Wieni sillaga ostsillaator: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Ahsoous (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida:
[[Pilt:Wien bridge oscillator.png|pisi|paremal|Wieni sillaga ostsillaator.]]
'''Wieni sillaga ostsillaator''' ([[inglisesaksa keel|saksa]]es '''Wien bridge oscillator-Robinson-Oszillator''') on RC-tagasisideahelaga madalsageduslike elektrivõnkumisi genereeriv lülitus. Wieni sillaga ostsillaatorit eristab teistest RC-tagasisideahelaga [[ostsillaator]]itest see, et seda tüüpi seade kasutab sobiva tagasiside tekitamiseks Wieni [[sildlülitus]]t, mille töötas välja saksa teadlane [[Max Wien]] aastal 1891. Wieni sildlülitus sisaldab nelja [[takisti]]t ja kahte [[kondensaator]]it ning põhineb sarnasel, ent reaktiivelemente (kondensaatoreid) mittesisaldaval [[Wheatstone'i sild|Wheatstone'i sillal]]. Mõlema sildlülituse puhul kasutatakse ära tasakaalustamist kahe rööpse haru vahel selgitamaks välja komponentide täpseid väärtusi.
 
Wieni sildlülitus töötati välja juba 19. sajandi lõpus. Tänapäevase elektrilülituse arendas lõplikult välja aga William Hewlett 1939. aastal, kui ta selgitas välja, kuidas muuta ostsillaatori väljund stabiilseks ja tagada väikesed moonutused. Koos David Packardiga asutatud ettevõttes, [[Hewlett-Packard]]is, töötas Hewlett välja esimese täppis Wieni sillaga ostsillaatori HP200A.