Kolmekümneaastane sõda: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Lüübek > Lübeck |
Resümee puudub |
||
69. rida:
}}
'''Kolmekümneaastane sõda''' oli [[sõda]], mis peeti [[1618]]–[[1648]] põhiliselt [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] territooriumil [[Kesk-Euroopa]]s, kuid milles osales enamik [[Euroopa]] riike. Sõjal oli palju põhjuseid, kuid üheks peamiseks oli konflikt [[protestantism]]i ja [[katoliiklus]]e vahel, mistõttu seda on peetud viimaseks suureks [[ususõda|ususõjaks]] Euroopas. Tähtsat osa mängis ka [[Teine Praha defenestratsioon|Praha]] [[defenestratsioon]] ([[Katoliku kirik|katolik]]u [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma riigi keisri]] [[Ferdinand II (Saksa-Rooma keiser)|Ferdinand II]] saadikute [[defenestratsioon|aknast välja viskamine]] [[Praha]]s 1618. aastal), mida peetakse enamasti sõja alguseks. Lisaks oli mängus [[Habsburgid]]e [[dünastia]] saatus.
== Sõja eeldused ==
93. rida:
===Protestantlik unioon ja Katoliiklik liiga===
[[1606]]. aastal soovisid [[Donauwörth]]i [[riigilinn]]as enamuses olevad katoliiklased korraldada [[protsessioon]]i, kuid seal elavad luterlased ei tahtnud seda lubada, mistõttu linnas puhkesid rahutused. See ajendas [[Baieri]] [[Baieri hertsog|hertsog]]it [[Maximilian I (Baieri hertsog)|Maximilian]]i katoliiklaste poolel sekkuma, kes liitis linna enda valdustega. Seejärel tundsid Saksamaa kalvinistid, kelle usk oli keisririigis endiselt seadustamata, end ebakindlalt ning Pfalzi kuurvürsti [[Friedrich IV (Pfalzi kuurvürst)|Friedrich IV]] ning tema peamise nõuniku [[Christian I (Anhalt-Bernburg)|Anhalti Christiani]] juhtimisel moodustasid protestandid [[1608]]. aastal oma õiguste kaitseks [[Protestantlik Unioon|Protestantliku Uniooni]]. Protestantliku Uniooni moodustamine ajendas katoliiklasi [[1609]]. aastal looma [[Katoliiklik Liiga|Katoliiklikku Liigat]] hertsog Maximiliani ja [[Mainzi peapiiskop]]i juhtimisel. Kahe fraktsiooni vastuolusid suurendas see, et nii [[Friedrich IV (Pfalzi kuurvürst)|Friedrich IV]] kui ka [[Baieri kuurvürst|Baieri]] Maximilian I pärinesid [[Wittelsbachi dünastia]]st ning [[Maximilian I (Baieri kuurvürst)|Maximilian I]] soovis muuta Baieri haru Pfalzi omast tähtsamaks, milleks ta soovis muuhulgas omandada selle kuurvürsti tiitlit.<ref>Whaley, lk-d 418–427.</ref>
{{Vaata|Protestantlik unioon}}, ''[[Katoliiklik Liiga]]''
===Ferdinand II ja sõja algus===
[[Image:Joseph_Heintz_d._Ä._003.jpg|thumb|[[Ferdinand II (Saksa-Rooma keiser)|Ferdinand II]]]]
[[1619]]. aastal suri [[Saksa-Rooma keiser]] ja Austria valitseja [[Matthias (Saksa-Rooma keiser)|Matthias]] lastetuna, ent ta oli valinud pärijaks oma nõo [[Steiermark|Steiermarg]]i [[Steiermargi hertsog|hertsog]]i Ferdinandi, kes sai [[Böömimaa]] kuningaks ja keisriks [[Ferdinand II (Saksa-Rooma keiser)|Ferdinand II]] nime all. Ferdinand oli vaga katoliiklane, kes oli saanud hariduse [[jesuiidid|jesuiitide]] juures, ning ta tahtis kõigis oma valdustes läbi viia vastureformatsiooni, mistõttu ta oli Böömimaal, kus olid enamuses protestandid (luterlased, kalvinistid ja [[utrakvistid]] ehk mõõdukad [[hussiidid]]), ebapopulaarne. Ferdinand püüdis kindlustada Böömimaa kuninga kohta juba enne Matthiase surma, ent kui tema saadikud 1618. aastal Praha linnusesse saabusid, siis viskasid Böömimaa kalvinistid nad lossi akendest välja (saadikud jäid ellu, sest maandusid sõnnikuhunnikusse). See sündmus ([[Teine Praha defenestratsioon]]) oli alguseks Böömimaa ülestõusule ning seda loetakse ka Kolmekümneaastase sõja alguseks. Kolmekümneaastane sõda jagatakse neljaks perioodiks: Böömi-Pfalzi periood ([[1618]]–[[1623]], Taani periood ([[1625]]–[[1629]]), Rootsi periood ([[1630]]–[[1635]]) ja Prantsuse-Rootsi periood ([[1635]]–[[1648]]).
102. rida ⟶ 103. rida:
== Böömi-Pfalzi periood ehk Böömi sõda, 1618–1625==
Lühikese ajaga koondati böömlaste vastu 14 000-meheline sõjavägi, mille ülemjuhatajaks sai Buquoy. Buquoyle allusid omakorda Khuen ja Dampierre, neist viimane tungis kohe Böömimaale ja jõudis [[Neuhaus]]ini.
[[Image:Heinrich Matthias von Thurn Seite 1 Bild 0001.jpg|thumb|right|200px|[[Heinrich Matthias von Thurn]]]]
Ferdinand arvestas, et keisri vägede Böömimaale tungimisega surutakse böömlaste vastupanu lühikese aja jooksul maha. Seda ei juhtunud, olgugi et ka Khuen ja Buguoy tõttasid Ferdinandi vägedele appi. Äge Habsburgide vastane krahv [[Heinrich Matthias von Thurn|Jindrich Matyas Thurn]] osutas mehist vastupanu ja suurendas oma sõjaväge, palgates seisuste poolt eraldatud rahaga juurde lisavägesid. Thurnile saabus appi ka seiklushimuline saksa krahv Ernst Mansfeld oma 2000 mehega. Sellises olukorras olid keisri väejuhid sunnitud taanduma ja said böömlastelt koguni lüüa. Keisri olukord halvenes veelgi, kui sileeslased ühinesid böömlastega ja saatsid neile appi markkrahv Jägerndorfi. Keisrimeelse Pilseni linna alistamine Mansfeldi poolt oli böömlaste uueks eduks. Kui Thurn oleks tunginud nõrgestatud Buquoy väele kallale ja selle hävitanud, oleks see olnud keisrile väga raskeks hoobiks. Kuid Thurn siirdus Austriasse, et mõjutada Austria seisusi ühinema böömlastega. Austerlased olid aga kõhkleval seisukohal, et oodata ära [[Määrimaa]] otsus, sealne mõjukaim poliitik [[Karel Žerotín vanem]] püüdis tekkinud konfliktis säilitada rahu ja toetas pigem Ferdinand II-st. Muutunud ilmastikuolude tõttu pöördus Thurn tagasi Böömimaale. Talve jooksul otsisid mõlemad pooled endale väljastpoolt toetust.
Nüüd kihutas ka Määrimaa minema keisri maavalitsejad, korraldas oma valitsuse Böömimaa eeskujul ja koondasid tugeva sõjaväe. Ühiseks võitluseks Ferdinandi vastu sõlmiti naabermaaga leping ja Žerotín pandi koduaresti. Thurnil oli nüüd tee Alam-Austriasse lahti ja ta saabuski [[Viin]]i alla, kuid pidi siiski taanduma, sest tema sõjavägi oli Viini ründamiseks liiga nõrk.
[[File:Johann Tserclaes Tilly.jpg|pisi|[[Tilly]] krahv [[Johann Tserclaes]]]]
Otsustav [[Valgemäe lahing]] toimus 8. novembril 1620 Praha juures. Böömi 30 000-meheline sõjavägi oli kirju koosseisuga. Pfalzi ja Böömi sõjavägi ületas oma suuruselt liigalaste oma. Liiga vägede juhataja oli andekas kindral, [[
Hollandi abirahadega palkas Friedrich endale kaks väejuhti, Ernst von Mansfeldi ja Braunschweigi printsi Christiani. Saanud raha ja kogunud sõjaväe, alustasid mõlemad sõjalist tegevust. Christian tungis 1621/1622. aasta talvel Padenbori piiskopkonda ja Mansfelt tegutses [[Elsassis]]. Nendega ühines Badeni markkrahv Georg Friedrich, kes oli äge protestant ja jäänud truuks lagunevale Protestantlikule Unioonile. Ka vastaspool – Hispaania, Katoliiklik Liiga ja keiser Ferdinand – valmistusid palavikuliselt sõjaks. 1622. aasta kevadel tulid mõlemad pooled välja aukartustäratavate jõududega. Kuurvürst Friedrich ilmus nüüd ka ise tema nimel kogutud sõjaväe juurde. Wimpfeni juures (Neckari jõel) toimus 6. mail 1622 äge ja verine lahing, kus mõlemad pooled olid kokku pannud välja 150 000 meest. Friedrich sai lahingus rängalt lüüa. Tema sõjavägi kaotas surnutena 6000 meest, samuti langes vaenlaste kätte osa ta kahuritest, palju moona ning, mis eriti tähtis – kassa. Ka prints Christian sai lüüa Tillylt, kusjuures õnnestus tal hädavaevu Mansfeldiga ühineda ja Madalmaadesse põgeneda. Kaotuste tagajärjel jäi Friedrich ilma Pfalzist.
117. rida ⟶ 118. rida:
== Rootsi periood, 1630–1635 ==
[[Pilt:Gustav II of Sweden.jpg|thumb|[[Rootsi kuningas]] (1611–1632) [[Gustav II Adolf]]]]
6. juulil 1630 maandus [[ * Protestantlik usk oli kindlustanud rahu Rootsis, samas katoliku usu mõjulepääs oleks tekitanud igavesi rahutusi.
* Habsburgide absoluutse võimu maksmapanek Saksamaal oleks ähvardanud ka rootslasi Läänemerel.
130. rida ⟶ 132. rida:
Pärast hiilgavat võitu [[Breitenfeldi lahing|Breitenfeldi juures]] Gustav Adolfil oli tee vaba keisri valdustesse ja liigale kuuluvaisse maadesse. Kuningas saatiski keisri aladele Saksi kuurvürsti, kes juba 11. novembril 1631 vallutas Praha. Sama õnnelikult sõjategevus arenes ka Gustav Adolfil, kes vallutas ühe liiga linna teise järel. 23. detsembril andis talle alla keisri vägede garnison [[Mainz]]is. Linnad ja vürstid ühinesid Rootsi kuningaga meelsasti, mis kergendas ta hiilgavat sõjaretke. Gustav Adolfi kuulsus tõusis tollal haripunktini. Keiser Ferdinand koos Katoliku Liigaga muutus rahutuks ja kartlikuks. Ei jäänud muud üle, kui paluda erru saadetud Wallensteini, et ta vastu võtaks sõjavägede ülemjuhataja koha. Arvati täie õigusega, et kui keegi koostab võitlusvõimelise sõjaväe ja juhib selle võidule, siis võib see olla vaid Wallenstein.
[[File:Dankaerts-Historis-9254.tif|thumb|[[Albrecht von Wallenstein]]]]
Aprillis 1632 Wallenstein astus sõjavägede ülemjuhataja kohale. 1632. aasta märtsis hakkas Gustav Adolf tungima edasi ja Tilly oli sunnitud taganema [[Lech]]i taha. 15. aprillil ta sai Raini juures Lechi ääres ägedas võitluses rängasti lüüa. Gustav Adolf vallutas kuurvürst Maximiliani haldusi ja see suutis suuri-vaevu pugeda varju oma vägedega. Gustav Adolf marssis võidukalt [[Augsburg]]i ja saabus mais [[München]]isse, kuna ta kannul käis Böömi õnnetu kuningas, [[Pfalzi kuurvürstkond|Pfalzi]] [[kuurvürst]] ja [[pfaltskrahv]] [[Friedrich V (Pfalzi_kuurvürst)|Friedrich V]]. Gustav Adolfi liitlasel, Saksi kuurvürst Johann Georgil, puudus õnnetuseks mõistus ja arusaamine sõjast. 15. detsembril 1631 ta kolis Prahast [[Dresden]]isse.
Wallenstein alustas oma sõjalist tegevust just Praha vallutamisega (22. mail 1632) ja ühines [[Eger]]i juures Maximilianiga. Ühendatud sõjavägi, mille ülemjuhatajaks oli Wallenstein, koosnes 60 000 mehest. Selle väega astus ta Frankenisse, et kohata Gustav Adolfi, kelle väed olid [[Nürnberg]]is laagris. Wallenstein otsustas siin kõik teed [[Nürnberg]]i sulgeda, et näljaga võita vastast. Gustav Adolf otsustas võtta ette kallaletungi Wallensteini vägedele nende kindlustatud laagris, kuid löödi suurte kaotustega tagasi. Rootsi kuningas hakkas siis liikuma lõuna poole, teeseldes, nagu kavatseks ta tungida Austriasse, kus sel ajal oli parajasti tekkinud mäss. Kuni [[Bodeni järv]]eni liikus ta katoliiklikes maades ja võttis endale [[kontributsioon]]i. Wallenstein suundus aga põhja poole ja vallutas osa Saksimaad. Novembris kapituleerus talle [[Leipzig]]. Saanud kuulda Wallensteini liikumisest ja võitudest, Gustav Adolf pöördus tagasi ja hakkas jälgima Wallensteini. Samal ajal kogusid mõlemad pooled endale abivägesid. Wallenstein saatis marssal Poppenheimi [[Halle]]sse, et takistada Gustav Adolfi ühinemist Saksi vägedega. Gustav Adolf peatus oma väega Lützenis Leipzigi juures, kus 16. novembril 1632 peeti äärmiselt äge lahing, milles langes Gustav Adolf. Ka Wallenstein ise sai kuulist riivata. Saanud kuulda kuninga surmast, rootslased ei kaotanud meelekindlust: kuninga asemele astus uus juht – hertsog Bernhard. Tema juhatuse all alustasid rootslased uut meeleheitlikku pealetungi, ja võit kalduski nende poole. Õhtul Wallenstein andis oma vägedele käsu taanduda. Rootslased kaotasid 6000 meest surnute ja kadunutena, seda oli poole rohkem kui vastastel.
[[Pilt:Axel Oxenstierna 1635.jpg|200 px|thumb|[[Axel Oxenstierna]]]]
Gustav Adolfi surmaga muutus olukord kolmekümneaastases sõjas põhjalikult. Kuid siiski peeti sõda edasi rootslaste eestvedamisel. Uueks protestantide juhiks sai rootslane [[Axel Oxenstierna]]. Ta oli enam kui keegi teine pühendatud Gustav Adolfi asjadesse. Ta kutsus evangeeliumiusulised vürstid 1633. aastal Heilbronni ja viis läbi, et talle anti õigus olla [[evangeelium]]iusuliste liidu vägede juhatajaks. Samal ajal uuendati prantslastega leping abiraha saamises ja võitluseks Habsburgidega. Wallenstein eemaldus pärast [[Lützeni lahing]]ut Böömimaale, kus moodustas tšehhidest tubli sõjaväe. Frankeni hertsog Bernhard ja Rootsi kindral tungisid nüüd Baierisse Maximiliani kallale. Maximilian palus keisrit saata talle abi. Keiser kirjutas Wallensteinile ette minna appi. Saatnud Maximilianile abiväe, Wallenstein tungis 1633. aastal oma tugeva sõjaväega Sileesiasse. Tal oli kaks korda suurem sõjavägi kui vastasel, kuid ta ei astunud ometi lahingusse, vaid lubas Arnimile, kes juhatas Rootsi, [[Brandenburg-Preisimaa|Brandenburg]]i ja [[Saksimaa hertsogiriik|Saksi]] vägesid, soodsa vaherahu. Wallensteini vahekord muutus seejärel liigaga ja keisriga vaenulikuks, keiser süüdistas teda äraandmises.
140. rida ⟶ 142. rida:
== Prantsuse-Rootsi periood, 1635–1648 ==
Keisrivägede edu sundis ka Prantsusmaad sõjas kaasa lööma. Lepingu põhjal prantslased olid kohustatud toetama liitlasi rahaliselt ja 12 000-mehelise sõjaväega, mille eest pidid saama tasuks [[Elsass]]i ja mõned kindlused. Kõigepealt pidi see sõjavägi vabastama [[Heidelberg]]i, mida piirasid [[Baieri kuurvürstkond|Baieri kuurvürsti]] [[Maximilian I (Baieri kuurvürst)|Maximilian I]] väed. Rootslaste ja prantslaste vahekord polnud veel selgunud ja Oxenstjerna ei kirjutanud lepingule Prantsusmaaga alla.
Keisrivägede edu sundis ka Prantsusmaad sõjas kaasa lööma. Lepingu põhjal prantslased olid kohustatud toetama liitlasi rahaliselt ja 12 000-mehelise sõjaväega, mille eest pidid saama tasuks Elsassi ja mõned kindlused. Kõigepealt pidi see sõjavägi vabastama Heidelbergi, mida piirasid baierlased. Rootslaste ja prantslaste vahekord polnud veel selgunud ja Oxenstjerna ei kirjutanud lepingule Prantsusmaaga alla. Rusuvalt mõjus protestantlusele rahu, mis sõlmiti keisri ja [[Saksi kuurvürst]]i vahel aastal 1635. Nimelt keiser jõudis otsusele, et ketserluse hävitamine on võimatu väevõimuga ja pidas seepärast vajalikuks teha protestantidele mõningaid järeleandmisi. Kuurvürst sai endale eluaegseks kasutamiseks [[Ülem-Lausitz|Ülem-]] ja [[Alam-Lausitz]]i ühes osaga [[Magdeburgi peapiiskopkond|Magdeburgi peapiiskopkonnast]]. Kirikumaade suhtes lepiti kokku, et protestantidest omanikud võisid neid valitseda veel nelikümmend aastat. Keisri kõrgeim kohus seisis koos liikmeist, kellest pool olid protestandid ja teine pool katoliiklased. Üldist amnestiat keiser ei andnud. Saksi kuurvürst ja kõik teised, kes soovisid selle lepinguga ühineda, olid kohustatud võitlema keisriga koos välismaalaste – prantslaste ja rootslaste – vastu. Kogutud sõjavägi kuulus keisri juhatusele ja väiksemat osa (umbes 20 000 meest) võis juhtida kuurvürst, kes aga ise allus otse keisrile, nagu iga teine väejuht. Selle lepinguga ühines hulk vürste, kuid rahu see veel ei toonud, sest lahendamatuks jäi prantslaste ja rootslaste väljatõrjumine maalt. Pealegi oli sõda muutunud paljudele elukutseks, kellel sõjast oli ainult kasu. Kannatasid kõige rohkem rahva laiad massid, kes soovisid rahu igal tingimusel. Vahepeal hellitati lootust, et Rootsimaa loobub sõjalisest tegevusest, kuna vaherahu Poolaga oli lõppemas ja ta võis seal uuesti hakata sõda pidama. Kuid prantslased oskasid Poola-Rootsi vahekordi nii korraldada, et vaherahu kestis edasi ja Rootsi võis uusi vägesid Poolast Saksamaale tuua. Üldse hakkas nüüd Prantsusmaa aktiivsemalt ise osa võtma sõjast Habsburgidega ja kuulutas sõja ka Hispaaniale. Sõjaõnn kaldus niiviisi kord ühele, kord teisele poole. 1636. aasta alguses keisri väed tõrjusid rootslased Baueri juhatusel põhja poole, kuid aasta lõpupoole said nad haledalt lüüa samalt Bauerilt kaotades surnutena ligi 20 000 meest. Sama lugu kordus ka prantslastega: esialgu saavutasid nad edu, kuid siis pidid taganema keisri vägede eest.▼
▲
1637. aastal suri Ferdinand II ja tema asemel hakkas valitsema ta poeg [[Ferdinand III]] (1637–1657). Kuid ka tema valitsus ei toonud kolmekümneaastasse sõtta algul mingeid muutusi. 1638. aastal rootslased ja prantslased sõlmisid lepingu ja ühisel jõul lõid keisri vägesid põhjas ja lõunas. Habsburgide õnnetuseks hispaania laevastik, mis ilmus Rootsi vetesse, hävitati [[Hollandi Vabariik|hollandi]] admirali Trompi poolt. Pikale veninud sõjast hoolimata kestsid ikka veel läbirääkimised keisri ja vürstide vahel. 1640. aastal kutsuti kokku maapäev Regensburgis, mis ka ei andnud positiivseid tulemusi. 1641. aastal oli tähtis selles mõttes, et suri Rootsi kindral Baner, keda asendas andekas väejuht [[Lennart Torstenson]]. 2. novembril 1642 lõi Torstenson Breitenfeldi juures haledasti Ferdinand III vägesid. 1645. aasta märtsis tungis ta Böömimaale, kus lõi uuesti keisri vägesid ja saabus Viini alla. Need olid sõja viimased hingetõmbed, kuna rahvas oli äärmiselt kurnatud ega suutnud enam edasi sõdida. Viimane suurem lahing oli 17. mail 1648, millest võtsid osa austerlased, baierlased, rootslased, kusjuures tähelepanu väärib tõsiasi, et keisriväge oli kõigest 33 000 meest, kuna seljatagune teenijaskond ja igasugune vahetumalt sõjast elav inimeste kari koosnes 127 000 inimesest. Praha pärast võideldi rootslaste ja keisri vägede vahel kuni 3. novembrini, siis saabus teade üldise rahu sõlmimisest [[Münster]]is ja [[Osnabrück]]is 24. oktoobril 1648. Seda rahu nimetatakse [[Vestfaali rahu]]ks.▼
[[Image:Frans_Luycx_002.jpg|thumb|Saksa-Rooma keiser (1637–1657) [[Ferdinand III]]]]
▲1637. aastal suri Ferdinand II ja tema asemel hakkas valitsema ta poeg [[Ferdinand III]] (1637–1657). Kuid ka tema valitsus ei toonud kolmekümneaastasse sõtta algul mingeid muutusi. 1638. aastal rootslased ja prantslased sõlmisid lepingu ja ühisel jõul lõid keisri vägesid põhjas ja lõunas. Habsburgide õnnetuseks hispaania laevastik, mis ilmus Rootsi vetesse, hävitati [[Hollandi Vabariik|hollandi]] admirali Trompi poolt. Pikale veninud sõjast hoolimata kestsid ikka veel läbirääkimised keisri ja vürstide vahel. 1640. aastal kutsuti kokku maapäev Regensburgis, mis ka ei andnud positiivseid tulemusi. 1641. aastal oli tähtis selles mõttes, et suri Rootsi kindral Baner, keda asendas andekas väejuht [[Lennart Torstenson]]. 2. novembril 1642 lõi Torstenson Breitenfeldi juures haledasti Ferdinand III vägesid. 1645. aasta märtsis tungis ta Böömimaale, kus lõi uuesti keisri vägesid ja saabus Viini alla. Need olid sõja viimased hingetõmbed, kuna rahvas oli äärmiselt kurnatud ega suutnud enam edasi sõdida. Viimane suurem lahing oli 17. mail 1648, millest võtsid osa austerlased, baierlased, rootslased, kusjuures tähelepanu väärib tõsiasi, et keisriväge oli kõigest 33 000 meest, kuna seljatagune teenijaskond ja igasugune vahetumalt sõjast elav inimeste kari koosnes 127 000 inimesest.
Praha pärast võideldi rootslaste ja keisri vägede vahel kuni 3. novembrini, siis saabus teade üldise rahu sõlmimisest [[Münster]]is ja [[Osnabrück]]is 24. oktoobril 1648. Seda rahu nimetatakse [[Vestfaali rahu]]ks.
{{vaata|Vestfaali rahu}}
== Viited ==
{{viited}}
| |||