Taani: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
440. rida:
[[1362]]. aastal purustas Valdemar sõjategevuses [[Hansa Liit|Hansa Liiduga]] [[Helsingborg]]i merelahingus, kuid kaotas võitluse [[Holstein]]i, [[Mecklenburg]]i ülikute, taani aadlike ja [[Hansa Liit|Hansa Liidu]] [[koalitsioon]]ile. [[1370]]. aastal sõlmitud [[Stralsund]]i rahuleping oli suureks löögiks Taani rahvusvahelisele mõjule, kuid vabastas kuningas Valdemari siseriikliku aadlike vastupanu mahasurumiseks. Kuid varsti pärast kuninga ainuvõimu kindlustamist ta suri ([[1375]]) jätmata meesliinis pärijat.
 
Valdemari tütar [[Margrete I|Margrete]] abiellus [[Norra kuningate loend|Norra kuninga]] [[Håkon VI]] ja valitses Taanit [[regent|regendina]] oma poja tulevase kuninga [[Oluf II]] eest. Pärast Olufi surma [[1387]]. aastal tunnistati Margarethe Taani ja Norra kuningannaks ja aastast [[1389]] ka Rootsi kuningannaks. Aastal [[1397]] sõlmiti Taani, [[Rootsi]] ja [[Norra]] vahel [[Margrethe I]] valitsetav [[personaalunioon]] ([[Kalmari unioon]]), mille juhtivaks riigiks jäi Taani. Nii muutusid Taani riigi osaks ka Norra valdused [[Atlandi Ookean]]il – [[Shetland]], [[Orkney saared]], [[Fääri saared]], [[Island]] ja [[Gröönimaa]]. Pärast Margarethet oli järgmiseks ühisriigi tugevdajaks ja arendajaks [[Erik Pommerist|Erik VII]], kelle valistemisajalvalitsemisajal ehitati [[Sund]]i väina kaldale [[Kronborgi loss|Kronborgi kindluse]], tänu millele kontrolliti ning maksustati väina läbivad kaubalaevad nn [[Sundi toll]]iga.
 
Kuningas [[Christian I]] jätkas Taani riigi territooriumi laiendamist ning sai [[Schleswig]]i ja [[Holstein]]i valitsejaks.