Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P näpukas
PResümee puudub
25. rida:
* [[Oskar Cher]] – [[Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing|Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühing]]u Keskkomitee sekretär<ref>[http://ilya-vershinin.livejournal.com/2557.html Эстонская буржуазная тюрьма, подполье, тюрьма, партизаны, 917 СП]</ref>. Isikud aga tabati kiiresti, arreteeriti ja hukati.
 
Enne nõukogude vägede taganemist Eestist suvel 1941 organiseeriti Põhja-Eestis ja Saaremaal illegaalsed vastupanukeskused, Lõuna-Eestis seoses saksaSaksa vägede kiire pealetungiga see ei õnnestunud. Ehkki 1. juulil viis [[hävituspataljonid]]e operatiivgrupi staabi komissar [[Feodor Okk]] läbi Tartus maakondade parteikomiteede esimesetesimeste sekretäridega nõupidamise eesmärgiga organiseerida partisanitegevust antudnendes maakondades<ref>[http://web.archive.org/20100429121452/molodguard.narod.ru/heroes121.htm Р.Я. Луми "В одном строю"]</ref>.
* Virumaal [[EK(b)P Virumaa maakonnakomitee]] sekretäri [[Alfred Štamm]]i, [[Virumaa Töötava Rahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee|maakonna Täitevkomitee]] osakonna juhataja V. Soo ja põlevkivikaevanduste ametiühinguesimehe O. Raus juhtimisel.
 
Virumaale [[Viivikonna]] piirkonda jäid ka [[23. juuli]]l [[1941]] moodustatud Vabariikliku Partisanistaabi ülem H. Roog ([[Hispaania kodusõda|Hispaania kodusõjast]] osavõtnu, kes saadus Eestisse 1940. aastal) ja staabi liige [[Osvald Tuul]], kes tabati ja hukati juba augustis 1941.
 
* Saaremaale jäid saksaSaksa vägede kiirest edasiliikumist tingituna enamik nõukogude võimuorganite esindajaid, kellest moodustus ka vastupanukeskus kuhu kuulusid: [[Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat|Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Saaremaa osakonna]] ülem J. Mets, [[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat|Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi Saaremaa osakonna]] ülem [[Vassili Riis]], [[EK(b)P Saaremaa maakonnakomitee]] sekretär [[Aleksander Mui]] ja A. Kuul, maakonna täitevkomitee esimees Johan Ellam, täitevkomitee esimehe asetäitja Aleksander Inghalt, [[Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat|Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi]] Saaremaa miilitsaosakonna üle, S. Lääts ja Saaremaale taandunud [[EK(b)P Harjumaa maakonnakomitee]] sekretär [[Karl Toomin]].
 
[[1. juuli]]l [[1942]] – määrus – 1) Parteitöötajate kinnitamine sidemepidamiseks EK(b)P põrandaaluste organisatsioonidega Eestis määrata kohtadele volitatud isikud)<ref>ERAf Erikaust 1, n 4, s 80, lk 51–52</ref>. : (A.Vaha, )
77. rida:
Esimesed sammud Eesti Vabariikliku Rahvuskomitee (EVR) moodustamiseks tehti 1943. aastal, mil päevakorda kerkis Vabariigi Valitsuse moodustamise küsimus. Tekkis vajadus keskuse järele, mis koordineeriks seni Eestis iseseisvalt tegutsenud väikesi põrandaaluseid gruppe ja annaks neile ühtseid juhiseid iseseisvuse taastamiseks.
 
Enne Eesti Vabariikliku Rahvuskomitee ametliku asutamise koosolekut oli toimunud mitu ettevalmistavat nõupidamist. "Tallinna" rühm ehk Vaba Eesti Võitlusrinne oli pikka aega avaldanud põrandaalust väljaannet Vaba Eesti ning pidanud [[Leo Talgre]] abil ühendust A. Warmaga Soomes. Kontaktivõtu algatas ETK rühm jaanuari lõpus J. Sikkari kaasabil. EVRi kui "pseudoparlamendi" asutamiskoosolekule E. Kulli korterisse Pärnu mnt 23 kutsuti senisesse lõdvalt organiseerunud EVRi kuulunud esindajad: erapooletu [[Kaarel Liidak]], põllumeeste kogudest [[Artur Ekbaum]] ja [[Juhan Kaarlimäe]], "asunike" erakonnast Joh. Sikkar ja [[Helmut Maandi]], rahvuslikust keskerakonnast E. Kull ja [[Oskar Mänd]], sotsiaaldemokraatidest [[Oskar Gustavson]] ja [[Johannes Pikkov]] ja nn "Tartu" organisatsioonist [[Harri Moora]]. Uutena lisandusid "Tallinna" rühma esindus ([[Juhan Reigo]] ja [[Endel Inglist]]).
{{pooleli}}