Norra eksiilvalitsus: erinevus redaktsioonide vahel

Norra Kuningriik iseseisvus 1905. aastal ning oma vähese strateegilise tähtsuse tõttu ei haaratud Norrat Esimesse maailmasõtta. Lühike iseseisvusaeg ning vähene strateegiline tähtsus tähendas seda, et Norral puudus kogemus ja ka vajadus tegeleda aktiivse välispoliitikaga. Ajades Skandinaavia maadele omast neutraliteedipoliitikat ja toetudes Suurbritanniale kui ''de facto'' toetajale, seostus Norra välispoliitika pigem kaubanduslepingute sõlmimise ja mõningase kaitsepoliitika küsimustega. Neutraliteedipoliitika tõttu ei püüeldud Norras ka sõjaliste vägede suurendamise poole. See jättis Norra Teise maailmasõja alguses sõjaliselt võrdlemisi kaitsetuks, mida mõjutas seegi, et Norra geograafilis-strateegiline positsioon oli muutunud varasemast olulisemaks. Norra strateegilise asukoha tõttu otsustas Saksamaa Norra okupeerida. Saksamaa nõudmisele alluda okupatsioonivõimudele 9. aprillil 1940 vastas Norra valitsus, eesotsas kuningas [[Haakon VII]]-ga „EI”. Sellega valis Norra, olles ise eksiilis, sõja jätkamise Saksamaaga, mis kestis kuni Saksamaa kapitulatsioonini 8. mail 1945.

[[7. juuni]] [[1940]]. a [[proklamatsioon]]is edastas Norra Kuningaskuningas ja Valitsusvalitsus oma rahvale teate:

„Norra kuningas ja Norra valitsus on praegusel võitluse ajal Norra rahva rahvuslike vajaduste vabad esindajad, hoides, nii kaua kui võimalik, elus Norra riigi iseseisvust ja kasutades kõiki õigusi, mis on omased vabale riigile. Kuninga ja Valitsusevalitsuse ülesandeks on kaitsta riigi ja rahva poliitilisi huve, et me võidutunnil saaksime uhkelt välja astuda ja oma rahvusliku vabaduse maksma panna” (UK INNST 1947: 15).

Siit järeldubjärelduvad Valitsusevalitsuse peamised ülesanded eksiilis: Norra iseseisvuse säilitamine, sõja jätkamine liitlastega Saksamaa vastu, koostöö Norra vastupanuliikumistega ja toimiva infrastruktuuri loomine eksiilis. Need neli ülesannet kajastuvad Uurimiskomisjoni aruandes järgmises prioriteetsuses (1947: 16–18):

# Tunnustuse saamine, liitlastega koostöösuhete loomine ja hoidmine ning eksiilvalitsuse õigusjärgsuse kindlustamine, mida käsitlesime eelmises peatükis. Norra eksiilvalitsuse peakorter oli 10. juunist 1940 kuni 31. maini 1945 Londonis, mis suurendas Suurbritannia olulisust Norra välispoliitikas. Norra liitlasriigid ei kahelnud Norra eksiilvalitsuse legitiimsuses ning Norra valitsust Londonis tunnustati kui Norra Kuningriigikuningriigi ''de iure'' valitsusena. NLNõukogude Liit, kes loobus tunnustamisest 9. mail 1941 “Norra suveräänsuse kaotamise” tõttu, tunnustas taas Norra eksiilvalitsust 20. juulil 1941. (Talmon 1998: 293) Siit nähtub, kui subjektiivne võib olla ühe või teise riigi tunnustamine, sõltudes paljuski riikide huvidest, varasematest suhetest ning maailmapoliitilistest positsioonidest.

# Osalemine liitlaste sõjategevuses Saksamaa vastu, mis oli vajalik kahel põhjusel:. EsmaltEsiteks selleks, et võita vaenlane (Saksamaa), ja teisaltteiseks, et vabastada Norra. Norra kui väike riik ei saanud lubada isoleeritud võitlust. Liitlaste sõjategevuses osalemiseks tuli Norra valitsusel moodustada norralastest koosnev sõjavägi, laevastik ja õhujõud ning saada eksiilvalitsuse kasutusse Norra kaubalaevastik. Norra vabastuse kindlustamiseks pidi valitsus liitlastega lepingud sõlmima, mis kinnitaks Norra sõjas osalemist ja kindlustaks Norra vabastamise tähtsust ka liitlaste hulgas. 28. mail 1941 allkirjastasid Norra ja Suurbritannia valitsused lepingu, mille järgi lubati Norra vägedel Suurbritanniasse asuda ja millega kinnitati ka ühtset soovi saavutada sõjas võit Saksamaa üle ning taastada Norra iseseisvus. (Riste 1995b: 249) See oli esimene sõjaaegne leping Norra ja teise riigi vahel ja sai olla legitiimne vaid tänu Suurbritannia poolse Norra eksiilvalitsuse tunnustamise tõttu.

Sarnaselt Talmoni väitele, et eksiilvalitsuse legitiimsus sõltub riigi rahva tunnustusest, pidas seda oluliseks ka Norra eksiilvalitsus. Suhtlemine kojujäänud rahvaga oli keeruline eelkõige seetõttu, et rahvas tundis ennast mahajäetuna ja seega võis sõja jätkamine tunduda „piinade pikendamisena”. Nii ei suhtunud norralased kohe Norra-Suurbritannia koostöösse positiivselt, sest oldi pettunud Suurbritannia võimetuses hoida Norra territooriumi vabana. (Derry 1973: 382) Ilma oma rahva toetuseta ei saanud riik aga toimida. Norralaste usalduse taastamine oli Norra eksiilvalitsusele äärmiselt oluline, kuna sooviti, et rahvas osaleks Norra vabastamises ja sõjajärgses riigi ülesehituses. Samas pidi Valitsusvalitsus aga võimu ja juhtimise enda käes hoidma, mida territooriumist eemal olles oli keeruline teha. Valitsus püüdis saavutada kontrolli erinevate sõjaliste operatsioonide üle Norra territooriumil ja hoida oma rahvaga kontakti. Kontakti saamiseks edastati Londonist raadiosaateid ning 18. veebruaril 1941.a. loodi Kuningliku Norra Valitsuse Informatsioonikontor, mis andis välja ajalehte „NorskNorsk Tidend”Tidend ning tegeles ka muude propagandistlike väljaannetega, olles vastukaaluks Saksamaa propagandale. (UK INNST 1947: 145)

# Valitsuse ülesandeks oli üles ehitada ametlik administratsioon välismaal ja hoolitseda välismaale põgenenud norralaste eest. Norra esindused ja konsulaadid neutraalsetes- ja liitlasriikides olid puutumata jäänud, mistõttu sai Valitsusvalitsus alustada tegevust töötavas infrastruktuuris. Üks suuremaid probleeme oli see, kuidas saada inimesi nii sõjaväkke, kaubalaevastikku, kui ka Valitsussevalitsusse. (Riste 1995b: 27). Et tagada nendes üksustes toimet, siis oli vaja rohkem inimressurssi. Sellest tulenevalt kohustas 12. juulil 1940 ja 12. detsembril 1941. aastal välja antud Valitsusevalitsuse dekreedi kohaselt norralasi välismaal registreeruma ning mille alusel alustati nende sundvärbamisega nendesse üksustesse. (Talmon 1998: 233)

Muuhulgas võib märkida, et enamik inimesi, kes Valitsuselevalitsusele Londonisse järgnesid, olid Norra Tööerakonnast (Det Norske Arbeiderparti), Vasakparteist (Venstre), Paremparteist (Høyre) ja Talurahvaparteist (Bonderpartiet). Peaministriks oli Johan Nygaarsvold, kaitseministriks oli Birger Ljungberg (1939–1941, osaliselt 1942. a) ja hiljem Oscar Torp (1942–1945), välisministriks oli 19. novembrini 1940 Halvdan Koht, seejärel kuni 1945. aastani Trygve Lie. Sõja alguses loodi juurde nõuandvate ministrite positsioon. Kaks neist, Johan Ludwig Mowinckel (Vasakpartei, nõuandev minister) ja Anders Frihagen (Norra Tööerakond, kaubandusminister), resideerisid Rootsis, et aidata sealset norralaste vastupanu juhtida. (UK INNST 1947: 19)

Norra eksiilvalitsuse ülesannete püstitamises ilmnevad eelmises peatükis välja toodud eksiilvalitsuste teooria sarnased lähtekohad. Norra eksiilvalitsuse dekreet 1940. aaastast kaubalaevastiku enda käsutusse võtmise kohta, Suurbritanniaga sõlmitud koostööleping 1941. aastal ja ka rahva sundvärbamise dekreedid aastatel 1940 ja 1941 näitavad, et Valitsusvalitsus sai oma kohustusi õiguspäraselt täita. Omades teatud majanduslikku iseseisvust, sai Valitsusvalitsus näiteks jätkata ka oma võlgade tasumist ja ajada majanduskoostööd, mis kõik tõstsid Valitsusevalitsuse positsiooni. Kõike eelnevat sai eksiilvalitsus teostada tänu liitlaste Norra eksiilvalitsuse legitiimsuse tunnustamisele. Järgmistes peatükkides analüüsitakse Norra eksiilvalitsuse ülesannete täitmist läbi suhete Suurbritannia, Norra vastupanuliikumisorganisatsioonidega ning riigi vabastamise läbi.

Eksiilis olemine tõi kaasa Norra valitsuse jaoks kaasa uue ja ootamatu situatsiooni. Norra viimase 35. aasta välispoliitika oli Riste sõnul põhimõtteliselt olematu. Olles ise väikeriik, kes välispoliitikas oli lähtunud majandusest ja kaitsepositsioonist, polnud Norral kohe nähtavaid vahendeid, millega mõjutada liitlaste suhtumist Norra poliitilistesse huvidesse. Norra eksiilvalitsus pidi oma eesmärgi saavutamiseks muutma taolist isolatsionistlikku lähenemist välispoliitikale ja loobuma neutraliteedipoliitikast. (Riste 1995a: 42)

# Ajalooline Suurbritannia ''de facto'' Norra julgeoleku tagajana, mis tähendas, et Norra eeldas, et vajadusel astub Suurbritannia Norra kaitseks välja.

Nagu öeldud, leidis Norra eksiilvalitsus Norra okupatsiooni alguses, et isegi ilma kokkuleppeta määratakse rahu tingimused riikide huvide ja võimuolukorra järgi maailmas: kui Suurbritannia võidab, siis vabastatakse Norra territoorium, vastasel juhul ei oma tähtsust ka Suurbritanniaga sõlmitud erinevad kokkulepped. Põhja-Norrat silmas pidades kardeti NLiNõukogude Liidu huve tolles piirkonnas, midamille aga välisminister Koht välistas, seletades seda NLiNõukogude Liidu huviga hoida Norra territoorium vaba võõrast suurjõust (olgu selleks siis Saksamaa või Suurbritannia). Seda kinnitas ka NLNõukogude Liit, kes viitas, et nad eelistavad iseseisvat Norrat. (UK INNST 1947: 40) Norra eksiilvalitsus ei pidanud sellist lähenemist päris vastavaks Norra ja ülejäänud maailma olukorraga ning see sai Lie välisministriks valimise üheks argumendiks. Lie olulisemateks ülesanneteks said kaitsta Norra huve liitlaste (eelkõige Suurbritannia) juures, saavutada liitlastega parem teineteisemõistmine ja panustada järjest rohkem vastastikusele koostööle. See oli eksiilvalitsuse arvates ainuke võimalus kindlustamaks Norra territooriumi vabastamine Suurbritannia ja USA (kes selleks ajaks oli sõtta astunud) ühe sõjaeesmärgina. (UK INNST 1947: 42) Inglaste meelest oli Norra eksiilvalitsuse tugevaimaks esindajaks Lie’d (Riste 1995b: 66).

Majanduslik koostöö. Majanduslik koostöö põhines Nortrashipi tegevusel (Norwegian Shipping and Trade Mission, ülesandeks Norra kaubalaevastiku administreerimine), mis oli Norra olulisim välispoliitiline jõuvahend. Tegemist oli Valitsusevalitsuse poolt 22. aprillil 1940 rekvireeritud kaubalaevastikuga, mis Valitsusevalitsuse Londonisse jõudmise hetkelajal koosnes 985 alusest. (Skodvin 1990: 86) Norral oli tollal maailmas suuruselt neljas ja modernseim kaubalaevastik. Mitmed uurijad peavad Norra kaubalaevastiku tonnaaži eraldamist liitlastele eksiilvalitsusele parema läbirääkimiste positsiooni saavutamise aluseks ja Norra suurimaks sõjapanuseks. (Salmon 1995: 4; Ekman 2005: 198) Norra kullavaru, mis saadi Valitsusevalitsuse kontrolli alla juba riigist lahkudes, oli põhiline garantii, kuna Euroopa riikide valuutat oli vähe ja see ei olnud piisavalt väärtuslik suurele tarnijale, USAle (Skodvin 1990: 86).

Riste leiab, et Norra-Suurbritannia suhete edukus varieerus läbi sõja ja mitmetes erinevates küsimustes. Lõppkokkuvõttes osutusid kõige vähem problemaatiliseks suhted kahe riigi relvajõudude ningja luureorganisatsioonide vahel. Norra enda panus relvastatud jõududesse oli väga väike, mistõttu ei saanud nad ka eeldada suurt sõnaõigust operatsioonide kavandamises. Keerulisemaks osutusid suhted Norra sõjalise vastupanuliikumise, Norra territooriumile suunatud sõjaliste ja poolsõjaliste tegevuste küsimuses ning Norra vabastamise küsimuses. Ainuke, millega Norra sai nõuda otsustamises osalemist, oli kaubalaevastik. Riste peab Norra suhetes teiste riikidega oluliseks ka Norra valitsuse tagasihoidlikku käitumist ja enda kui liitlaste toetajaks olemise rõhutamist. Valitsus teadvustas, et ei oma piisavalt mõjujõudu ning hoidis seega tagasihoidlikumat positsiooni. (1995a: 47 – 48)

Eelolevast selgub, et kuigi Suurbritannia oli ajalooliselt Norra ''de facto'' toetaja ja Norra järgis neutraliteedipoliitikat, ei taganud see Norra täielikku julgeolekut. Küll aga tunnustas Suurbritannia Norra eksiilvalitsust ja alustas temaga koostööd kohe, kui eksiilvalitsus muutis oma välispoliitika Suurbritannia suhtes soosivamaks. Norra eksiilvalitsus ei suutnud Suurbritanniat Norra vabastamise olulisuses veenda, mis näitab, et oma huvide tähtsustamiseks on eksiilvalitsustel vaja kaalukamaid vahendeid, mida Norral polnud.

Vaadeldes Norra eksiilvalitsuse eesmärke, oli vastupanuliikumisel praktiliselt kõigis punktides oma roll täita. Esmalt pidid vastupanuliikumised tunnustama Norra valitsust, mis annaks aluse edasistele tegevustele. Vastupanuliikumised olid olulised nii liitlastele luureinfo edastamisel kui ka peaeesmärgi, Norra territooriumi vabastamise, teostamise planeerimises ningja täideviimises. PealePärast Norra vabastamist osalesid nad ka riigi ülesehitamises.

Norra vastupanuliikumine sai alguse juba riigi okupeerimise alguses. Vastupanuliikumises mängisid olulist rolli üksikisikud, kes põgenesid Norrast ja otsisid kontakti Londoni valitsusega ning kes hiljem ka agentidena tagasi Norra läksid. (Ulstein 1995: 131) Esimesel sõja-aastal oli olulisimaks kontaktiks Valitsusevalitsuse ja Norra vastupanuliikumise vahel kaubandusminister Anders Rasmus Frihagen, kes resideeris Stockholmis, Rootsis (Riste 1995b: 122).

Kretsen (norra k.: ring; algselt „RS”) – tsiviilvastupanuliikumine, mis moodustati 1940. a,aasta okupatsiooni alguses, kuid suurte inimkaotuste tõttu moodustus toimiv organisatsioon alles 1941. aaasta suvel. Paal Berg (Norra Ülemkohtu juht) oli Norra eksiilvalitsuse poolt tunnustatud organisatsiooni esindaja. (UK INNST 1947: 165) Paul Hartmann, Kretseni liige, tuli Londonisse 8. septembril 1941 ja hakkas tööle valitsuses konsultatiivse ministrina, olles nii lüliks vastupanuliikumise ja Valitsusevalitsuse vahel. Kretseni poliitiline programm viitas sellele, et 1936. aastal valitud Norra Parlament ei ole oma eesmärki täitnud ja valitsus peaks kohe pärast Kuningakuninga saabumist Norrasse laiali minema. (Riste 1995b: 128) Valitsuse ja Kretseni suhet raskendas viimase soov olla tugevalt konstitutsionaalne juhtgrupp Norras, mis oleks Valitsusevalitsuse võimu riigis nõrgendanud. (Riste 1995b: 130) Valitsuse ja Kretseni suhted muutusid paremaks, kui Valitsusvalitsus 1942. aaasta detsembrildetsembris kinnitas, et ei jää pärast Norra vabastamist võimule ja et Valitsusvalitsus peab enesestmõistetavaks seda, et „Norra rahvas, kui konstitutsiooni ja demokraatia alus, otsustab, kes võtab administratiivvõimu üle ja millise suuna Norra pealepärast sõda valib” (UK INNST 1947: 187). Sõja lõpupoole moodustati Kodurinde Juhtkond (Hjemmefrontents Ledelse – HL), mis koordineeris erinevate vastupanuliikumiste tegevust (vt Lisa 2). HLile anti Valitsusevalitsuse poolt 5. mail 1945 ka täisvolitused, et viia läbi Norra vabastamise administratiivne osa, mis kinnitas Norra eksiilvalitsuse usaldust organisatsiooni vastu. (UK INNST 1947: 167–168)

Milorg (lühend: militærorganisasjon) – salajane sõjaline organisatsioon Norras, mis loodi mais 1941, et koondada gruppe, kes tahtsid kaasa lüüa siseriiklikus sõjalises vastupanus. Nende eesmärke kirjeldas 10. juuni 1941 raport, mille kohaselt nägi Milorg end siseriikliku juhtimisorganisatsioonina, kes on vastutav Norra kuninga ees. Valitsuse ja sõjalise vastupanuliikumise suhted tihenesid sügisel 1941, kui Milorgi liikmed kapten Jakob Schive ja professor Johan Holst läksid Suurbritanniasse ja tutvustasid Valitsuselevalitsusele mainitud raportit. (UK INNST 1947: 175) Milorg eeldas, et Norra vabastamiseks toimub invasioon ja nad tahtsid koos liitlasvägedega võidelda. Rrelvastumise tahtis Milorg jätta aga viimasele hetkele. Raportile vastas hoopis SOE, kes leidis, et relvastust ja vastavat väljaõpet on vaja, et võimaliku invasiooni korral oskaks ja saaks Milorg kohe tegutseda. Samuti leidis SOE, et sõjaaparaat Norras pidi alluma Norra ja Suurbritannia Ülemjuhatusele. Norra valitsusele tekitas küsimusi Milorgi soov olla siseriiklik juhtimisorgan. Esiteks, kuna sõjaorganisatsioonis oli aktiviste, kes soovisid eksiilvalitsuse laialiminekut esimesel võimalusel, ja teiseks, kuna mõõdukamad Kretseni aktivistid olid saavutanud peaminister Nygaardsvoldi valitsuse usalduse. Valitsusele oli oluline, et sõjajärgse Norra valitsemise üle otsustamine jääks eksiilvalitsusele. (Riste 1995b: 114–115)

Kodujõud – (Hjemmestyrkene – HS) organiseeriti Londonist eksiilvalitsuse poolt ja sai oluliseks Norra vabastamisel vastavalt septembris 1944. a välja antud Valitsusevalitsuse direktiivile. HS mobiliseeris kokku 47 000 meest ja oli peale sakslaste kapitulatsiooni Norra jõud. (UK INNST 1947: 183)

Valitsuse ja vastupanuliikumise vahel oli üksmeel, et viimase peamiseks ülesandeks oli mõjutada okupatsiooni lõppstaadiumi. Koostööd tehti vastavalt sõjalisele hetkeolukorrale ning võitlust Norra territooriumil nähti kui võitlust Saksamaa vastu. Vastupanuliikumine pidi olema valmis Valitsusevalitsuse (või siis liitlaste) märguande peale Saksamaa vastu üles tõusma, mis tähendas, et eelnevalt tuli üles ehitada ja välja treenida salajane relvastatud sõjavägi. (UK INNST 1947: 178) Suurimad vastuolud tekkisid Kodurinde ja Suurbritannia SOE vahel, kuna viimane pooldas aktiivsemat sõjalist tegevust, muuhulgas reidide ja sabotaažide läbiviimist Norra territooriumil, mis aga tähendasid sakslaste karistusrünnakuid norralastele. Välisminister Lie ja kaitseminister Torp võtsid vastupanuliikumiste kaebuste peale kontakti Suurbritannia võimudega ja alustasid koostööläbirääkimisi. Selle tulemusena ehitati 16. veebruaril 1942 üles Anglo-Norwegian Collaboration Committee (ANCC), mis tegeles reidide, vabastamise ja sabotaažide sisulise planeerimisega. Komiteega liitus hiljem ka USA esindaja. Selline korraldus muutis koostöö kolmepoolselt (Suurbritannia – Norra eksiilvalitsus – vastupanuliikumine) efektiivseks. (UK INNST 1947: 178)

Kodurinde suurimaks panuseks oli informatsiooni kogumine ja jagamine Norras toimuva kohta, mis tegi liikumise Valitsuselevalitsusele vajalikuks. Valitsus arvestas vastupanuliikumiste nõuannetega Norra vabastamise ja sõjajärgse Norra ülesehitamise teemadel. (UK INNST 1947: 210) Valitsuse tunnustus Milorgile ja Kretsenile kindlustas ka vastupanuliikumiste lojaalsuse Norra eksiilvalitsusele ning tugevdas ka liikumiste töö enda edukust. (UK INNST 1947: 215)

Tuleb nentida, et vaatamata norralaste jaoks täiesti uuele olukorrale norralaste jaoks, suudeti töö käigus moodustada tugevad liikumised, mis ühelt poolt hoidsid üleval norralaste võitlusmoraali ja teisalt panustasid ka Norra vabastamise planeerimisse ja selle läbiviimisesseläbiviimisse, olles Valitsusevalitsuse käepikendusteks ja esindajateks Norra territooriumil.

Eksiilvalitsuse peaeesmärgiks oli saavutada Norra territooriumi vabastamine ja taastada riigi suveräänsus. Inglaste suutmatus hoida Norrat Saksa okupatsioonist oli tekitanud nördimust nii eksiilvalitsuses kui ka rahva seas. Vaatamata sellele ei leidnud Suurbritannia ega ka teised liitlased Norra territooriumi vabastamiseks piisavalt sõjalisi jõude ja seda kuni Teise maailmasõja lõpuni. (Frisvold 1995: 200) Norra strateegilist prioriteetsust tõstsid mõningal määral Arktika piirkonna arengusuunad ning NLiNõukogude Liidu kasvav huvi Põhja-Norra vastu. Samal ajal peeti olulisemaks Saksamaa ründamist tema südames mitte ääremaades. Võib öelda, et sõja viimasel aastal muutus Norra plaanide sobitamine liitlaste plaanidega suureks probleemiks. Kuna liitlased keeldusid saatmast Norra vabastamiseks piisavaid vägesid, pidi Norra leidma alternatiive riigi vabastamiseks. Lahendusena nähti Milorgi ja tuhandete Norrast põgenenute moodustatud nö politsei vägesid Rootsis. See jõud kasvas kuskil 14 000 treenitud meheni, kes olid Saksamaa kokkuvarisemise korral lühiajalise märguande peale valmis Norra minema. (Frisvold 1995: 200–202)

Norra vabastamisega tekkis küsimus ka NLiNõukogude Liidu plaanide kohta. PealePärast 1941. aaasta Edeni-Stalini kohtumist ei tehtudsõlmitud Suurbritannia ja NLiNõukogude Liiidu vahel ühtegi ametlikku kokkulepet, mistõttu ei teatud NLiNõukogude Liidu huve Norra suhtes. NLiNõukogude Liidu osalust peeti oluliseks Põhja-Norras, sest USA ja Suurbritannia ei tahtnud ise selles Euroopa piirkonnas sõjaliselt osaleda. Norra valitsus, kes ei olnud endaoma positsioonis lääneliitlaste juures enam kindel, otsustas oma huve kaitsta vis-à-vis NLigaNõukogude Liiduga: 1) tuues USA ja Suurbritanniaga peetavate vabastamise tsiviil-sõjaliste suhete teemalistele läbirääkimistele ka NLiNõukogude Liidu; 2) pakkudes Norra vägesid koos venelastega põhjarindel võitlema. (Udgaard 1973: 101–102) Tulenevalt Norra-NL – Nõukogude Liidu kokkuleppest murdsid, sügisel 1944 NLiNõukogude Liidu väed Saksa rindest läbi, jõudes 24. oktoobril Kirkenesi, Finnmarki. NLiNõukogude Liidu tegevusjuhtimise käsutusse anti ka Norra sõjaväejõude. (Frisvold 1995: 201)

Saksamaa kirjutas alla kapituleerumisele Norras 8. mail 1945. Juba 6. novembril 1944 olid kohtunud Norra vastupanuliikumise esindajad välisminister Liega ning justiitsministri Terje Woldiga, et määrata üleminekukord riigis ning administratsiooni töökord. Norra üleminekukord kinnitati Norra peaministri sõnavõtuga 22. detsembril 1944 ja see läks töösse sakslaste kapitulatsioonile järgnevalt. Kroonprints Olav tuli koos Valitsusevalitsuse delegatsiooniga (ministrid Oscar Torp, Paul Hartmann, Sven Nielsen, Sverre Støstad ja Terje Wold) Oslosse 13. mail 1945. (UK INNST 1947: 198) Valitsuse delegatsiooni esimene kohtumine toimus 14. mail 1945 ja seda juhtis Kroonprints Olav ning kohal olid ka Kodurinde esindajad. Viimane kohtumine toimus samuti Kroonprintsi juhtimisel 29. mail samal aastal. (UK INNST 1947: 235)

Sir [[Peter Thorne]] peab üheks sakslaste kiire allumise põhjuseks Norras nende teadmatust Norra vabastajate armee vähesusest. Alles 1945. aasta kesk-juunisjuuni keskel tulid Norra territooriumile ka USA eritöörühmad, mis lasid kindral Thorne’il tegeleda Wehrmachti repatrieerimise ja Norra suveräänsuse taastamisega. (Thorne 1995: 216)

Norra eksiilvalitsus ja Kuningaskuningas ei saanud kohe pärast Saksamaa kapituleerumist võtta riski ja pöörduda kodumaale, sest enne tuli kindlustada, et ei toimuks uut vaenlase operatsiooni, mida luureinformatsioonile põhinedes kardeti. Siiski oli oluline, et Valitsuselvalitsusel olid Norra vabastamisel oma esindajad. (UK INNST 1947: 194) Juuni alguseks oli olukord Norras piisavalt hea (sir Thorne'i juhtimisel oli lõpule viidud sakslaste desarmeerimine ja interneerimine ning kaotatud Saksa vägede oht), seega taastati Norra Valitsusevalitsuse suveräänsus. Kuningas [[Haakon VII]] saabus [[7. juuni]]l [[1945]]. (Thorne 1995: 216–217)

Norra valitsusele põhjustas pettumust fakt, et olles olnud neli aastat ustav liitlane ning panustanud suure osa oma ressurssidest Lääne suurvõimude käsutusse, jäi ise vajadusel toetusest ilma. (Udgaard 1973: 105) Lääneliitlaste asemel oli alates 1943.a. aastast Rootsi valitsus see, kes teavitas oma valmisolekust pakkuda abi Norra taastamistöödeks. 13. aprillil 1944 oli sõlmitud Norra eksiilvalitsuse ja Rootsi valitsuse vahel krediidileping (lepiti kokku Rootsi krediidi andmine Norrale 200 miljoni krooni ulatuses varustuse ostmiseks. Krediiti ei pidanud Norra tagasi maksma), mis visandas ka tulevast koostööd, olles esimene ametlik diplomaatiline leping kahe riigi vahel pealepärast SaksamaaSaksa okupatsiooni. (UK INNST 1947: 51) Rootsi, olles väljaspool teiste liitlaste kokkuleppeid, sai seada Norra eelisolukorda. 1944.a. aasta kevadel väitis Lie, et suhe Rootsiga muutis Norra vähem sõltuvaks Lääneliitlaste heatahtlikkusest. (Udgaard 1973: 109)

Saksamaa kapitulatsiooni järel võib öelda, et Norra eksiilvalitsuse peaeesmärk – Norra territooriumi vabastamine Saksamaa okupatsioonivõimust ja oma suveräänsuse taastamine – teostati. Norra eksiilvalitsus ei suutnud aga täielikult kehtestada oma huve liitlaste juures, mistõttu jäi Norra vabastamine juhuslikuks. Nii Uurimiskomisjon kui ka teised uuringud leiavad, et see oli paratamatus ja ei sõltunud Norra eksiilvalitsuse tegevusest, siiski mõjutas see Norra eksiilvalitsuse suhtumist Suurbritanniasse. Norra suhtumine NLiNõukogude Liitu aga paranes, kuna viimane panustas Põhja-Norra vabastamisse.