|
==Sordid==
Nisuõlu on nii heledat ("helles") kui tumedat ("dunkles"), selitamata ("hefe") kui ka selitatud ("kristallklares"). Vahe tuleneb sellest, et "hefe" on hägune kuna sisaldab pärmi, "kristallklares" aga filtreeritud ja selge. Tumedat valmistatakse tumedatest linnastest. Kanget nisuõlut nimetatakse Weizenbockiks.
==Pruulimine==
Nisuõlle pruulimiseks kasutatakse [[pinnakäärimine|pinnakäärimise]] meetodit. Algmaterjaliks on vähemalt 50% nisu[[linnased]] ülejäänud osa moodustavad odra[[linnased]]. Keskmiselt on Nisuõllenisuõlle kanguseks 5,5 % (mahuprotsenti) alkoholi ja kuivaine sisalduseks 12% - 1312–13,5%. Nisuõllel on valge, rikkalik ja väga püsiv vaht. Sellest tingitult juuakse seda reeglina klaasist või savikannust.
Nisuõlle levinuim klaas on umbes 20 cm kõrge ja pealt laienev. Sellesse mahub 0,5 l õlut ja jääb ka piisavalt ruumi vahu jaoks.
== Nisuõlle ajaloost ==
Esimesed meieni säilinud andmed nisuõllest pärinevad [[4. aastatuhat eKr|4. aastatuhandest eKr]]. Ja need viivad mitte [[Baieri]]maale, vaid hoopis [[Egiptus|Egiptusse]]esse ja mõnede allikate põhjal veel kaugemalegi nii ajas kui ruumis.
Tollal ei tuntud veel [[põhjakäärimine|põhjakäärimist]] ning seega oli kasutusel niinimetatud [[pinnakäärimine]]. Õlle pruulimine toimus peamiselt nisust või odrast.
Üheks järgmiseks verstapostiks Nisuõllenisuõlle teel oli teisest aastatuhandesaastatuhandest Ee.Mm.Aa. pärinev [[Hammurabi koodeks]], mis kujutab endast– [[Babüloonia]] seadustekogu ja, kus oli reglementeeritud Nisuõllenisuõlle müük ja hind.
[[Saksamaa]]l leiti [[1934]]. aastal [[amfora]] ("Kasendorfer Bieramphoren"), milles teadlased leidsid Nisuõllenisuõlle jälgi. See [[amfora]] kuulus ajajärku 800 aastat e.m.a.
Odra-, nisu- või odavamate kaeralinnaste, samuti erinevate pruulimismeetodite ning lisandite kasutamine olisõltus õllepruulimisel sõltuv kohalikust toorainest ja kommetest.
[[1447]]. aastal kehtestas [[München]]i linnaraad korra, mille järgi lubati õlle valmistamiseks kasutada vaid otra, humalat ja vett.
[[1474]]. aastal jõudis [[Baieri]]maale [[põhjakäärimine|põhjakäärimise]] tehnoloogia. Kuigi selliselt valmistatud [[õlu]] säilis paremini, pruuliti seda siiski vaid külmal ajal. Kehtis ka seadus, mis lubas õlut pruulida vaid ajavahemikul [[Mihklipäevmihklipäev]]ast (29. Septembristseptembrist) kuni [[Jüripäevjüripäev]]ani (23. Aprilliniaprillini).
Tähtsaks verstapostiks õlle ajaloos [[Saksamaa]]l oli baieri Herzogi [[Wilhelm IV]] poolt aprillis [[1516]] kehtestatud "Bayerischen [[Reinheitsgebot]]". Selles määrati ära reeglid õlle müügi ja pruulimise jaoks. Ja ka siin oli sees klausel, et õlle pruulimiseks tohib kasutada vaid otra, humalat ja vett.
Kuid aastal [[1520]] õnnestus maahärral [[Hans Sigismund von Degenberg]]il osta endale õigus nisuõlle pruulimiseks. Ta omandas ainuõiguse Nisuõllenisuõlle pruulimiseks ja turustamiseks kogu Baierimaal. [[1602]]. aastal suri viimane Degelbergi järeltulija, jätmata maha ühtegi pärijat. Kogu tema vara ja ka ainuõiguse võttis üle [[Baieri]] [[Hertsog]] [[Maximilian I (Baieri kuurvürst)|Maximilian I]]. [[Hertsog]] Maximilian I tõi [[München]]isse Degelbergi õllemeistri Siegmund Bettli ja rajas juba olemasoleva " Braunen Hofbräuhaus"Hofbräuhausi kõrvale "Weißes Hofbräuhaus"-iHofbräuhausi. [[1605]]. aastal pani ta samal kohal aluse praegu maailmatuntud "[http://www.hofbraeuhaus.de/ HofbräuhausHofbräuhausile]" -ile. Nisuõllest sai kuningakoja jook.
Nisuõlle [[monopol]] oli Wittelsbacher’iteleWittelsbacheritele ([[Baieri]]maad valitsenud [[dünastia]]) tähtsaks sissetulekuallikaks, millest kaeti maa valitsemise- ja ka [[Kolmekümneaastane sõda|Kolmekümneaastase sõja]] kulud. Nõudmine nisuõlle järgi kasvas ja peagi ehitati uus keedukoda, milles oli isegi kabel, et töölised ei raiskaks aega kirikus käimisele.
Nisuõlle tootmine, kui kõrgklassi privileeg, ei jäänud ainult [[München]]i müüride vahele. Üle kogu Baierimaa rajasid kuurvürstid endile nisuõlle pruulikodasid.
Peale selle, et nisuõlu oli priviligeeritudprivilegeeritud klassi jook, oli ka veel teine asjaolu, mis tõstissuurendas tema populaarsust. Nimelt, kui seadusekohaseltseaduse kohaselt oli õllepruulimine [[JüripäevMihklipäev]]aniast [[MihklipäevJüripäev]]astani keelatud, siis Nisuõllelenisuõllele see kitsendus ei kehtinud.
Alles XVIII sajandi keskpaigas, kui õllepruulimise tehnoloogia oli edasi arenenud ja niinimetatud “Braunbieres”Braunbieres (pruun õlu) saavutas populaarsuse ka kõrgklassi hulgas, hakkas nõudlus nisuõlle järele vähenema ning selle tootmine ei olnud enam nii tulutoov. Sellega seoses andis [[kuurvürst]] Karl-Theodor, [[1798]]. aastal ka [[klooster|kloostritele]] loa Nisuõllenisuõlle pruulimiseks. Aastatel [[1800]] – [[1812]] sulges enamusenamik [[kuurvürst]]e oma pruulikojad või müüsid need ära. Nisuõlu sai kättesaadavaks ka lihtrahvale.
Tänapäeval on nisuõlu enimjoodavpopulaarseim õllesort [[Baieri]]s ja [[Baden-Württemberg]]is seda pruulitakse aga ka [[Hessen]]is ja [[Rheinland-Pfalz]]is. Väljaspool Saksamaad on see õllesort populaarne [[Austria]]s.
==Vaata ka==
| 