomeetri suurune vahe, kuhu ''Leibstandarte'' saatis oma luurepataljoni, et vähekenegi oma lahtisele tiivale kaitset pakkuda. Et kergetest soomukitest poleks kontsentreeritud tankirünnakule vastast olnud, suunati sinna ka viimased neli allesjäänud [[Tiger I]] rasketanki.{{sfn\|Healy\|2008\|lk 333}} Pikemas perspektiivis osutus see targaks liigutuseks. Tankirühma ülemaks oli [[Michael Wittmann]], kes juba selleks ajaks oli kuulsust kogunud. Et kaitsta 5. kaardiväe tankiarmee lõunatiiba, andis [[Pavel Rotmisrov\|Rotmistrov]] seal varem kaitsel asunud üksustel: [[5. kaardiväe armee]], 2. tankikorpuse jäänused ja [[2. kaardiväe tankikorpus]], üle minna rünnakule. Nende vägede ründeteravik oli suunatud ''Das Reichi'' vastu.{{sfn\|Brand\|2003}} [[23. kaardiväe laskurkorpus]] ja [[1. tankiarmee (Nõukogude Liit)\|1. tankiarmee]] üksused ründasid ''Totenkopfi''.{{sfn\|Zetterling\|Frankson\|2000\|lk 101–102}} ===Saksamaa=== Sakslaste poolelt osalesid lahingus kolm [[Relva-SS]] diviisi II SS soomuskorpusest: ''Leibstandarte Adolf Hitler'', ''Das Reich'' ja ''Totenkopf''.{{sfn\|Dunn\|1997\|lk 154}} 11. juuli õhtu andmete järgi oli korpusel 294 töökorras tanki ja ründesuurtükki, millest 15 olid Tiger I. Tankid ja ründesuurtükid jagunesid vastavalt 77, 95, ja 122 1. 2. ja 3. SS soomusgrenaderide diviisi vahel.{{sfn\|Zetterling\|Frankson\|2000\|lk 103}} ===Nõukogude Liit=== 100. rida ⟶ 101. rida: II SS soomuskorpuse ülem kindral [[Paul Hausser]] eeldas pealetungi jätkamist Prohhorovka suunas ning 11. juuli õhtul antud käsud on omased klassikalisele manööverlahingule. Teadaolevalt oli Punaarmee Prohhorovka -eelse tugevalt tankitõrjesuurtükkidega kindlustanud tehes otserünnaku linnale väga raskeks. Plaan oli rünnakut alata ''Totenkopi'' löögiga kagusse kuni Kartesevka-Prohhorovka teeni, sealt pöörata kagusse ning rünnata Nõukogude Prohhorovka-esiseid kaitsepositsioone tiivalt ja tagalast. 1. ja 2. SS soomusgrenaderide diviis pidid niikaua ootama. Kui ''Totenkopf'' jõuab Prohhorovka -eelsete positsioonide ründamiseni siis pidi ''Leibstandarte'' nendega liituma ning ''Leibstandartest'' paremal paiknev ''Das Reich'' pidi ka lääde liikumist alustama eesmärgiga jõuda Prohhorovkast lõunas asuvatele kõrgendikele. Sealt pidi diviis edasi pöörduma lõunasse, et rullida kokku Punaarmee kaitseliin ning tekitada lõhe Nõukogude kaitsesse.{{sfn\|Nipe\|2010\|lk 310}} VIII õhukorpus pidi oma enamus jõud suunama II SS soomuskorpuse toetuseks.{{sfn\|Bergström\|2007\|lk 79}} ~~pidi ka lääde liikumist alustama eesmärgiga jõuda Prohhorovkast lõunas asuvatele kõrgendikele. Sealt pidi diviis edasi pöörduma lõunasse, et rullida kokku Punaarmee kaitseliin ning~~ ~~tekitada lõhe Nõukogude kaitsesse.{{sfn\|Nipe\|2010\|lk 310}} VIII õhukorpus pidi oma enamus jõud suunama II SS soomuskorpuse toetuseks.{{sfn\|Bergström\|2007\|lk 79}}~~ Hausseri teadmata oli kindralleitnant Pavel Romistrov suunanud oma 5. kaardiväe tankiarmee Prohhorovka alla, et järgmisel päeval massiivse soomusväega ise rünnakule asuda.{{sfn\|Nipe\| 2010\|lk 276}}{{sfn\|Bergström\|2007\|lk 77}} Kogu öö kuulsid Saksa sõjaväelased Nõukogude liinidelt kostvat tankimootorite müra, kui 18. ja 29. tankikorpus liikusid oma 116. rida ⟶ 115. rida: Frankson\|2000\|lk 96}}{{sfn\|Glantz\|House\|2004\|lk 180–181}}{{sfn\|Glantz\|House\|2004\|lk 192\|loc= 48. laskurkorpuse 183. diviis.}} 5 suurtükiväe polku, üks suurtükiväe brigaad ja üks suurtükiväe divisjon olid suunatud rünnakut kaudtulega toetama.{{sfn\|Glantz\|House\|2004\|lk 180–181}} 5. kaardiväe tankiarmeest otse lõunas, pidid 2. kaardiväe tankikorpus ja 2. tankikorpuse riismed ründama ''Das Reichi'' positsioone. [[5. kaardiväe mehhaniseeritud korpus]] asus Prohhorovkast põhjas reservis.{{sfn\|Glantz\|House\|2004\|lk 180–181}} Rotmistrov käskis oma tankistidel kiirelt edasi liikuda ja rünnata vaenlase [[Elefant\|Ferdinande]] ja Tiigreid lähidistatsilt, elimineerides sellega sakslaste 88 mm tankisuurtüki tulejõust ja laskekaugusest tulenevad eelised.{{sfn\|Nipe\|2010\|lk 310}}{{sfn\|Clark\|2012\|lk 364}} Ta uskus, et manööverdamisvõimelisemad T-34 tankid suudavad kiirelt lähedale liikuda ja rünnata sakslaste raskeid tanke külgedelt. Käske edasi andes jõudis ta arusaamisele, et ''Leibstandarte'' okupeerib juba planeeritud rünnaku lähtekohti, mille tulemusena tehti käsud 5. kaardiväe tankiarmeele kiirelt ümber, põhjustades sellega mõnigast segadust.{{sfn\|Glantz\|House\|1999\|lk 176, 178}}{{sfn\|Clark\|2012\|lk 356}} 133. rida ⟶ 132. rida: ==Lahing== Kell 6:00 hommikul hakkasid ''Leibstandarte'' staapi laekuma ettekanded valjust tankimootorite mürast, mis ~~kostus~~kostis Nõukogude poolelt, kui selle tankistid ~~soendasid~~ mootoreid üles soojendasid.{{sfn\|Clark\| 2012\|lk 363}} Punaarmee ettevalmistav suurtükiväe tulelöök algas 6:00 ja 6:15 vahel{{sfn\|Clark\|2012\|lk 364}}{{sfn\|Glantz\|House\|2004\|lk 187}} ning kui kell 6:30 langes viimane mürsk, edastas Rodmistrov raadio teel koodi: "Stal! Stal! Stal!",{{sfn\|Brand\|2003\|lk 8}} mis tähendas rünnakusignaali.{{sfn\|Clark\|2012\|lk 364}}{{sfn\|Glantz\|House\|2004\|lk 188}}{{sfn\|Bergström\| ~~edastas Rodmistrov raadio teel koodi: "Stal! Stal! Stal!",{{sfn\|Brand\|2003\|lk 8}} mis tähendas rünnakusignaali.{{sfn\|Clark\|2012\|lk 364}}{{sfn\|Glantz\|House\|2004\|lk 188}}{{sfn\|Bergström\|~~ 2007\|lk 80}} Prohhorovka ees olevatelt nõlvadelt hakkas läände liikuma massiivne Punaarmee tankilaviin. 5. kaardiväe tankiarmee üheksa tankibrigaadi umbes 500 tanki ründasid kahe lainena ''Leibstandarte'' positsioone, esimeses laines 430, teises 70 masinat.{{sfn\|Brand\|2003}}{{sfn\|Glantz\|House\|2004\|lk 180–181, 190}}{{sfn\|Bergström\|2007\|lk 79}} Tankide seljas dessandina sõitsid lahingusse 9. kaardiväe õhudessantdiviisi võitlejad.{{sfn\|Brand\|2003}} ''Leibstandarte'' üksused pidid lahingusse minema alles hiljem.{{sfn\|Brand\|2003}} Surmani väsinud eelmiste päevade võitlustest, olid paljud neist alles päeva alustamas ning venelaste rünnak tabas neid suures osas ootamatult.{{sfn\|Nipe\|2010\|lk 316-317}} Punaarmee tankide ilmudes hakkasid sakslaste eelpostid taevasse laskma purpurseid rakette, mis hoiatasid tankirünnaku eest. Peagi võis purpurseid rakette näha terve rinde ulatuses. Obersturmführer Rudolf von Ribbentrop 1. SS tankirügemendi 2. pataljonist ütles hiljem, et ta sai kohe aru, 153. rida ⟶ 151. rida: pakkunud II SS soomuskorpuse käsutuses olevad Ferdinandid ja Tiigrid, arvates et II SS soomuskorpusel ja III soomuskorpusel on kokku üle saja Ferdinandi ja Tiigri.{{sfn\|Glantz\| Orenstein\|1999\|lk 222}} Tegelikkuses polnud terves 4. tankiarmees mitte ühtegi Ferdinandi, kõik need olid põhjas [[9. armee (Saksamaa)\|9. armee]] käsutuses. II SS soomuskorpuse kolme diviisi peale tuli kokku ainult 15 Tiiger-tanki, neist kümme olid ''Totenkopfi'' käsutuses Pseli jõel, neli ''Leibstandartel'' ~~ning~~ja ''Das Reichil'' oli ainult üks Tiger -tank.{{sfn\| Nipe\|2010\|lk 309}} 166. rida ⟶ 164. rida: eriti hävituslennuväe oma oli täiesti ebapiisav."{{sfn\|Bergström\|2007\| lk81}} Päeva lõpuks oli kõrgendik 252.2 ''Leibstandarte'' valduses ning diviis polnud territooriumi kaotanud,{{sfn\|Showalter\|2013\|lk 212}} kuid oli täiesti kurnatud kahe tankikorpuse viie brigaadi tagasilöömisest.{{sfn\|Brand\|2003}}{{sfn\|Nipe\|2010\|lk 335}} Diviisist vasakul oli ''Totenkopfil'' õnnestunud vallutada kõrgendik 226.6 ja liikuda edasi mööda Pseli kallast kuni Kartesevka–Prohhorovka teeni, 8 kilomeetrit linnast kagus.{{sfn\|Showalter\|2013\|lk 216}} Kolmest SS diviisist oli tema ainukesena rünnanud ja tema tankirügement kandud seega ka kõige raskemaid kaotusi. Kuigi diviisi kaitseliin oli hõre, oli ta jõudnud positsioonile kust oli hea Prohhorovka kaitsel asuvaid Punaarmee üksusi ümber haarata.{{sfn\|Clark\|2012\|lk 388–389}} ''Das Reich'' polnud suutnud edasi liikuda, ägedad Punaarmee rünnakud olid sundinud diviisi kaitsele asuma, kuigi selle tankirügement korraldas mitu vasturünnakut edasitungivate Nõukogude soomusvägede vastu.{{sfn\|Clark\|2012\|lk 381, 389}} 180. rida ⟶ 178. rida: 12. juuli öösel andis Vatutin käsu II SS soomuskorpuse vastas olevatele vägedele üle minna kaitsele.{{sfn\|Glantz\|House\|2004\|lk 208}} 13. juuli käsud sakslastele nägid ette, et ''Totenkopf'' peab kindlustama oma positsioone ning pärast seda ründama Prohhorovkas kaitsel asuvaid Nõukogude vägesid tiivalt ja tagalast.{{sfn\|Glantz\|House\|2004\|lk 209–210}} ''Leibstandarte'' pidi oma eesliini tugevdama ja koordineerima oma rünnakut ''Totenkopfiga''. ''Das Reich'' pidi positsioone kindlustama ning valmistuma rünnakuks, et ühineda III soomuskorpusega.{{sfn\|Glantz\|House\|2004\|lk 209, 216}} 13. juuli hommikul ründasid 5. kaardiväe mehhaniseeritud korpus ja 33. kaardiväe laskurkorpus ''Totenkopfi'' vasakut tiiba.{{sfn\|Glantz\|House\|2004\|lk 212–215}} Pärastlõunaks oli rünnakud tõrjutud kuid rünnakute pärast jäi ära ''Totenkopfi'' löök lõunasse Prohhorovka poole.{{sfn\|Glantz\|House\|2004\|lk 212–215}} Umbes keskpäeval anti ''Leibstandartele'' käsk rünnata põhja suunas, et vähendada survet ''Totenkopfile''.{{sfn\|Glantz\|House\|2004\|lk 212–215}} Rünnakud võeti 33. kaardiväe laskurkorpuse positsioonide vastu, laskurkorpust oldi täiendatud 18. ja 29. tankikorpuse allesjäänud soomukitega ning Punaarmee suutis rünnakud tõrjuda.{{sfn\|Glantz\|House\|2004\|lk 212–215}} Pärastlõunal anti ''Totenkopfile'' käsk maha jätta Prohhorovkast kagus olevad positsioonid ning taganeda Pseli jõel olevatele paremini kaitstavatele positsioonidele. Venelaste püüded taganemist takistada ebaõnnestusid.{{sfn\|Clark\|2012\| lk 394}} 204. rida ⟶ 202. rida: ===Operatsioon Roland=== Manstein koostas kiiresti rünnakuplaanid operatsioon Rolandi jaoks, mõistes, et talle on jäänud vaid mõned päevad enne kui tema alluvusest võetakse ära II SS soomuskorpus.{{sfn\|Healy\|2010\|lk 358}} Plaani järgi pidi ''Das Reich'' liikuma itta ja lõunasse ning looma ühenduse III soomuskorpusega, mis pidi samal ajal ründama kagusse. ''Leibstandarte'' ja ''Totenkopf'' pidid katma ''Das Reichi'' põhjatiiba. Pärast seda, kui liitumine oli saavutatud ning Nõukogude väed ümber piiratud, oleksid järelejäänud Punaarmee üksused purustatud ning Prohhorovka oleks iseenesest langenud.{{sfn\|Healy\|2010\|lk 358}} Operatsiooni eesmärgiks oli Punaarmee tankikoondiste hävitamine Kurski kaare lõunaküljes ja Nõukogude vägede rünnakuvõime likvideerimine.{{sfn\|Clark\|2012\|lk 397–398}}{{sfn\|Glantz\|House\|2004\|lk 218}} 211. rida ⟶ 209. rida: Operatsiooni käsud saadeti laiali 14. juuli viimastel tundidel. Kuid pärast kohtumist Mansteiniga muutis Hitler XXIV soomuskorpse käsud ümber ning saatis korpuse 14. juulil Kurski kaarelt lõunasse [[1. tankiarmee (Saksamaa)\|1. tankiarmee]] käsutusse.{{sfn\|Healy\|2010\|lk 356}} Operatsioon algas 15. juulil kell 4.00.{{sfn\|Healy\|2010\|lk 359}} Pärast lühikest suurtükiväe ettevalmistustuld ründas ''Das Reich'' Pravoroti kõrgendikelt Belenikhino küla suunas ning lõi ägeda lahingu tulemusena 2. kaardiväe tankikorpuse jäänused külast välja. Diviisi tankirügement lõi tagasi mitu vasturünnakut ning hävitas hulga T-34 tanke ja sundis Punaarmeed ida poole taanduma. Moodustati uus kaitseliin ja [[Georgi Žukov\|Žukov]] saatis sinna abiks 10. kaardiväe mehhaniseeritud brigaadi. Külast lõuna pool suutis [[7. tankidiviis (Saksamaa)\|7. tankidiviis]] ''Das Reichini'' välja jõuda kuid Nõukogude väed olid ohust teadlikud ning tõmbusid lahingut pidades tagasi. Kuigi venelased jätsid maha hulga tankitõrjesuurtükke siis operatsiooni tulemusena ei piiratud eriti kedagi ümber.{{sfn\|Healy\|2010\|lk 359}} Et operatsioon Roland ei saavutanud soovitud tulemust, hakkas ''Totenkopf'' 15. juulil mehi Pseli jõelt tagasi tõmbama.{{sfn\|Zetterling\|Frankson\|2000\|lk 98}}{{sfn\|Nipe\|2012\|lk 70}} 17. juulil alustasid [[Edelarinne\|Edela]] ja [[Lõunarinne]] suurrünnakut üle [[Mius]]i ja [[Donets]]i jõe väegrupi Süd lõunatiiva vastu.{{sfn\|Glantz\|House\|2004\|lk 204, 223}}{{sfn\| Newton\|2002\|lk 24}} 17. juuli ennelõunal operatsioon Roland tühistati ning II SS soomuskorpus hakkas taganema Prohhorovka piirkonnast tagasi [[Belgorod]]i alla.{{sfn\|Glantz\|House\| 2004\|lk 223}}{{sfn\|Zetterling\|Frankson\|2000\|lk 98}} 4. tankiarmee ja armeegrupp Kempf olid taganemiskäsku ennetanud ja hakanud tagasi tõmbuma juba 16. juulil.{{sfn\|Zamulin\|2011\|lk 514–515}}{{sfn\|Barbier\|2002\|lk 164}} ''Leibstandarte'' tankid jagati ''Das Reichi'' ja ''Totenkopfi'' vahel ära ning diviis suunati [[Itaalia]]sse,{{sfn\|Nipe\|2012\|lk 72}}{{sfn\|Zetterling\|Frankson\|2000\|lk 139, 218}} ülejäänud kaks diviisi liikusid lõuna poole vastu Nõukogude suurrünnakule.{{sfn\|Glantz\|House\|2004\|lk 245}}{{sfn\|Nipe\|2012\|lk 87}} ==Kaotused== 229. rida ⟶ 227. rida: II SS soomuskorpus raporteerib 12. juuli kohta 842 haavatut, langenut või kadunut.{{sfn\|Zetterling\|Frankson\|2000\|lk 105, 110, 247}} Et sakslased kontrollisid Prohhorovka lahinguvälja kuni 17. juulini, siis võib arvata, et nad parandasid enamiku pihta saanud soomukeist.{{sfn\|Zamulin\|2011\|lk 531–532}} Saksa arhiividest selgub, et II SS soomuskorpus kaotas kolm kuni viis tanki.{{sfn\|Frieser\|2007\|lk 130}}{{sfn\|Zamulin\|2011\|lk 513, 598}} Diviiside raportitest korpusele näitavad, et ''Leibstandarte'' kaotas kolm tanki, kaks Panzer IV ja ühe Tiigri.{{sfn\| Brand\|2003}} 16. juuli lõpuks oli II SS soomuskorpuse käsutuses peaaegu samapalju töökorras tanke kui lahingu alguses.{{sfn\|Zetterling\|Frankson\|2000\|lk 105}} Diviisi statistika näitab, et korpusel oli 294 töökorras tanki ja rünnaksuurtükki 12. juuli hommikul ja 251 masinat 13. juulil. Võttes arvesse, et 13. juuliks lisandus hulk paranduses

Prohhorovka lahing: erinevus redaktsioonide vahel