Ateism: erinevus redaktsioonide vahel

Ateismi defineerimine varieerub ka eeldustel, et inimene peab enne enda liigitamist [[ateist|ateistide]] hulka ka olema arvesse võtnud [[jumal|<nowiki/>]]jumala ideed kui sellist. Ateismi on võrreldud ka igat tüüpi mitte-teismiga, lisades ateistide hulka ka need, kes ei usu vähemalt ühe jumala olemasollu. Taoline küllaltki laialdane definitsioon kaasab ateistide hulka ka vastsündinud ja muud inimesed, kelleni [[teism|teistlikud ideede]] ei ole jõudnud. [[1772]]. aastal ütles [[Baron d'Holbach]] (1723–1789): „Kõik lapsed sünnivad ateistidena – neil ei ole aimugi jumalast.“ Sarnaselt pakkus [[George H. Smith]], et: „Inimene, kes ei ole tutvunud teismiga, on ateist, kuna ta ei usu jumalat. Selline liigitus hõlmab ka last, kes on juba võimeline jumala mõistest aru saama, kuid pole sellega veel tutvunud. [[Fakt]], et taoline laps ei usu [[jumal|jumalat]], kvalifitseerib ta ateistide hulka.“ [[George H. Smith|Smith]] hakkas tähistama usu puudumist ilma selle teadliku eitamiseta terminiga "[[kaudne ateism|kaudne ateism]]" ja usu teadlikku tagasilükkamist terminiga "otsene ateism".

Ateistlikud koolid asutatakse hinduismis, mis on muidu väga [[teism|teistlik]] [[religioon]]. Läbinisti [[materialism|materialistlik]] ja anti-teistlik filosoofiline [[C&acirc;rv&acirc;ka]] [[koolkond]], mis sai alguse umbes [[6. sajand eKr|6. sajandil eKr]] on ilmselt kõige otsesemalt ateistlik koolkond [[India]]s. Seda filosoofilist haru klassifitseeritakse kui heterodokset süsteemi ja seda ei peeta osaks kuuest ortodoksestortodokssest koolkonnast [[hinduism]]is, aga on sellegipoolest mainimisvääriv [[materialism|materialistlik]] liikumine hinduismis. [[Somnath Chatterjee|Chatterjee]] ja [[Akshay Kumar Datta|Datta]] selgitavad, et meie teadmised [[C&acirc;rv&acirc;ka]] filosoofiate kohta on lünklikud ja põhinevad suuresti teiste koolkondade kriitikal ning see ei ole elav [[traditsioon]]:

[[20. sajand]] oli tunnistajaks poliitilise ateismi edasisele arengule, mida tõukas tagant [[Karl Marx|Marxi]] ja [[Friedrich Engels|Engelsi]] tööde levik ja avalik tõlgendamine. PealePärast [[1917]]. aasta [[Vene revolutsioon]]i suurenes mõneks aastaks vabadus vähemuslike religioonide osas, kuid lõppes järsult [[Jossif Stalin|Stalini]] võimuletulekuga [[1922]]. aastal, kui viimane kehtestas [[isikukultus]]e ning repressiooni poliitika. [[Nõukogude Liit]] ja muud kommunistlikud riigid edendasid ja propageerisid ateismi ning vastandusid religioonile, seda tihti vägivallaga. Muud juhid, nagu näiteks [[E. V. Ramasamy]] ([[Periyar]]), kes oli üks [[India]] juhte – võitles [[hinduism]]i ja [[brahmanism]]i vastu, süüdistades neid inimeste diskrimineerimises [[kastisüsteem]]i ja religiooni kaudu.

Filosoofid [[Susan Neiman]] (1955–...) ja [[Julian Baggini]] (1968–...) väidavad teiste hulgas, et eetiline käitumine jumaliku mandaadi põhjal ei ole tõeline [[eetika]], vaid pime alluvus. [[julian baggini|Baggini]] ütleb, et ateism on ülem baas eetikale, kuna moraalsed alused religioossetes käskudes tulenevad kohustustest endist, kuid ateism võib pidada näiteks käsku „Sa pead varastama!“ [[ebamoraalsus|ebamoraalseks]] sõltumata religioonist, seetõttu on ateism paindlikum moraali tõeliste väärtuste kindlakstegemisel. Kaasaegne [[suurbritannia|Briti]] poliitiline [[filosoof]] [[Martin Cohen]] on ajalooliselt tõlgendanud [[piibel|Piiblis]] esinevaid hukkamõiste piinamise ja [[orjus|orjuse]] kasuks, kui näiteid tõsiasjast, et religioosne hukkamõist järgneb poliitilistele ja sotsiaalsetele tavadele , mitte aga vastupidi. Samasugust kalduvust on ta ka omistanud väidetavalt kiretule ja [[objetiivsus|objektiivsele]] filosoofiale. [[martin cohen|Cohen]] laiendab eelmainitud argumenti detailsemalt poliitilises filosoofias [[plato|Platost]] [[mao zedong|Maoni]] tuues välja [[koraan|Koraani]], mida ta näeb kui [[keskaeg|keskaegsete]] moraalinormide säilitamist läbi muudatuste ilmalikus ühiskonnas.