|
[[Komnenosed|Komnenoste]] dünastia oli Bütsantsis võimul aastatel 1081–1185. Viis sellesse dünastiasse kuulunud keisrit ([[Alexios I]], [[Johannes II Komnenos]], [[Manuel I]], [[Alexios II]] ja [[Andronikos I]]) valitsesid kokku 104 aastat. Need valitsejad mängisid võtmetähtsusega rolli [[Ristisõjad|ristisõdade]] ajaloos, avaldades samal ajal suurt poliitilist ja kultuurilist mõju Euroopas, Lähis-Idas ja Vahemere maades. Alexios I toetas otseselt [[Esimene ristisõda|Esimest ristisõda]]; Johannes II ja Manuel I mõjutasid oluliselt esimesi [[Ristisõdijate riigid|ristisõdijate riike]]. Vähem oluline polnud ka see, et Komnenoste valitsemisperioodil asus Bütsantsi elama hulgaliselt [[Veneetsia]] ja Itaalia kaupmehi (ainuüksi pealinnas elas 60 000 – 80 000 "ladinlast") ja palgasõdureid. Nende kohalolek aitas levitada Ida-Rooma riigi tehnoloogiat, kultuuri, religiooni, kunsti ja kirjandust üle kogu [[katoliiklus|katoliikliku]] Lääne.
Komnenoste valitsusaeg avaldas suurt mõju ka Väike-Aasiale, mille olid varem hõivanud Seldžukidseldžukid. Anatoolia tagasivallutamine ja kindlustamine Bütsantsi poolt on paljudes kohtades tänapäevani nähtav kindlusarhitektuuri mälestusmärkidena.
==== Alexios I ja Esimene ristisõda ====
Pärast lüüasaamist Mantzikerti all suutis Bütsants tänu Komnenoste dünastiale mõnevõrra oma mõjuvõimu taastada.<ref name="M124">Magdalino (2002), lk 124.</ref> Esimene Komnenosest keiser Isaak I valitses lühikest aega aastatel 1057–1059, kuid dünastia järjepidevus sai alguse Alexios I võimuletulekuga 1081. aastal. Oma võimuperioodi alguses pidi Alexios tõrjuma normannide invasiooni, kes vallutasid [[Dyrrhachium]]i ja [[Kérkyra saar]]e ning piirasid sisse [[Tessaalia piirkond|Tessaalia piirkonna]] ja [[Lárisa]]. Normannide juhi [[Robert Guiscard]]'i surm aastal 1085 leevendas veidi normannide-poolset survet. Järgneval aastal suri Seldžukkide sultan ning nende riik jagati lähinaabrite vahel. 1091. aastal lõid Alexiose juhitud bütsantslased, [[kumaanid]] ja mitmest teisest rahvusest sõjamehed riiki tunginud [[petšeneegid|petšeneege]] [[Marica]] jõe orus (tänapäeva Lõuna-Bulgaarias).<ref>Luttwak (2009), lk 163.</ref>
Saavutades stabiilsuse lääne- ja põhjapiiridel, otsustas Alexios pöörata rohkem tähelepanu majanduslike probleemide lahendamisele ja riigi kaitsevõime tõstmisele.<ref name=Birkenmeier>Birkenmeier (2002).</ref> Siiski puudus tal piisavalt vägesid, et taastada Bütsantsi võim Väike-Aasias ja alistada Seldžukidseldžukid. [[Piacenza]]s 1095. aastal toimunud kirikukogul rääkis Alexios paavst [[Urbanus II]]-le kristlaste probleemidest Idas, kes Lääne puuduva abi tõttu kannatavad [[muslim]]ite rõhumise all. Urbanus nägi Alexiose abipalvele vastu tulles kahte võimalust: suurendada Lääne mõjuvõimu ning taasühendada lõhestunud katoliku ja õigeusu kirikud.<ref name=Harris>Harris (2003); Read (2000), lk 124; Watson (1993), lk 12.</ref> Veel samal aastal toimus [[Clermont’i kirikukogu|kirikukogu]] [[Clermont-Ferrand]]'is, kus paavst kutsus üles kõiki osalema relvastatud [[palverännak]]ul, et vallutada muslimite käest tagasi Jeruusalemm. Lääne-Euroopa vastas üleskutsele ülekaaluka poolehoiuga.<ref name="Br"> [http://www.britannica.com/EBchecked/topic/87186/Byzantine-Empire "Byzantine Empire".] ''Encyclopædia Britannica''.</ref>
Alexios võttis osa Läänest saabunud palgasõduritest sõjaväe organiseerimisel, kuid ta polnud valmistunud toime tulema niivõrd suure hulga mittedistsiplineeritud sõduritega, kes varsti saabusid Bütsantsi territooriumile. Samuti polnud keiser vaimustuses sellest, et ristisõdijate põhijõudude eesotsas olidolnud kaheksast juhist olid neli normannid, kellest üks oli Robert Guiscard'i poeg [[Bohemond I]]. Kuna ristisõdijad pidid Bütsantsi abiga üle [[Bosporose väin]]a saama, suutis keiser nende tegevust teatud määral kontrollida. Ta võttis ristisõdijatelt lubaduse, et nende poolt vallutatud endised Ida-Rooma riigi provintsid peavad saama taas Bütsantsi kontrolli alla ning vastutasuks pakkus ta neile toidumoona ja sõdureid.<ref name=A261>Komnene (1928) ''Alexiad'', [http://www.fordham.edu/halsall/basis/AnnaComnena-Alexiad10.html 10.261].</ref> Kuna Alam-Lotringi [[hertsog]] [[Godefroy de Boullion]] ei nõustunud [[vasall]]itõotusega, otsustas keiser ristisõdijate vastu jõudu kasutada. Puhkenud lahingus ründas ristisõdijaid petšeneegide ratsavägi ning Bütsantsi vibukütid külvasid pealinna müüridelt nende peale noolterahe. Seepeale oli de Boullion sunnitud alistuma ja Alexiose vasalliks hakkama. 1097. aasta kevadel toimetati [[rüütel|rüütlite]] vägi osade kaupa üle Bosporuse väina. Alexios suutis ristisõdijate abil kõigepealt hõivata Rumi Seldžukkideseldžukkide pealinna Nikaia ja seejärel pea kogu Väike-Aasia.<ref>Vseviov (2004), lk 351–354.</ref> Ristisõdijad vallutasid ka Antiookia ning [[1099]]. aastal Jeruusalemma.<ref name="A291">Komnene (1928) ''Alexiad'', [http://www.fordham.edu/halsall/basis/annacomnena-alexiad11.html 11.291].</ref> Bohemond, kes kuulutas end Antiookia vürstiks, pidas Bütsantsiga veel lühikese sõja, kuid nõustus 1108. aastal uuesti vasallistaatusega. Sellega õnnestus Alexiosel lõpetada vastasseis normannidega.<ref name="A348-358">Komnene (1928) ''Alexiad'', [http://www.fordham.edu/halsall/basis/annacomnena-alexiad13.html 13.348–13.358]; Birkenmeier (2002), lk 46.</ref> Esimese ristisõja lõppedes oli Bütsantsi välispoliitiline olukord täielikult muutunud ning ladinlased olid asutanud neli ristisõdijate riiki ([[Antiookia vürstiriik]], [[Edessa krahvkond]], [[Jeruusalemma kuningriik]] ja [[Tripoli krahvkond]]).<ref>Vseviov (2004), lk 355.</ref>
[[Pilt:Lähis-Ida 1135.png|pisi|[[Ristisõdijate riigid]] pärast [[Esimene ristisõda|Esimest ristisõda]]]]
Alexios I poeg Johannes II Komnenos tuli võimule pärast isa surma 1118. aastal ja valitses kuni aastani 1143. Johannes oli väärikas ja pühendunud sõdalaskeiser, kes üritas Bütsantsi rasket seisukorda parandada, mis oli tekkinud poole sajandi eest Mantzikerti all saadud kaotuse tõttu.<ref>Norwich (1998), lk 267.</ref> Andunult ja moraalitundega riiki juhtides oli Johannes tolle ajastu valitsejate seas pigem erand, sest tavaliselt paistsid nood silma julmusega.<ref>Ostrogorsky (1969), lk 377.</ref> Seetõttu on Johannest kutsutud Bütsantsi [[Marcus Aurelius]]eks.
Johannese 25 aasta pikkuse valitsemisperioodi saavutuste hulka kuuluvad liit [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigiga]], ülekaalukas võit [[petšeneegid]]e üle (1122),<ref name="B90">Birkenmeier (2002), lk 90.</ref> ja mitmed edukad sõjakäigud [[Seldžukid|Seldžukkideseldžukkide]] vastu [[Väike-Aasia]]s, kes sisetülide ja pidevate rünnakute tõttu välja kurnatuna kaotasid suurema osa Väike-Aasiast.<ref name="SJ"/> Johannese poolt juhitud sõjaväe purustavat jõudu said 1120. aastatel tunda nii [[ungarlased]] kui ka [[serblased]]. 1130. aastatel astus ta normannide poolt valitsetava [[Sitsiilia kuningriik|Sitsiilia kuningriigi]] vastasesse liitu Saksa-Rooma keisri [[Lothar III (Saksa-Rooma keiser)|Lothar III-ga]].<ref name="BrJ"> [http://www.britannica.com/EBchecked/topic/304737/John-II-Comnenus "John II Komnenos".] ''Encyclopædia Britannica''.</ref> Oma võimuperioodi viimastel aastatel tegutses Johannes aktiivselt riigi laiendamisega idanaabrite arvelt. Tema juhtimisel alistasid Bütsantsi väed [[Danišmendid|Danišmendide emiraadi]] ja [[Väike-Armeenia kuningriik|Väike-Armeenia (Kiliikia) kuningriigi]]. Aastal 1137 oli vürst [[Raymond de Poitiers]] sunnitud pärast [[Antiookia]] sissepiiramist saama Bütsantsi [[vasall]]iks. 1142. aasta sügisel üritas Johannes veel kord Antiookiat vallutada, kuid talve saabumine sundis teda taanduma. Keiser suri 1143. aasta aprillis jahil saadud vigastusse. Raymond kasutas kohe juhust ja tungis Kiliikiasse, kuid oli sunnitud pärast saadud kaotust vasallitõotust Konstantinoopolis uuendama.<ref name="B326">Brooke (1962), lk 326.</ref>
[[Pilt:Bütsants 1180.png|pisi|vasakul|Bütsants Komnenoste dünastia lõpus, aastal ''ca'' 1180]]
Johannes valis troonipärijaks oma noorima (neljanda) poja [[Manuel I Komnenos]]e, kes tegutses küllaltki agressiivselt oma lääne- ja idanaabrite vastu. [[Palestiina]]s sõlmis Manuel liidu [[Jeruusalemma kuningriik|Jeruusalemma kuningriigiga]], aidates neid võitluses [[Fatimiidide kalifaat|Fatimiidide kalifaadiga]]. Edessa krahvkonna langemise järel Seldžukkideseldžukkide kätte (1144–1146) muutusid ülejäänud ristisõdijate riigid Bütsantsist sõltuvaks.<ref name="S">Magdalino (2002), lk 74; Stone, [http://www.roman-emperors.org/mannycom.htm Manuel I Comnenus].</ref> 1155. aastal ebaõnnestus Bütsantsi vägedel Lõuna-Itaalia sadamalinnade hõivamine, kuid 1167. aastal lõid bütsantslased [[Ungari kuningriik|Ungari kuningriigi]] vägesid Sirmiumi linna lähistel toimunud lahingus. Tänu sellele võidule sai Bütsants 1168. aastaks peaaegu kogu [[Aadria meri|Aadria mere]] idaranniku oma kontrolli alla.<ref name="S372">Sedlar (1994), lk 372.</ref> Manuel sõlmis mitmeid liite nii [[Kirikuriik|Kirikuriigi]] kui ka muude Lääne-Euroopa riikidega ning tegutses edukalt [[Teine ristisõda|Teise ristisõja]] (1147–1149) ajal.<ref name="M67">Magdalino (2002), lk 67.</ref> Idas aga tugevnesid Seldžukidseldžukid, kes lõid Bütsantsi vägesid Myriokephaloni lahingus (1176) [[Beyşehiri järv]]e lähedal. Kaotusest taastuti kiiresti ning järgneval aastal õnnestus bütsantslastel omakorda Seldžukkeseldžukke võita.<ref name="B129">Birkenmeier (2002), lk 128.</ref> Märkimisväärne on seejuures asjaolu, et keisril õnnestus mehi koguda kogu teekonna jooksul alates pealinnast, mis näitas, et Väike-Aasia lääneosa kaitsestrateegia töötas veel üsna hästi.<ref name="B196">Birkenmeier (2002), lk 196.</ref>
==== Bütsantsi taassünd 12. sajandil ====
|
