Taimepatogeenid: erinevus redaktsioonide vahel

On olemas palju seeneliike, kes varustavad end [[toitaine| toitainetega]], kasvades surnud või elaval [[orgaaniline aine| orgaanilisel ainel]]. Orgaaniline aine lõhustatakse rakuväliselt, mis tähendab, et nad eritavad [[ensüüm]]e toitekeskkonda ja seejärel absorbeerivad lõhustatud ained.<ref name="Buczacki1">Buczacki, Stefan; Harris, Keith 2010:“Taimekahjurite ja -haiguste käsiraamat“. Kirjastus Varrak, Tallinn. Lk 267-269.</ref>

Enamik [[bakter]]iliike, mis on seotud taimedega, on [[saprotroof]]sed ehk surnud orgaanilise aine lagundajad ja ei tee taimele endale kuigi palju halba. Siiski on väike hulk baktereid (~100), mis on võimelised tekitama taimehaiguseidtaimehaigusi. Bakteriaalsed haigused on valdavad[[lähistroopika| subtroopilistes]] ja[[troopika| toopilistes]] piirkondades üle maailma.

[[Insektitsiid]]ide ja [[fungitsiid]]idega võrreldavaid [[viriditsiid]]e ei ole, kuigi mõned ained võivad teatud sümptomeid maha suruda. Viiruste leviku piiramiseks võib kasutada erinevaid meetodeid. Esimene abinõu on veenduda, et [[istik]] oleks viirusvaba. Tänapäeval müüdavatel istikutel on kasutusel järgnevadjärgmine tähistusedtähistus: „Viiruste suhtes kontrollitud“ või „ Mosaiiksuse„Mosaiiksuse suhtes kontrollitud“. Usaldusväärsed on need istikud siis, kui nakatunud seemnete osakaaluks on märgitud vähem kui 0,01%.

Teine meetod viirusvabade istikute saamiseks on [[meristeempaljundus]], [[meristeemirakk]]ude kasvatamine laboris. [[Meristeem]] on taime kiiremini kasvav kude ning selle arengu kiirus võib ületada tempot, millega viirus levib rakus. Kui köögivilja- ja ilutaimed on viirustest vabastatud, kaasa arvatud lehetäide kiiresti levitatavad viirused, on taime taasnakkumine aeglasem ja mitemeaastaseidmitemeaastasi taimi saab viirusvabalt kasvatada vähemalt 5–6 aastat. Paljude viiruse põhjustatud taimehaiguste puhul on nakatunud taimede viivitamatu eemaldamine ja hävitamine põletamise teel ainsaks võimaluseks kaitsta terveid taimi nakatumise eest.<ref name="Buczacki2"/>

Putukate levitatavaid viirushaiguseidviirushaigusi saab enamasti kontrolli all hoida viiruseidviirusi levitavatele putukatele rakendatavate insektitsiidide abil, kuna nad kanduvad edasi putukate abil taimelt taimele. Alati ei saa viirushaiguseidviirushaigusi kontrolli all hoida, kuna lehetäid levitavad paljusid viiruseidviirusi [[mittepersistentsus| mittepersistentselt]], kus viirus püsib putukas nakkusvõimalisena väga lühikest aega, tihti vaid mõni tund, ning seetõttu ei vähenda putukate tõrje märgatavalt viiruse edasikandumist teistele taimedele. Mullas sisalduvate viiruste tõrje on äärmiselt keeruline, ning kui kultuur on sellise viirusega nakatunud, ei tohi uusi taimi sellesse nakatunud mulda istutada. Viirusresistentseid sorte on saadaval suhteliselt vähe, erandiks on tomatid, mille puhul on hiljuti saavutatud resistentsus [[tubakamosaiigi viirus]]e suhtes.<ref name="Buczacki2"/>

Hiljuti on avastatud mitmeid viiruselaadseid organisme, millest enim uuritud on [[fütoplasma]]d. 1967. aastal avastati need esmakordselt põhjustamas sümptomeid, mille tekitajateks oli varem peetud viirusi. Selle organismi varasem nimetus oli [[mükoplasma]] või mükoplasma-laadnemükoplasmalaadne organism. Fütoplasmal ja [[spiroplasma]]l puudub rakusein ning nad on suguluses mükoplasmadega, mis on [[inimese patogeen]]id. Nende genoomid on väiksemad kui päris bakteritel. Tavaliselt kanduvad nad edasi mahlaimevate putukatega, kust nad liiguvad edasi taime [[floeem]]i, kus nad paljunevad.<ref> Razin S, Yogev D, Naot Y 1998:“Molecular Biology and Pathogenicity of Mycoplasmas“. Microbiology Molecular Biology Review 62 (4): 1094-1156.</ref>

Nematoodid on probleemiks[[troopika| troopilistes]] ja [[lähistroopika| subtroopilistes]] piirkondades, kus nad nakatavad vilja.