Vikipeedia

István Püha krooni maad: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P antisemitistlik > antisemiitlik
82. rida:
'''[[Transleitaania]]''' ([[Ungari keel|ungari]]: ''Lajtántúl'', [[Saksa keel|saksa]]: ''Transleithanien'', [[Poola keel|poola]]: ''Zalitawia'', [[Tšehhi keel|tšehhi]]: ''Zalitavsko'', [[Slovaki keel|slovaki]]: ''Zalitavsko'') oli mitteametlik termin István Püha krooni maadele.
 
[[Ladina keel|Ladina]] nimi ''Transleithania '' viitas keisririigi osadele ''[[Leitha]]'' (või ''Lajta'') jõe "taga" (''trans''), kui enamus selle aladest asus jõest idas —– või selle "taga", [[Austria ertshertsogkond|Austria]] perspektiivist vaadatuna. [[Tsisleitaania]], s.o. [[Habsburgide monarhia|Habsburgide]] Kaksikmonarhia maad, mis varem olid [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] osa, koos [[Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriik|Galiitsia]] ja [[Dalmaatsia]]ga asusid Leitha jõest läänes —– "siin" pool. Transleitaania Horvaadi osa (Horvaatia ja Slavoonia) oli kriitiline paik, eriti sõja ajal [[Osmanite riik|Osmanite riigi]] vastu. Üks tähtsaid linnu Transleitaanias oli [[Hrvatska Kostajnica]], mis oli sõja ajal Osmanite riigiga Transleitaania (Horvaadi ja Slavoonia osa) piirkonna komandöri, vürst Luka Novoseli residents.
 
Territoorium ulatus [[Karpaadid|Karpaatide]] kaarelt tänapäeva [[Slovakkia]]s [[Aadria meri|Aadria mere]] [[Horvaatia]] rannikuni. Transleitaania pealinn oli [[Budapest]].
109. rida:
{{vaata|Austria-Ungari}}
 
1867. aasta kompromiss, millega loodi Kaksikmonarhia, andis Ungari valitsusele suurema kontrolli oma siseasjade üle, kui kunagi varem pärast [[Mohácsi lahing]]ut. Kuid uus valitsus seisis silmitsi tõsiste majanduslike probleemidega ja vähemusrahvuste kasvava kärsitusega. Esimene maailmasõda tõi kaasa Austria-Ungari lagunemiseni ja pärast sõda tuli Budas ja Pestis (Buda ja Pest ühinesid aastal 1872, tekkis Budapest) võimule rida valitsusi —– sealhulgas kommunistlik režiim.
 
=== Põhiseaduslik ja õiguslik raamistik ===
115. rida:
Transleitaania maad olid Austria keisri [[Franz Joseph I]] kui apostelliku [[Ungari kuningas|Ungari kuninga]] ning Horvaatia ja Slavoonia kuninga võimu all. Tema järglseks sai aastal 1916 tema venna pojapoeg keiser [[Karl I (Austria-Ungari)|Karl I]] (kuningas Károly IV). 18. veebruaril 1867 kutsus Ungari [[ministerpresident]], krahv [[Gyula Andrássy]] kokku [[Ungari parlament|parlamendi]]. Vastavalt 1868. aasta [[Horvaatia–Ungari kompromiss]]ile saavutas endise [[Horvaatia kuningriik (Habsburgide)|Horvaatia kuningriigi]] ''[[Horvaatia parlament|Sabor]]'' osalise suveräniteedi õigusloomes õiguse, hariduse ja usuasjade ja siseasjade vallas.
 
Taas kord sai Habsburgist keiser Ungari kuningaks, kuid kompromiss piiras rangelt tema võimu riigi siseasjade üle ja Ungari valitsus sai kontrolli oma siseasjade üle. Ungari valitsus koosnes peaministrist ja kabinetist, mille nimetas keiser, kuid mis vastutas kitsa valimisõigusega valitud kahekojalise parlamendi ees. Austria-Ungari ühisasju hallati läbi "ühiste" välisasjade, kaitse- ja rahandusministeeriumite. Vastavad ministrid olid vastutavad delegatsioonide ees, mis esindasid eraldi Austria ja Ungari parlamente. Kuigi "ühine" kaitseministeerium haldas keiserlik-kuninglikku armeed, toimis keiser selle ülemjuhatajana ja saksa keel jäi sõjaliseks käsukeeleks. Kompromiss määras, et äri- ja rahapoliitika, tollid, raudteed ja kaudne maksustamine olid "ühine" mure, mille üle räägiti läbi iga kümne aasta järel. Kompromiss andis ka [[Transilvaania]] Ungari haldusessehaldusse tagasi.
 
Franz Josephi pealekäimisel jõudsid Ungari ja Horvaatia aastal 1868 sarnase kompromissini, mis andis [[Horvaadid|horvaatidele]] Püha Ungari krooni maadel eristaatuse. Tegelikult oli see pool Austria-Ungarist ametlikult defineeritud (art. 1) kui "[[Ungari kuningriik|Ungari kuningriigi]] ning [[Horvaatia, Slavoonia ja Dalmaatsia kolmikkuningriik|Horvaatia, Slavoonia ja Dalmaatsia kolmikkuningriigi]] riikide liit". Kompromiss tunnistas Horvaatia erinevat identiteeti ja andis horvaatidele autonoomia siseasjades. Kuid tegelikult oli see autonoomia üsna piiratud. Horvaadi [[Baan (tiitel)|baani]] esitas nüüd Ungari peaminister ja nimetas ametisse kuningas. Ühise poliitika valdkonnad olid rahandus, vääringuküsimused, äripoliitika, postiamet ja raudteed. Horvaadi keel muutus Horvaatia valitsuse ametlikuks keeleks ja Horvaadi esindajad arutasid "ühiseid" asju enne, kui Ungari parlament lubas horvaadi keeles kõneleda.
127. rida:
=== Liberaalse partei tõus ===
 
Franz Joseph nimetas [[Gyula Andrássy]] —– Deáki partei liikme —– aastal 1867 peaministriks. Tema valitsus pooldas tugevalt 1867. aasta [[Austria-Ungari kompromiss]]i ja järgis ''laissez-faire'' majanduspoliitikat. Gildid kaotati, töölistel lubati palga üle tingida ja valitsus püüdis parandada haridust ning ehitada maanteid ja raudteid. Aastatel 1850 kuni 18751850–1875 Ungari farmid õitsesid: teraviljahinnad olid kõrged ja väljavedu kolmekordistus. Kuid Ungari majandus kogus kapitali liiga aeglaselt ja valitsus sõltus suuresti välisrahast. Lisaks hakkas riiklik ja kohalik bürokraatia kasvama kohe pärast kompromissi jõustumist. Varsti ületas bürokraatia hind riigi maksutulu ja riigivõlg kasvas. Pärast majanduslangust 1870. aastate keskpaigas alistus Deáki partei süüdistustele raha väärkasutusest ja skandaalist.
 
Majanduslike probleemide tulemusel sai aastal 1875 võimule samal aastal loodud [[Kálmán Tisza]] liberaalne partei. Tisza pani kokku bürokraatliku poliitilise masinavärgi, mis säilitas kontrolli läbi korruptsiooni ja armetult mitteesindusliku valimissüsteemi manipuleerimise. Lisaks pidi Tisza valitsus taluma nii rahulolematuid rahvusi kui ka ungarlasi, kes pidasid Tiszat liiga alandlikuks austerlaste suhtes. Liberaalid väitsid, et Kaksikmonarhia parandas Ungari majanduslikku seisundit ja suurendas selle mõju Euroopa poliitikas.
 
Tisza valitsus tõstis makse, tasakaalustas eelarve mitme aasta jooksul võimule tulemisest ning lõpetas suured maanteede, raudteede ja veeteede projektid. Äri ja tööstus laienesid kiiresti. Pärast 1880. aastat loobus valitsus oma ''laissez-faire'' majanduspoliitikast ja ergutas tööstust laenude, toetuste, valitsuse lepingute, maksuvabastuste ja muude meetmetega. Ungarlaste arv, kes teenisid elatist tööstuses, kahekordistus aastatel 1890 kuni 19101890–1910 24,2%-ni rahvastikust, samas kui põllumajandusega seotute arv langes 82 %-lt 62 %-ni. Kuid 1880. ja 1890. aastad olid talurahvale surutiseaastad. Raudtee ja aurulaevade transport andis Põhja-Ameerika farmeritele juurdepääsu Euroopa turgudele ja Euroopa teraviljahinnad langesid 50 %. Suurmaaomanikud võitlesid surutisega, otsides kaubanduskaitset ja muid poliitilisi abinõusid; väikeaadlikud, kelle farmid laostusid, otsisid kohta ikka veel kasvavas bürokraatias. Seevastu talupojad kasutasid elatuspõllumajandust ja töötasid raha teenimiseks töölistena.
 
=== Sotsiaalsed muutused ===
 
Ungari rahvastik kasvas aastatel 1850 kuni 19101850–1910 13 miljonilt 20 miljonile. Pärast 1867. aastat andis Ungari feodaalühiskond teed palju keerukamale ühiskonnale, mis sisaldas magnaate, väikeaadlikke, keskklassi, töölisklassi ja talupoegi. Kuid magnaadid jätkasid oma jõukuse ja valitseva seisundi tõttu parlamendi ülemkojas oma suure mõju rakendamist läbi mitme konservatiivse partei. Nad võitlesid uuendustega ja taotlesid nii tihedaid sidemeid Viiniga kui ka Ungari traditsioonilise sotsiaalse struktuuri ja institutsioonide taastamist, väites, et põllumajandus peaks jääma aadli missiooniks. Nad saavutasid turukaitse põlispärandi süsteemi taastamisega ja õhutasid ka keskklassi hangeldamise piiramist ning ihunuhtluse taastamist. Rooma katoliku kirik oli magnaatide suur liitlane.
 
Mõned väikeaadlikest maaomanikud elasid 19. sajandi lõpu põllumajanduse surutise üle ja jätkasid põllupidamist. Paljud teised läksid bürokraatiasse või valisid elukutse.
 
19. sajandi keskel koosnes Ungari keskklass väikesearvulisest saksa ja juudi kaupmeeskonnast ja töökojaomanikest, kes andsid tööd vähestele käsitöölistele. 20. sajandi alguseks oli keskklass kasvanud suuruselt ja keerukuselt ning oli peamiselt juudi rahvusest. Tegelikult lõid juudid moodsa majanduse, mis toetas Tisza bürokraatiamasinat. Vastutasuks Tisza mitte ainult ei mõistnud antisemitismi hukka, vaid kasutas ka oma poliitilist masinavärki antisemitistlikuantisemiitliku partei kasvu kontrollimiseks. Aastal 1896 võtsid tema järglased vastu seaduse, mis kindlustas juutide lõpliku emantsipatsiooni. Aastaks 1910 moodustasid ligikaudu 900 000 juuti ligikaudu 5% rahvastikust ja ligikaudu 23% Budapesti kodanikest. Juudid moodustasid 54% äriomanikest, 85% rahandusasutuste juhtidest ja omanikest ning 62% kõigist äritöötajatest.
 
Töölisklassi tõus kaasnes loomulikult tööstuse arenguga. Aastaks 1900 töötas Ungari kaevandustes ja tööstuses ligikaudu 1,2 miljonit inimest, mis moodustas 13% rahvastikust. Valitsus soosis madalaid palku, et hoida Ungari kaubad välisturgudel konkurentsivõimelised ja hoida ära vaesunud talupoegade saabumine linna tööd otsima. Valitsus tunnistas streigiõigust aastal 1884, kuid töölised sattusid tugeva poliitilise surve alla. Aastal 1890 loodi sotsiaaldemokraatlik partei ja salaja loodi liit ametiühingutega. Partei värbas varsti 1/3 Budapesti töölistest. Aastaks 1900 loendati partei ja ametiühingute ridades rohkem kui 200 000 kirglikku liiget, tehes sellest suurima ilmaliku organisatsiooni, mis riigis kunagi olnud. Parlament võttis vastu seadusi tööstustööliste elu parandamiseks, sealhulgas meditsiiniabi ja õnnetusjuhtumikindlustus, kuid keeldus laiendamast neile hääleõigust, väites, et hääleõiguse laiendamine lubaks liiga paljudel mitte-ungarlastel hääletada ja ohustaks Ungari ülemvõimu. Pärast 1867. aasta kompromissi käivitas Ungari valitsus ka haridusreformi eesmärgiga luua kvalifitseeritud, haritud tööjõudu. Tulemusena tõusis kirjaoskuse tase aastaks 1910 80%-ni. Kirjaoskus tõstis töötajate väljavaateid põllumajanduses ja tööstuses ning tegi nad küpseks osalemaks poliitiliste ja sotsiaalsete muutuste liikumises.
153. rida:
Tisza juhtis liberaalset valitsust aastani 1890 ja 14 aastat pärast seda oli ametis mitu liberaalset peaministrit. Põllumajanduse langus jätkus ja bürokraatia ei suutnud enam neelata kõiki vaesunud väikeaadlikke ja haritud inimesi, kes ei leidnud tööd mujalt. See rühm andis oma poliitilise toetuse iseseisvusparteile ja neljakümnekaheksa parteile, mis muutus osaks "rahvuslikust" opositsioonist, mis sundis aastal 1905 peale koalitsiooni liberaalidega. Iseseisvuspartei alistus Kaksikmonarhia olemasolule ja püüdis parandada Ungari seisundit selles; kuid neljakümnekaheksa partei taunis 1867. aasta kompromissi, väites, et Ungari on jäänud Austria kolooniaks, ning õhutas Ungari keskpanga ja sõltumatu tollitsooni teket.
 
Franz Joseph keeldus koalitsiooni liikmeid valitsusse nimetamast enne, kuni nad loobuvad oma nõudmistest sõjaväge puudutavatele Austria järelandmistele. Kui koalitsioon lõpuks aastal 1906 võimule sai, taganesid juhid oma vastuseisust 1867. aasta kompromissile ja järgisid liberaalse partei majanduspoliitikat. István Tisza —– Kálmán Tisza poeg ja peaminister aastatel 19031903–1905 kuni 1905 —– moodustas uue, Tööpartei, mis sai aastal 1910 suure enamuse parlamendis. Tisza sai teist korda peaministriks aastal 1912 pärast töötüli, mis puhkes edutu katse üle laiendada valimisõigust.
 
=== Lõpp ===
159. rida:
Pärast [[Esimene maailmasõda|Esimest maailmasõda]] lõpetas Transleitaania oma olemasolu. Horvaadi ''Sabor'' [[Zagreb]]is otsustas 29. oktoobril 1918 ühineda [[Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste Riik|Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste Riigi]] Rahvusnõukoguga. Meeleheitel kuningas Károly nimetas peaministriks [[Mihály Károlyi]], kes pooldas Austria ja Ungari vahel lõdvemaid sidemeid. Károlyi julgustusel peatas Ungari parlament 31. oktoobril 1918 Austria-Ungari kompromissi.
 
13. novembril teatas kuningas Károly, et ta nõustus Ungari õigusega määrata oma riikluse vorm ja loobus õigusest võtta osa Ungari poliitikast. Ta vabastas ka monarhia Ungari poole ametnikud truudusvandest talle. Kuigi seda peetakse mõnikord ka troonist loobumiseks, hoidus kuningas Károly sihilikult kasutamast seda mõistet sündmuse puhul, millega Ungari rahvas teda meenutas. Kuid Károlyi ja tema valitsus ei soovinud oodata; nad kuulutasid 16. novembril välja [[Ungari Demokraatlik Vabariik|Ungari Demokraatliku Vabariigi]]. Aga kuningas Károly IV ei loobunud kunagi troonist ja aastatel 1920 kuni 19441920–1944 valitses taastatud [[Ungari kuningriik]]i [[regent|regendina]] [[Miklós Horthy]].
 
== Vaata ka ==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/István_Püha_krooni_maad"