Süüteküünal: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Eemaldatud mall Link GA; keelelinkide äramärkimine nüüd Vikiandmetes |
P diiselkütus > diislikütus |
||
3. rida:
'''Süüteküünal''' on elektriline [[seadis]], mida kasutatakse [[sisepõlemismootor]]is [[küttesegu]] süütamiseks.
[[Kolb]]idega sisepõlemismootorid võib jagada kaheks: [[sädesüütemootor]]id, mis vajavad käivitumiseks süüteküünlaid, ja survesüütemootorid ([[diiselmootor]]id), mis suruvad õhu kokku ja seejärel lisavad kokkusurutud kuumale õhule [[
== Tööpõhimõte ==
11. rida:
Kui [[elektron]]id väljuvad süütepoolist, tekib kesk[[elektrood]]i ja külgelektroodi vahel pingeerinevus. [[Elektrivool]]u ei teki, sest nende vahel olevad [[kütus]] ja [[õhk]] toimivad [[isolaator]]ina. Kui [[pinge (elekter)|pinge]] kasvab, siis hakkab see muutma elektroodide vahel olevate [[gaas]]ide struktuuri. Kui pinge ületab gaasi [[dielektriline tugevus|dielektrilise tugevuse]], siis gaasid ioniseeruvad. Ioniseeritud gaas seevastu on [[elektrijuht]] ja võimaldab elektronidel ühelt elektroodilt teisele jõuda. Süüteküünlad vajavad tavaliselt pinget vähemalt 12–25 kV selleks, et korralikult töötada, kuid pinge võib tõusta 45 kV-ni. Vananedes tekib süüteküünaldes kõrgem pinge, mistõttu tekkiv säde on kuumem ja kestab kauem.
Elektronide voog tekitab elektroodide vahe ületamiseks sädekanali. Temperatuur kanalis tõuseb 60
Suure kuumuse ja [[rõhk|rõhu]] tõttu gaasid reageerivad omavahel ja niimoodi tekitab säde väikese [[tulekera]]. Gaasid süttivad ja põlevad edasi juba ise, kõrvalise abita. Tulekera suurus oleneb gaaside keemilisest koostisest elektroodide vahel ja õhuvoolu kiirusest põlemiskambris sädeme tekkimise ajal.
| |||