Läänegoodid: erinevus redaktsioonide vahel

Mitmed aastad rändamist viis läänegoodid samastama end [[Piibel|piibli]] [[heebrealased|heebrealastega]], kes rändasid 40 aastat [[Siinai poolsaar|Siinai kõrbes]]. Selleks, et rändamisele lõpp teha, asusid läänegoodid aastal 418 Lõuna-Galliasse kui Rooma [[föderaadid]]''.'' Teadmata põhjustel läksid nad varsti oma võõrustajatega tülli ja asutasid [[Läänegootide kuningriik|oma kuningriigi]] [[pealinn]]aga [[Toulouse]]'is. Kui nad laiendasid oma võimu [[vandaalid]]e arvel praegusessepraegusse Hispaaniasse, lõpetasid [[frangid]] [[Chlodowech I]] juhtimisel nende võimu Gallias [[Vouillé lahing]]us aastal 507. Pärast seda jäi nende kuningriigi ainsaks Pürenee poolsaarel mitte olevaks osaks [[Septimania]] provints, nii et valdav osa kuningriigist asus Pürenee poolsaarel.

589. aasta paiku pöördusid läänegoodid [[Rekkared I]] valitsemise ajal [[arianism]]ist [[Nikaia usutunnistus|Nikaia usku]], kohanedes järk-järgult oma hispaania-rooma alamate kultuuriga.<ref>Dietrich Claude, in Walter Pohl (ed.) ''Strategies of Distinction: Construction of Ethnic Communities, 300-800'' (''Transformation of the Roman World'', vol. 2), 1998 ISBN ISBN 90-04-10846-7 (p.119-120: dress and funerary customs cease to be distinguishing features in 570/580)</ref> ''[[Lex Visigothorum]]'' (lõpetatud aastal 654) kaotas vana traditsiooni, mille järgi olid roomlastele ja läänegootidele erinevad seadused, nii et enam ei tehtud õiguslikku vahet ''Romani'' ja ''Gothi'', ehk roomlaste ja gootide vahel, sulatades nad kokku ''Hispani''-ks, ehk hispaania rahvuseks. Järgmisel sajandil domineerisid [[Toledo kirikukogud]] ja piiskopkond. Aastal 711 või 712 tapeti suur hulk läänegootide eliidist, sealhulgas [[Roderich|nende kuningas Roderich]] ja palju tema juhitavaid mehi, [[Guadalete lahing]]us [[Moslemite vallutused Pürenee poolsaarel|sissetungivate araabia ja berberi]] vägede poolt. See viis kuningriigi kiire kokku kukkumiseni. Gootide identiteet elas kuningriigi languse siiski üle, eriti [[Hispaania mark|Hispaania margis]] ja [[Astuuria kuningriik|Astuuria kuningriigis]], mis asutati läänegooti aadliku [[Pelayo]] poolt pärast tema võitu [[maurid]]e üle [[Covadonga lahing]]us.

Hispaanias ja Portugalis ehitasid läänegoodid mitmeid kirikuid ja jätsid maha suurel arvul arheoloogilisi leide ning kultuurilise pärandi hispaania ja portugali ees- ja perekonnanimede näol. Läänegoodid olid ainsad, kes asutasid Lääne-Euroopas pärast Rooma riigi langust ja enne [[Karolingid]]e tõusu uusi linnu. Kuni [[Hiliskeskaeg|hiliskeskajani]] oli suurim läänegootide pärand nende seadustekogu ''[[Lex Visigothorum]]'', mis oli eeskätt aluseks kohtutoimingutele enamuses kristlikus Ibeerias veel sajandeid pärast nende kuningriigi surma.

Läänegoote kutsuti [[Trebellius Pollio]], Claudius Claudianuse ja Sidonius Apollinarise poolt ''Wesi'' või ''Wisi''. Sõna tähendab [[gooti keel]]es "tubli", viidates "tublile või väärt rahvale", mis tuleneb gooti sõnast ''iusiza'' "parem" ja [[Proto-indoeuroopa keel|indoeuroopa]] sõnast *''wesu'' "hea", suguluses [[kõmri keel|kõmrikeel]]se sõnaga ''gwiw'' "oivaline", [[Vanakreeka keel|kreeka keelsekreekakeelse]] sõnaga ''eus'' "hea", [[sanskriti keel|sanskritikeel]]se sõnaga ''vásu-ş''. Jordanes seob hõimu nime jõega, kuigi see on tõenäoliselt rahvaluule või legend, nagu tema sarnane lugu greuthungide nime kohta. Nimetus ''Visigothi'' on [[Cassiodorus]]e leiutis, kes liitis ''Visi'' ja ''Gothi'' arusaamises, et see tähendab "läänegoote".

Läänegootide kuningriik oli jõud Lääne-Euroopas 5. kuni 7. sajandini, looduna [[Gallia]]s, kui roomlased oma riigi üle kontrolli kaotasid. Vastuseks [[vandaalid]]e, [[alaanid]] ja [[sueebid]]e sissetungile [[HispaniaHispaania|Rooma HispaniasseHispaaniasse]] aastal 409 värbas läänekeiser [[Honorius]] läänegoodid kontrolli taastamiseks territooriumil. Aastal 418 autasustas Honorius oma läänegootidest [[föderaadid|föderaate]], andes neile maad [[Gallia Aquitania]]s, kuhu asuda. Seda tehti arvatavasti ''hospitalitas''e abil, seadused armeesõdurite majutamiseks. Asustus moodustas tulevase läänegootide kuningriigi tuuma, mis lõpuks laienes üle [[Püreneed]]e ja Pürenee poolsaarele.

Läänegootidest sai ka domineeriv jõud [[Pürenee poolsaar]]el, kui nad hävitasid kiiresti [[alaanid]] ja sundisid [[vandaalid]] [[Põhja-Aafrika]]sse. 500. aasta paiku kontrollis läänegootide kuningriik keskusega [[Toulouse]]'is [[Akvitaania]]t ja [[Gallia Narbonensis]]t ning enamustsuuremat Hispaniastosa Hispaaniast, väljaarvatudvälja arvatud [[Sueebid|sueebide kuningriik Gallaecias]] loodes ning väikesed [[baskid]]e ja [[kantaabrid|kantaabrite]] kontrollitavad alad. Siiski alistasid frangid Chlodowech I juhtimisel aastal 507 läänegoodid [[Vouillé lahing]]us ja haarasid kontrolli Akvitaanias. Kuningas [[Alarich II]] tapeti lahingus.

Pärast Alarichi surma toimetasid läänegootide aadlikud tema pärija, laps-kuningas [[Amalarich]]i, algul [[Narbonne]]'i, mis oli viimane gootide eelpost Gallias, ja edasi üle Püreneede HispaniasseHispaaniasse. Läänegootide valitsuse keskus nihkus algul [[Barcelona]]sse, siis sisemaale ja lõunasse [[Toledo]]sse. Aastatel 511 kuni 526 valitses läänegoote idagootide [[Theoderich Suur]] kui ''de jure'' regent noorele Amalarichile.

Aastal 554 kaotati Granada ja [[Hispania Baetica|Hispaania Baetica]] lõunapoolne osa [[Bütsants]]i esindajatele ([[Spania]] provintsi moodustamiseks), kes olid kutsutud appi lahendama läänegootide dünastilisi vaidlusi, kuid kes jäid kohale, lootuses - et juhtida keiser [[Justinianus I]] kavandatud kauglääne "tagasivallutust".

[[Pilt:Hispania 700 AD.PNG|pisi|Läänegootide HispaniaHispaania ja selle regionaalne jaotus aastal 700, enne moslemite vallutusi.]]

Viimane ariaanist läänegootide kuningas [[Leovigild]] vallutas sueebide kuningriigi aastal 585 ja enamuse põhjapiirkondadest (Kantaabria) aastal 574 ning sai tagasi osa [[Bütsants]]ile kaotatud lõunapiirkondadest, mille kuningas [[Suinthila]] vallutas lõplikult tagasi aastal 624. Kuningriik kestis aastani 711, kui 19. juulil tapeti [[Guadalete lahing]]us kuningas [[Roderich]] (Rodrigo), kes püüdis vastu seista lõunast sissetunginud [[Umaijaadid]]ele. See tähistas [[Pürenee poolsaare vallutamine moslemite poolt|moslemite HispaniaHispaania-vallutuse]] algust, milles enamus poolsaarest läks aastaks 718 moslemite võimu alla.

Läänegootide üks suuremaid panuseid [[perekonnaõigus|perekonnaõigusse]]esse oli varaõiguse kaitse abielus naistele, mida jätkati ka [[Hispaania õigus]]süsteemis.

Enne [[keskaeg]]a järgisid läänegoodid, samuti teised germaanlased, seda, mida nüüd tuntakse [[germaani paganlus]]ena. Kuigi germaanlased pöördusid aeglaselt erinevateleri viisidel [[kristlus]]se, jäid paljud eelkristliku kultuuri ja uskumuste elemendid kindlalt paika pärast pöördumise protsessi, eriti maa- ja kaugemates piirkondades.

Läänegoodid, [[idagoodid]] ja [[vandaalid]] [[Ristiusustamine|ristiusustati]], kui nad olid veel väljaspool [[Rooma riik]]i; siiski pöördusid nad [[arianism]]i, mitte ortodoksesseortodokssesse [[katoliiklus|katoliiklu]]sse, ja varsti kuulutati nad [[Hereesia|ketseriteks]].

Läänegootide, kes olid pikka aega kinni arianismis, ja nende katoliiklike alamate vahel HispaniasHispaanias oli religioosne lõhe. Ibeeria läänegoodid jäid ariaanideks aastani 589.

Poolsaare katoliikliku rahvastiku hulgas olid ka sügavad sektantlikud lõhed. [[Askees|Askeet]] [[Priscillianus]] surmati [[Märter|märtrina]] ortodokseteortodokssete katoliiklike jõudude poolt aastal 385, enne läänegootide perioodi, ning tagakiusamine jätkus järgnevates põlvedes, kuni "priscilliaanidest" [[Hereesia|ketserid]] olid välja juuritud. Paavst [[Leo I (paavst)|Leo I]] pontifikaadi päris alguses aastatel 444–447 saatis [[Astorga piiskopkond|Astorga piiskop]] Turribius [[Leóni provints|Leónist]] Rooma memorandumi, hoiatades, et priscilliaanlus ei olnud kaugeltki surnud, teatades, et tema arvukate toetajate hulgas oli isegi piiskoppe, ja küsides [[Püha Tool|Pühalt Toolilt]] abi. Vahemaa oli 5. sajandil ületamatu. Siiski Leo sekkus, saates hulga ettepanekuid, millele iga piiskop pidi alla kirjutama: kõik kirjutasid. Kuid kui priscilliaanidest piiskopid kartsid oma kohtadest ilmajäämist, oli kristlike kogukondade kirglikum osa Ibeerias rahulolematu palju ortodoksemaortodokssema hierarhia pärast ja tervitas tolerantseid ariaanidest läänegoote. Läänegoodid ei tahtnud sekkuda katoliiklaste asjadesse, kuid huvitatud väärikusest ja avalikust korrast.

Ariaanidest läänegoodid ei talunud üldiselt [[judaism]]i ja selle pooldajaid, traditsioon, mis säilis läänegootide-järgses [[Septimania]]s, ilmestades [[Ferréol d'Uzès|Uzèsi piiskopi Ferréoli]] (suri 581) karjääri. Juudi kogukonnad õitsesid siin Rooma riigi ajal ja hiljem mõningal määral kristlike ortodokside ([[Bütsants]]i) valitsemise ajal, kuid läänegootide kuningate võimu all järgiti rooma katoliku kiriku süstemaatilise anti-semitismi poliitikat. Järgnevad kuninglikud Toledo kirikukogud, tõrjudes kõrvale ortodokseteortodokssete kristlaste poliitika, kas otsustasid juute sunniviisiliselt ristida või keelasid ümberlõikamise, judaismi riitused ning sabati ja pidustuste järgimise. Läbi kogu 7. sajandi juute piitsutati, hukati, nende vara konfiskeeriti, neile pandi peale hävitavad maksud, neile keelati kauplemine ja aeg-ajalt lohistati neid ristimiskivi juurde. Paljud olid sunnitud kristlusse astuma, kuid jätkasid eraviisiliselt judaismiseaduste järgimist.

**[[Iudila]] (632–633), mäss

**[[Froia]] (653), mäss

**[[Suniefred]] (693), mäss