Bütsants: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P ortodokse > ortodoksse
59. rida:
Constantinus rajas 330. aastal pealinna Konstantinoopolisse, mis asus soodsas impeeriumi ida-läänesuunaliste kaubandusteede ristumiskohas. Seejärel reformis ta impeeriumi sõjaväelisi, [[rahandus]]likke, tsiviil- ja religioosseid institutsioone. Mõned õpetlased süüdistasid teda seetõttu pillavas finantsdistsipliinis, kuid reformide ajal kasutuselevõetud kuldmünt ''[[solidus]]'' tõi rahandusse stabiilsust ja edendas majandust.<ref name="esler-1081"/>
 
Constantinus Suure valitsemise ajal ei saanud [[kristlus]] impeeriumis veel valdavaks [[usund]]iks, kuid kogu tema valitsemisperioodi iseloomustab soosiv ja privilegeeritud suhtumine kristlusessekristlusse. Keiser seadis sisse printsiibi, mille järgi imperaatorid ei lahendanud [[doktriin]]i kohta käivaid küsimusi iseseisvalt, vaid kutsusid selle jaoks kokku [[oikumeenia|oikumeenilise]] kirikukogu (kontsiili). Constantinuse poolt kokku kutsutud [[Arles'i kirikukogu]] ja [[I Nikaia kirikukogu]] näitasid tema huvi ühtse kiriku vastu ning soovi saada selle peaks.<ref name="B163"/>
 
[[Theodosius I]] (võimul 379–395) oli viimane keiser, kes valitses üksi tervet impeeriumi. Pärast Theodosius I surma 395. aastal hakkasid Rooma riiki valitsema tema pojad: riigi idaosas [[Arcadius]] ja lääneosas [[Honorius]]. [[3. sajand|Kolmandal]] ja [[4. sajand|neljandal sajandil]] õnnestus Bütsantsil suurel määral vältida impeeriumi lääneosa tabanud raskusi. Osaliselt õnnestus see tänu rohkem linnastunud ühiskonnale ja paremale majanduslikule olukorrale, mis võimaldas maksta sissetungijatele [[tribuut]]i ja värvata palgasõdureid. See edu võimaldas [[Theodosius II]]-l keskenduda uue seadustiku loomisele (''[[Codex Theodosianus]]'') ja Konstantinoopoli müüride kindlustamisele, mis võimaldas pealinnal erinevatele piiramistele vastu seista kuni aastani 1204.<ref>Cameron (2009), lk 54, 111, 153.</ref> Siiski pidi Theodosius [[hunnid]]e eemalhoidmiseks maksma igal aastal [[Attila]]le suurt andamit. Tema järeltulija [[Marcianus]] keeldus maksu maksmast, kuid hunnid olid oma tähelepanu juba [[Lääne-Rooma keisririik|Lääne-Rooma keisririigile]] pööranud. Attila surma järel 453. aastal lagunes hunnide suur hõimuliit ning paljudest selle alamatest said Bütsantsi palgasõdurid.<ref>Alemany (2000), lk 207; Bayles (1976), lk 176–177; Treadgold (1997), lk 184, 193.</ref>
82. rida:
{{Vaata|Gooti sõda}}
[[File:Europe 533-600.jpg|left|pisi|Ida-Rooma riik ja Euroopa aastatel 533-600]]
Pärast triumfi Põhja-Aafrikas jätkas Bütsants oma territooriumi laiendamist [[Theoderich Suur]]e surma järel [[Idagootide kuningriik|Idagootide kuningriigi]] [[Itaalia ajalugu|Itaalia]] alade arvelt. Ida-Rooma väikesearvuline ekspeditsioonivägi, kelle juhiks oli endiselt Belisarios, maabus [[Sitsiilia]] saarel 535. aastal. Üksteise järel langesid Itaalia suuremad linnad bütsantslaste valdusessevaldusse: [[Napoli]] (535), [[Rooma]] (536) ja lõpuks idagootide pealinn [[Ravenna]] (540).<ref name="B180-216"/><ref name="Vseviov81–83"/> Aastatel 535–536 viibis idagootide delegatsioon eesotsas [[paavst]] [[Agapetus I]]-ga Konstantinoopolis. Kuigi rahulepingu sõlmimine Bütsantsiga ebaõnnestus, tagandas keiser [[Justinianus I]] paavsti nõudmisel [[Monofüsitism|monofüsitismi]] pooldava [[Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh|Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi]] [[Anthimos]]e (vaatamata keisrinna [[Theodora]] vastuseisule).<ref name=Maas278T187> Maas (2005), lk 278; Treadgold (1997), lk 187.</ref>
 
541. aastal sai idagootide kuningaks väejuht [[Totila]], kelle juhtimisel alustati Itaalia alade tagasivallutamist. Totila väed vallutasid 546. aastal Rooma ja järgneva paari aasta jooksul peaaegu kogu Itaalia. Abivägedeta jäetud Belisarios ei suutnud maad kaitsta ning ta kutsuti 549. aastal tagasi Konstantinoopolisse.<ref name="Vseviov84">Vseviov (2004), lk 84.</ref><ref name="B236-258"/> Siiski ei olnud Bütsants veel lüüa saanud. 551. aasta lõpus saabus Itaaliasse armeenia päritolu Bütsantsi [[eunuhh]]ist väejuht [[Narses]], kelle käsutuses oli umbes 35 000 sõjaväelast. Idagoodid purustati järgneva aasta jooksul ning vaatamata mõne üksiku idagootide linna vastupanule ning järgnenud [[frangid|frankide]]-[[alemannid]]e invasioonile (nende väed purustati 554. aastal), oli sõda [[Apenniini poolsaar]]el lõppenud.<ref name="B259-281"/> 552. aastal maabus väike Bütsantsi sõjavägi (''ca'' 2000 meest) Liberiuse juhtimisel [[Hispaania]]s. Nad vallutasid [[Cartagena (Hispaania)|Cartagena]] ja teisi asulaid Hispaania lõunarannikul. Selle sõjakäiguga jõudis Bütsantsi territoriaalne ekspansioon oma haripunkti.<ref name="wanadoo"/>
103. rida:
=== Herakleiose dünastia ===
[[Pilt:Bütsants650.png|thumb|350px|Bütsants aastal 650, selleks ajaks oli riik kaotanud kõik lõunaprovintsid välja arvatud Aafrika eksarhaat]]
Maurikiose mõrvamise järel troonile asunud [[Phokas]] andis Sassaniidide kuningale Husrav II-le ettekäände Bütsantsilt Mesopotaamia provints tagasi vallutada.<ref> Foss (1975), lk 722.</ref> Phokas oli ebapopulaarne valitseja ning Bütsantsi allikad kirjeldavad teda kui [[türann]]i. Teda üritati troonilt kukutada mitme senati initsiatiivil toimunud [[vandenõu]] abil, kuid lõpuks tegi seda [[Herakleios I]], kes purjetas oma vägedega kohale Põhja-Aafrika provintsi pealinnast Kartaagost.<ref> Haldon (1990), lk 41; Speck (1984), lk 178.</ref> Samal ajal saatis Sassaniidide riiki pidev edu lahinguväljadel. Nad tungisid sügavale [[Väike-Aasia]]sse ja vallutasid Bütsantsilt nii [[Damaskus]]e (613) kui ka [[Jeruusalemm]]a (614). Viimase vallutamist iseloomustas äärmuslik julmus: linnas tapeti 57 000 – 66 500 inimest ja lisaks viidi [[orjus|orjusse]]esse ligi 35 000 (nende seas ka patriarh).<ref name ="Kaegi78"/> Paljud kirikud põletati maha ja [[reliikvia]]d viidi [[Ktesiphon]]i.<ref> Haldon (1990), lk 42–43.</ref> Eriti valusaks lüüasaamiseks Bütsantsile kujunes rikka Egiptuse provintsi kaotamine (618–621), mis oli sisuliselt keisririigi viljaaidaks.<ref name=Frye>Frye (1993), lk 169</ref> Herakleios valmistus vastupealetungiks, mis algas 622. aastal, äärmise põhjalikkusega ning otsustas vägede juhtimise isiklikult enda peale võtta. Husravile tuli Bütsantsi pealetung täieliku üllatusena ning Bütsants võitis ühe lahingu teise järel. Sõja otsustav lahing peeti 627. aastal [[Ninive]] lähedal ning see lõppes Sassaniididele täieliku lüüasaamisega.<ref> Haldon (1990), lk 46; Baynes (1912) ''passim''; Speck (1984), lk 178; Vseviov (2004), lk 120–121.</ref>
 
Saavutatud võit osutus Bütsantsi jaoks [[Pyrrhose võit|Pyrrhose võiduks]], sest sõda kurnas välja mõlemad osapooled ning Lähis-Idas hakkas domineerima uus sõjaline jõud – ühendatud ja [[islam]]i omaks võtnud [[araablased|araabia]] hõimud.<ref>Foss (1975), lk 746–747.</ref> Alanud [[Bütsantsi-Araabia sõjad|sõjas]] (634) sai Bütsants korduvalt araablaste käest lüüa ning kaotas mõne aastaga [[Süüria]] ja [[Palestiina]] alad. Seejärel sagenesid [[muslim]]ite rünnakud Väike-Aasiasse ning aastatel 674–678 piiras [[kalifaat|kalifaadi]] sõjavägi Konstantinoopolit. Araablaste laevastik suudeti lõpuks pealinna alt minema tõrjuda tänu [[kreeka tuli|kreeka tule]]le. Seejärel sõlmis Bütsants [[Omaijaadide kalifaat|Omaijaadide kalifaadiga]] 30-aastase rahu,<ref> Haldon (1990), lk 61–62.</ref> kuid sellele vaatamata jätkusid araablaste pidevad reidid [[Anatoolia]]sse. See kiirendas klassikalise linnakultuuri hääbumist, sest paljude linnade elanikud kindlustasid end palju väiksemal territooriumil vanalinnade müüride vahel või lahkusid lähimasse kindlusessekindlusse.<ref> Haldon (1990), lk 102–114; Laiou, Morisson (2007), lk 47.</ref> Konstantinoopolis langes samal ajal elanike arv drastiliselt – 500 000 asemel jäi linna elama 40 000 – 70 000 inimest. Elanikkonna hääbumisele aitas kaasa riigi rikkaima teraviljakasvatuspiirkonna: Egiptuse vallutamine algselt pärslaste, hiljem araablaste poolt, mistõttu lõpetati pealinnas alates 618. aastast tasuta [[teravili|teravilja]] jagamine.<ref> Laiou, Morisson (2007), lk 38–42, 47; Wickham (2009), lk 260.</ref>
 
[[Pilt:Greekfire-madridskylitzes1.jpg|vasakul|pisi|[[Kreeka tuli|Kreeka tuld]] kasutas Bütsantsi laevastik esmakordselt Bütsantsi-Araabia sõdade ajal]]
140. rida:
Bulgaaria sõjaka valitseja [[Simeon I]] surm 927. aastal parandas Bütsantsi positsioone Balkanil ja võimaldas pühenduda võitlusele araablastega.<ref name=Browning-1992-107>Browning (1992), lk 107.</ref> Melitene (tänapäeval [[Malatya]]) suudeti vallutada aastal 934, [[Edessa]] alistus 944. Viimast sündmust peeti eriti tähtsaks, sest Edessast saadi kätte [[Jeesus]]t kujutav [[reliikvia|pühapilt]] ''[[Mandylion]]''.<ref name=Browning-1992-108>Browning (1992), lk 108.</ref>
 
Sõjaväelastest keisrid [[Nikephoros II Phokas|Nikephoros II]] (võimul 963–969) ja [[Johannes I Tzimiskes|Johannes I]] (969–976) laiendasid riigipiire Süüriasse ja alistasid Kirde-Iraagi emiirid. [[Aleppo]] ja [[Kreeta]] langesid bütsantslaste valdusessevaldusse vastavalt aastatel 962 ja 963. Araablaste väljaajamine Kreetalt lõpetas nende reidid [[Egeuse meri|Egeuse merel]], aidates kaasa Kreeka sisemaa uuele õitsengule. Küpros hõivati aastal 965 ning Nikephorose võimuperiood kulmineerus [[Antiookia]] taasvallutamisega 969. aastal, viimane inkorporeeriti keisririiki provintsina.<ref name="Browning-1992-112">Browning (1992), lk 112.</ref> Nikephorose järglasel Johannes Tzimiskesel õnnestus tagasi vallutada [[Damaskus]], [[Beirut]], [[Akko]], [[Şaydā]], [[Kaisarea]] ja [[Teverya]]. Jeruusalemm koos araablaste põhiliste võimukeskustega Iraagis ja Egiptuses jäid vallutamata.<ref name="Browning-1992-113">Browning (1992), lk 113.</ref> [[Basileios II]] (hüüdnimega Bulgaarlastetapja) üritas pärast edukat sõda bulgaarlaste vastu saratseenidelt Sitsiiliat tagasi vallutada (sõjaretke algus 1025), kuid suri enne ekspeditsiooni lõpliku eesmärgi saavutamist. Sellele vaatamata ulatus Ida-Rooma riik pärast Basileios II valitsemisaega [[Messina väin]]ast kuni [[Eufrat]]ini ja Doonaust kuni Süüriani.<ref name="Browning-1992-116">Browning (1992), lk 116.</ref>
 
==== Sõjad bulgaarlastega ====
147. rida:
Traditsiooniline vastasseis [[Püha Tool]]iga kestis kogu Makedoonia dünastia valitsemisperioodi ja sai hoogu juurde küsimusest, kelle usulise ülemvõimu alla hakkab kuuluma värskelt ristitud [[Bulgaaria]].<ref name="Browning-1992-95"/> Pärast 80 aasta pikkust rahuaega ründasid bulgaarlased 894. aastal eesotsas Simeon I-ga Bütsantsi. Alguses nad edu ei saavutanud, sest Bütsants tegutses edukalt oma laevastiku toel Bulgaaria [[Must meri|Musta mere]]-poolses tagalas ja kutsus appi [[ungarlased]].<ref>Browning (1992), lk 100.</ref> Sellele vaatamata said bütsantslased 896. aastal hävitava kaotuse lahinguväljal, mis asub tänapäeva [[Babaeski]] ([[Türgi]] Euroopa osa) lähistel ja nõustusid iga-aastase lunamaksuga.<ref name="B101" /> Leon VI suri aastal 912 ning peagi sai alguse uus vaenutegevus bütsantslaste ja bulgaarlaste vahel. Simeon I kogus suure väe, millega mindi Konstantinoopoli peale. Kuigi pealinn oli oma võimsate müüride tõttu hästi kaitstud, tekkis Bütsantsi võimuladvikus segadus, mille tagajärjel krooniti Simeon "bulgaarlaste keisriks". Järgnenud Bütsantsi riigipöörde käigus kõrvaldati võimult Simeoni krooninud [[Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh|patriarh]], mis andis talle ajendi uuesti sõjategevust alustada. [[Traakia]]sse tungides hõivasid bulgaarlased [[Adrianoopol]]i.<ref>Browning (1992), lk 103–105.</ref> Keisririik pidi nüüd kahe tugeva vastasega võitlema kahel rindel, kusjuures bulgaarlased ohustasid otseselt riigi pealinna.<ref name="B101"/><ref name="Browning-1992-95"/>
 
[[Romanos I]] väed said 917. aastal toimunud suures lahingus veel kord lüüa ning sellele järgneval aastal alustasid bulgaarlased Põhja-Kreeka rüüstamist. Adrianoopol vallutati uuesti 923. aastal ning Konstantinoopolit piirati veel korra 924. aastal. Olukord muutus kardinaalselt Simeon I äkilise surma järel – [[Esimene Bulgaaria tsaaririik|Bulgaaria tsaaririik]] nõrgenes oluliselt ning sai Bütsantsi [[protektoraat|protektoraadiks]]. Keisririigil avanes võimalus keskenduda idarindele võitlusessevõitlusse araablastega.<ref>Browning (1992), lk 106–107.</ref> Bütsantsi konkurendina kerkis ajutiselt esile [[Kiievi-Vene]] riik: aastal 968 tungisid [[Kiievi-Vene]] väed eesotsas [[Svjatoslav I]]-ga Bulgaaria aladele, kuid kolm aastat hiljem alistas Johannes I Tzimiskes Svjatoslav I väed ja liitis Ida-Bulgaaria alad uuesti keisririigiga.<ref>Browning (1992), lk 112–113.</ref>
 
[[Pilt:Bütsants 1025.png|pisi|vasakul|330px|Keisririik aastal 1025]]
166. rida:
Basileios II surma järel (1025) ulatus Bütsants idas [[Armeenia]] kuningriigini ja läänes kuni [[Calabria]]ni Lõuna-Itaalias.<ref name="Browning-1992-116">Browning (1992), lk 116.</ref> Makedoonia dünastia valitsemisperiood oli riigi jaoks üsna edukas. Täielikult alistati Bulgaaria, osaliselt Gruusia ja Armeenia. Samuti suudeti araablastelt tagasi vallutada Kreeta, Küpros ning strateegiliselt kui ka kristliku maailma jaoks ideoloogiliselt oluline linn [[Antiookia]]. Need hõivamised polnud ajutised ja taktikalised, vaid jätkusuutlikud.<ref name="Browning-1992-96"/>
 
Leon VI valitsemisperioodil kodifitseeriti kõik Bütsantsi seadused kreeka keelde. See 60-köiteline seaduste kogu oli riigi järgneva perioodi õigussüsteemi vundamendiks, mida uuritakse veel tänapäevalgi.<ref name="Browning-1992-97-98">Browning (1992), lk 97–98.</ref> Leon reformis veel riigi haldusjaotust, muutis [[teema (haldusüksus)|teemade]] piire, tõmbas koomale privileegide ja auastmete jagamist ning reguleeris gildide tegutsemist. Leon IV reformid vähendasid riigi killustatust ja koondasid keskvõimu rohkem Konstantinoopolisse.<ref name="Browning-1992-98-99">Browning (1992), lk 98–99.</ref> Militaarset edu saatis ka varjupool – provintsiaadlikud suurendasid mõjuvõimu ja rikastusid kohalike talupoegade arvelt, kes langesid põhiolemuselt feodaalorjusessefeodaalorjusse.<ref name="Browning-1992-98-109">Browning (1992), lk 98–109.</ref>
 
Makedoonia dünastia võimuperiood kujunes riigi pealinna õitsenguajaks. Konstantinoopol kasvas Euroopa suurimaks ja rikkaimaks linnaks, mille elanike koguarv küündis 9. ja 10. sajandil umbes 400 tuhandeni.<ref>Laiou, Morisson (2007), lk 130–131; Pounds (1979), lk 124.</ref> Sellel perioodil teenisid riiki kompetentsed aristokraadid, kes kogusid makse ning tegelesid aktiivselt sise- ja välispoliitikaga. Keisririik teenis hästi kaubavahetuselt [[Lääne-Euroopa|Lääne-]] ja [[Kesk-Euroopa]]ga, müües peamiselt metallitooteid ja [[siid]]i.<ref>Duiker, Spielvogel (2010), lk 317.</ref>
178. rida:
Basileios II surma järel oli riigi finantsolukord üsna hea, kuid temale järgnenud keisritel puudusid riigijuhtimiseks vajalikud sõjalised ja poliitilised kogemused ning oskused. Nende valitsemise ajal suurenes [[inflatsioon]] ning sõjaväge vaadati kui üleliigset kuluallikat ja poliitilist ohuallikat. Seetõttu vabastati kohaliku päritoluga sõjaväelased ametist, kelle asemele palgati välismaised palgasõdurid.<ref name="newadvent"/>
 
Samal ajal koondusid Bütsantsi piirialadele uued ja tugevad vastased. Lõuna-Itaalia provintse ohustasid [[normannid]], kes saabusid Apenniini poolsaarele 11. sajandi alguses. Normannide aeglane, kuid järjekindel [[Normannide sissetung Lõuna-Itaaliasse|pealetung algas 11. sajandi keskel]].<ref name="intratext"/> [[Reggio Calabria]] langes nende valdusessevaldusse aastal 1060 ning seejärel kaotati [[Otranto]] (1068). Bütsantsi peamine tugipunkt [[Apuulia]]s – [[Bari]] piirati sisse 1068. aastal ningja vallutati 1071.<ref>Hooper, Bennett (1996), lk 82; Stephenson (2000), lk 157.</ref> Samuti kaotas Ida-Rooma riik 1069. aastal [[Dalmaatsia]] rannikulinnad [[horvaadid|horvaatidele]].
 
Veelgi suurema kaotuse osaliseks sai Bütsants idapiiridel, kus araablased olid asendunud [[Seldžukid|seldžukkidega]], kellega toimusid esimesed kokkupõrked Armeenias aastatel 1065 ja 1067. [[Romanos IV Diogenes]]e juhitud Bütsantsi väed said 1071. aastal toimunud [[Mantzikerti lahing]]us seldžukkidelt üllatuskaotuse. Lahingu käigus langes vangi vägesid juhtinud keiser (esmakordselt riigi ajaloos). Rumi seldžukkide juht [[Alp Arslan]] kohtles suursugust vangi küllaltki leebelt ning vabastas ta suure lunamaksu ja kahe kindluse eest. Samal aastal kukutati Romanos troonilt.<ref name="Vseviov336">Vseviov (2004), lk 332–333.</ref> Aastaks 1081 olid seldžukid vallutanud pea kogu [[Anatoolia]] – [[Armeenia]]st kuni [[Bitüünia]]ni ning asutasid oma pealinna [[Nikaia]]s, vähem kui 100 km kaugusel Konstantinoopolist.<ref name="turkishhan"/>
261. rida:
 
=== Järellugu ===
Konstantinoopoli langemise järel jäi Bütsantsi viimaseks valduseks [[Morea despootkond]] (1349–1460), mida valitsesid keisri vennad ([[Despoot|despoodid]]). 1446 sooritas [[Murad II]] Osmani vägedega Moreasse sõjakäigu. Kreeklased suutsid suurte kaotuste hinnaga (laastatud maa ja 60 000 orjusesseorjusse viidud inimest) pealetungile vastu seista, kuid olid sunnitud leppima [[vasallriik|vasallriigi]] staatusega ja pidid igal aastal sultanile suurt andamit maksma.<ref>Cheetham, lk 215–216.</ref> Ebakompetentne riigijuhtimine viis talupoegade mässuni (1453–1454), mille mahasurumiseks kasutati türklaste abi. Saamatu juhtimine seejärel jätkus, mistõttu ei suudetud enam Osmanite riigile andamit maksta. Mehmed II lahendas invasiooniga mässumeelse despootkonna probleemi aastal 1460, misjärel sai Moreast Osmanite riigi provints.<ref>Nicol, lk 398.</ref> 1204. aastal Bütsantsist eraldunud [[Trapezundi keisririik]] oli ''de facto'' viimane Ida-Rooma järglasriik. Trapezundi viimase valitseja üritus algatada Osmanite riigi vastu ristisõda andis türklastele ajendi keisririik 1461. aasta suvel vallutada. [[Trapezund]] alistus 14. augustil 1461. Sellega oli viimane [[Rooma riik|Rooma riigi]] jäänuk maailmakaardilt kadunud.
 
Viimase Bütsantsi keisri vennapoeg Andreas Palaiologos päris Bütsantsi keisri tiitli pärast Konstantinos XI surma. Ta elas Moreas kuni selle langemiseni türklaste valdusessevaldusse (1460) ja põgenes seejärel [[Rooma]], kus ta elas [[Kirikuriik|Kirikuriigi]] protektsiooni all kuni elu lõpuni. Andreas kasutas enda kirjeldamisel Konstantinoopoli keisri tiitlit ning müüs enda pärimisõigused [[Prantsusmaa]] ja [[Hispaania]] [[monarh]]idele. Siiski ei kasutanud pärast Andrease surma seda tiitlit Lääne-Euroopas mitte keegi. Mehmed II ja talle järgnenud Osmanite riigi valitsejad jätkasid Rooma imperaatori tiitli kasutamist kuni Osmanite riigi lagunemiseni [[20. sajand]]il. Paljud õigeusklikud Bütsantsi põgenikud ja mõned ülikud leidsid varju Doonau vürstiriikides, kelle valitsejad pidasid samuti end Ida-Rooma keisriteks.<ref>Clark (2000), lk 213.</ref>
 
Pärast viimase Bütsantsi keisri surma taotles [[õigeusk|õigeusu]] patrooni ja Ida-Rooma riigi pärija kohta endale [[Moskva suurvürstiriik|Moskva suurvürst]] [[Ivan III]], kes abiellus viimase keisri vennatütre (Andreas Palaiologose õe) [[Zoe Palaiologos]]ega. Ivan III pojapojast [[Ivan IV]]-st sai [[1547]]. aastal Venemaa esimene [[tsaar]] (tuleneb otseselt tiitlist ''[[caesar (tiitel)|caesar]]''). Vene impeeriumi kui "kolmanda Rooma" idee püsis elus kuni [[1917. aasta revolutsioonid Venemaal|1917. aasta revolutsioonideni]].<ref>Seton-Watson (1967), lk 31.</ref>
272. rida:
Bütsantsi majandus kuulus sajandeid [[Euroopa]] ja [[Vahemere maad]]e kõige arenenumate hulka. Konstantinoopol oli üle terve [[Euraasia]] ja Põhja-Aafrika ulatuva kaubandusvõrgu peamine keskus (Aasiat ja Euroopat ühendavat tähtsaimat kaubateed hakati hiljem nimetama [[Siiditee]]ks). Kuni 6. sajandi alguseni oli Bütsantsi majandus võrreldes Lääne-Euroopaga õitsev ja paindlik.<ref>Laiou, Morisson (2007), lk 1, 23–38.</ref> [[Rooma-Pärsia sõjad|Bütsantsi-Pärsia]] ja [[Bütsantsi-Araabia sõjad]] viisid riigi majanduse langusse ja [[stagnatsioon]]i. Isauria dünastia reformid ja eriti [[Konstantinos V]] ümberrahvastamise programm, mitmete avalike ehitiste rajamine ja maksusüsteemi parandamine aitas majanduse taas tõusuteele, mis kestis kuni aastani 1204; seda isegi vaatamata mitmete riigi piirkondade kaotamisele naaberriikidele.<ref>Laiou, Morisson (2007), lk 3, 45, 49–50, 231; Magdalino (2002), lk 532.</ref> 10. sajandist kuni 12. sajandi lõpuni paistis Konstantinoopol silma oma välise hiilguse ja rikkusega, mida imetlesid paljud rändurid. [[Neljas ristisõda]] mõjus hävitavalt riigi majandusele ning Vahemere idaosa kaubateedel hakkasid domineerima Lääne-Euroopa, eriti Veneetsia ja Genova kaubalaevad.<ref name="M532">Laiou, Morisson (2007), lk 90–91, 127, 166–169, 203–204; Magdalino (2002), lk 535.</ref> [[Palaiologosed|Palaiologoste]] valitsemisperioodil püüdis keisririik oma majandust taas jalule aidata, kuid see ettevõtmine ei toonud suurt edu. Riigi eksisteerimise viimastel aastakümnetel kaotas Bütsants järk-järgult kontrolli [[kaubandus]]es, hinnapoliitikas, metallitoodete [[eksport|ekspordis]] ja mõnede ajaloolaste hinnangul isegi [[münt]]ide [[vermimine|vermimise]] üle.<ref name="M806">Matschke (2002), lk 805–806.</ref>
 
Bütsantsi majandus põhines suurel määral kaubandusel, mida soodustas riigi soodne mereline asend. Arvatavalt olid kõige tähtsamaks ekspordiartikliks tekstiilitooted; [[siid]]i eksporditi eelkõige EgiptusesseEgiptusse, Bulgaariasse ja Lääne-Euroopasse.<ref name="L723">Laiou (2002), lk 723; Laiou, Morisson (2007), lk 13.</ref> Riik kontrollis rangelt sise- ja väliskaubandust ning säilitas [[Monopol|monopoolsed]] õigused müntide vermimisel, luues sellega kaubanduse vajaduste rahuldamiseks kestva ja paindliku [[rahandus]]süsteemi. Valitsusaparaat teostas [[intress]]imäärade üle kontrolli ja reguleeris [[gild]]ide ja korporatsioonide tegutsemisreegleid. Keiser ja tema ametnikud sekkusid majandusse kriisiperioodidel, kindlustades [[kapital]]i juurdevoolu ja hoides [[teravili|teravilja]] hindasid kontrolli all. Valitsus kogus sageli maksudest laekuva ülejäägi ja suunas selle tagasi ringlusesseringlusse riigiametnike palkade näol või avalike ehitiste rajamise rahastamisega.<ref name="L3-4">Laiou (2002), lk 3–4; Laiou, Morisson (2007), lk 18.</ref>
 
=== Rahandus ===
278. rida:
Üheks Bütsantsi majanduse alustalaks oli stabiilne [[raha]]kurss, mis kestis ligi 800 aastat – [[Constantinus Suur]]e reformist kuni [[Alexios I Komnenose|Alexios I]] valitsusperioodini. Constantinuse rahandusreformi ajal sai jooksvaks rahaühikuks [[kuldmünt]] ''[[solidus]]'' (''nomisma'' [[mass]]iga 4,55 [[gramm|g]]). Suuremaks ühikuks oli kuldnael (''litra''), mis vastas 72 solidusele (327 g). Rahaga maksmisel solidusi ei loetud vaid kaaluti, sest paljud mündid olid väiksemaks lõigatud. Soliduse kõrval olid käibel [[hõbemünt|hõbemündid]] – [[miliarees]] (''miliaresion'', 2,24 g) ja ''keration'' (1,12 g). Constantinus I ajal võeti kasutusele vaskmündid ''[[follis]]'', mida valmistati vähe ja mis olid halva kvaliteediga. Seetõttu otsustas [[Anastasius I (keiser)|Anastasius I]] vaskraha reformida. Vermima hakati suuremaid ja väiksemaid [[pronks]]münte. Suurematele oli vermitud tähis M ning selle väärtus oli 40 sestertsi (obooli).<ref>Bréhier (2009), lk 122–123.</ref>
 
Bütsantsi rahanduse allakäik algas 11. sajandil, mil [[Michael VII]] (keiser 1071–1078) oli sunnitud majanduse laostumise järel (10-aastase kodusõja ja viljahindade spekuleerimise tõttu) soliduse (''nomisma'') väärtust alandama, mille asemel võeti kasutusele vääring nimega ''hyperperon''. Mõnda aega püsis see stabiilne, kuid 13. sajandil, pärast Konstantinoopoli langemist ladinlaste valdusessevaldusse, hakati siseturu tarbeks vermima 16 [[Karaat (puhtus)|karaadiseid]], välisturule aga 24 karaadiseid kuldmünte. Pärast pealinna tagasivallutamist langes kullasisaldus 9 ja seejärel 5 karaadini. Järjest nõrgenev kuldmüntide ostujõud tekitas probleeme rahvusvahelises kaubanduses, kus Bütsantsi kuldmündid olid laialdaselt kasutusel. Seetõttu hakkasid mitmed riigid oma kuldmünte vermima (populaarseks said [[Firenze]] [[floriin]]id ja [[Veneetsia]] [[tukat]]id).<ref>Bréhier (2009), lk 144, 147.</ref>
 
== Teadus, meditsiin ja õigus ==
293. rida:
 
== Bütsantsi kalender ==
Bütsantsis kasutati aastatel [[988]]–[[1453]] [[ajaarvamine|ajaarvamise]] arvestamist [[Bütsantsi kalender|Bütsantsi kalendri]] järgi ehk ajaarvamist "[[Konstantinoopol]]i asutamisest". Bütsantsi kalendri järgi toimus maailma loomine 5509 eKr. Bütsantsi kalendrit (milles ajaarvamise algusena kasutati enamasti maailma loomist, mitte Konstantinoopoli asutamist) kasutati lisaks ida [[Ortodoksia|ortodoksesortodoksses]] [[kreekakatoliku kirik]]us aastatel umbes [[691]] – [[1728]] ning [[Vene Õigeusu Kirik]]u kaudu [[Vene Suurvürstiriik|Vene Suurvürsti-]], [[Moskva tsaaririik|Moskva tsaari-]] ja [[Venemaa Keisririik|Venemaa Keisririigis]], umbkaudu aastatel [[988]]–[[1700]].<ref name="Calendar"/>
 
== Religioon ==