Ava peamenüü

Muudatused

Eemaldatud 10 baiti ,  4 aasta eest
P
sarnanema millele > millega
{{keeletoimeta}}
 
'''Areios''' [ar'eios] ([[ladina keel|ladina]]päraselt '''Arius''' [ar'iius]; [[250]]/[[256]]–[[336]]) oli [[kristlus|kristlik]] [[presbüter]] [[Aleksandria]]st. Tema järgi on nime saanud [[arianism]] ehk ariaanlus, mis oli tollal levinuim kristluse vorm. Arianlusele vastandus [[platonistlik kristlus]]. Umbes 318. aastal sattus Areios vaidlusesse oma piiskopiga, [[Aleksander Aleksandriast|Aleksandriga]], väites talle vastu, et Jumala Poeg ei olnud samast [[substants]]<nowiki/>ist elik ühise olemusega Jumal-isaga, vaid et kunagi oli olnud aeg, enne Kristuse sigitamist, kui teda ei eksisteerinud. Seepeale visati Areios koos teiste preestritega, kes tema õpetust järgisid, kirikust välja, aga debatt jätkus, kuna kumbagi osapoolt toetasid erinevad piiskopid üle terve ida-Rooma impeeriumi. Paljud piiskopid, eriti need, kes olid õpetust saanud [[Amtiookia Lucianus]]e juures, ühtisid Areiose seisukohtadega. Ajaks, mil [[constantinus Suur]] võttis Ida-Rooma keisririigi üle 324. aastal, oli erimeelsus kasvanud suureks ja tuliseks vaidluseks ning levinud üle terve impeeriumi, kus erinevad konsiilid mõistsid hukka/võtsid omaks Ariuse arusaama Pojast. Et erimeelsusi lahendada, kutsus Constantinus kokku [[I Nikaia kirikukogu]] aastal 325, kus Ariuse õpetus mõisteti hukka, ning Arius saadeti pagendusse. Arius kutsuti siiski aga paari aasta jooksul tagasi, ning tundub, et oma ülejäänud elu veetis ta, üritades tagasi saada Aleksandria kogudusse, mida aga [[Athanasios]] ei lubanud. Lõpuks lubati Ariusle Konstantinoopoli kogudusega ühineda, aga ta suri äkitselt eelneval ööl.
 
Vaidlused ei saanud sellega aga sugugi mitte läbi ning neid ei lahendatud ka järgmistel aastakümnetelgi, vaid neid jätkati veel kaua aega pärast seda, ka Läänes. Neid, kes uskusid, et Poeg ei olnud Isaga ühest substantsist, nimetati Ariaanideks, eriti Aleksandria piiskopi [[Athanasios]]e poolt ning siit on tulnud ka selle õpetuse nimi, [[arianism]] ehk ariaanlus. See nimi ei ole aga päris korrektne, kuna Ariuse roll ei ole selles usuliikumises kunagi olnud eriti tähtis, tema oli vaid vaidluste alustaja. Poja ja Isa omavaheline suhe on olnud diskussiooniteemaks kiriku ajaloos alati. Teised "ariaanlased", nagu näiteks [[Nikomeedia]] piiskop [[Eusebius Nikomeediast|Eusebius]] ja [[Caesarea]] piiskop [[Eusebius Caesareast|Eusebius]] olid palju tähtsamad tegelased ariaanliku teoloogia väljakujundamises. Paljud hilisemad ariaanlased hakkasid ka sellisele nimetamisele vastu, üteldes, et nad ei tea mitte midagi Ariusest. Aga Ariuse ja tema piiskoppide põikpäine pealekäimine tõi selle probleemi teoloogia keskmesse, ning seetõttu kannab see probleem ka tema nime.
==Vaidlus==
 
Ajaloolane [[Socrates Konstantinoopolist]] teatab, et Arius sattus esimest korda vaidlusesse, kui [[Aleksander Aleksandriast|Aleksander]], kes sai pärast [[Achillas Aleksandriast|Achillast]] Aleksandria piiskopiks, pidas jutluse Poja sarnasusest Isaga. Arius nägi Aleksandri jutluses [[Sabellianism]]i taaselustamist, mõistis selle hukka ning vaidles et "kui isa sigitas Poja, siis temal, kes oli sigitatud, oli eksistentsi algus: ja siit on selge, et oli aeg, mil Poega ei olnud. Siit järeldub, et ta sai oma substantsi mittemillegistmittemillestki.<ref>Socrates of Constantinoopolist, ''Kiriku Ajalugu'', raamat 1, peatükk 5.</ref>
 
Usutakse, et Ariuse doktriinid olid mõjutatud [[Lucianus Antiookiast|Lucianuse]] õpetuse poolt, kes oli tunnustatud kristlik õpetaja ja usumärter. Kirjas Konstantinoopoli piiskopile [[Aleksander Konstantinoopolist|Aleksandrile]] kirjutas [[Aleksander Aleksandriast]], et Arius tuletas oma teoloogia Lucianuse omast. Selle kirja eesmärk oli kurta doktriinide üle, mida Arius toona esitas, aga tema süüdistus hereesias Ariuse vastu oli siis veel üsna nõrk ning teiste autoriteetide poolt mittetoetatud, ning Aleksandri keelekasutus oli pigem sõimav ja robustne kui hästiargumenteeritud. Ka Lucianust ei süüdista Aleksander siin selles, et ta õpetaks samu doktriine, mida Arius, vaid lihtsalt selles, et too on ''ad invidiam'' hereetiliste kalduvustega.
Seletamaks oma samme Ariuse vastu, kirjutas Aleksandria Aleksander kirja Konstantinoopoli Aleksandrile ning [[Eusebius Nikomeediast|Eusebiusele]] [[Nikomeediast]] (kus viibis sel hetkel ka keiser), andes ülevaate vigadest, mida ta arvas, et Arius oli teinud. Aleksandri järgi õpetas Arius:
 
<blockquote>Et Jumal ei olnud alati Isa, vaid et kunagi oli aeg, mil ta ei olnud isa; et Jumala sõna ei olnud igavikust, vaid oli tehtud mittemillestki; et igavesti eksisteeriv Jumal ('MINA OLEN'/ Igavene) tegi tema kes ei eksisteerinud varem, mitte millestki; seega oli aeg, millal ta ei eksisteerinud, niipalju on Poeg loodud olend, loodu. Et ta ei ole mitte Isa moodi, mis puutub olemusse, ega ei ole ta oma loomuse poolest ei Isa tõeline Sõna ega tõeline Tarkus, vaid tõesi vaid üks tema töid ja loodud olendeid, olles vääriti kutsutud Sõnaks ja Tarkuseks, kuna ta oli ise tehtud Jumala omast Sõnast ja Tarkusest, mis on Jumalas, mille läbi Jumal tegi nii kõik muud asjad kui ka Tema. Seega on ta oma loomuses muutuv ning muutustele aldis, nagu kõik teisedki mõistusega olendid on: seega on Maailm võõras kõigele muule kui Jumala olemusele; ja Isa on seletamatu läbi Poja, ning nähtamatu talle, sest ei tea Maailm täiuslikult ja täpselt Isa, ega saa tema selgelt näha teda. Poeg ei tea oma enese olemuse loomust: sest ta oli tehtud meie jaoks, et Jumal võiks luua meid läbi tema, nagu läbi instrumendi. Samuti ei võinud ta kunagi eksisteerida, kui Jumal poleks tahtnud meid luua.</blockquote>
 
Ta tsiteerib midagi sarnast ''Thaliast'':
 
<blockquote>Jumal ei ole alati olnud Isa; Oli aeg, mil ta oli üksi, ning ei olnud veel Isa: hiljem ta sai selleks. Poeg ei ole igavikust, ta tuli mittemillegistmittemillestki. <ref>Carroll, History of Christendom, II, p. 10</ref></blockquote>
 
===Ariuse säilinud kirjutised===
Tema ''Thalia'' (sõna-sõnalt "pidustus"), on populariseeritud teos, kus ta kombineerib proosat ja värsivormi, ning sellest on fragmente säilinud. Mõlemad viited on talletatud tema opponendi Athanasiuse poolt. Esimene on teade Ariuse õpetusest teoses ''Kõned Ariaanide vastu''., 1.5-6. Sellel ümbersõnastusel on negatiivseid kommentaare vahele lükitud, nii et on raske pidada seda usaldusväärseks tsitaadiks.<ref name="williams-99">Williams, "Arius: Heresy and Tradition. Revised Edition", p.99</ref>
 
Teine on veidi otsesem tsitaat teoses ''Arminumi ja Seleucia Konsiilidest'', 15. See on täiesti korrapäratu värss, ning see tundub olevat sõna-sõnaline tsitaat või tsitaatide kogum.<ref name="williams-98">Williams, "Arius: Heresy and Tradition. Revised Edition", pp.98-9</ref> Keegi teine kui Athanasius, võibolla isegi keegi, kes oli Ariuse vastu positiivselt meelestatud, võis olla koostanud need tsitaadid.<ref name="hanson-10">Hanson, "The Search for the Christian Doctrine of God", pp.10-15, esp. p.12</ref> See teine tsitaat tundub üsnagi täpne, sest see ei sisalda mitmeidmitut võtmelauseidvõtmelauset, mida tavaliselt Ariuse opponendidoponendid temale omistavad (nt. "Oli aeg, kui Poega ei eksisteerinud"), ning seal on ka mõningaid positiivseid lausungeid poja kohta,<ref name="stevenson-332">Stevenson, "A New Eusebius: Documents Illustrating the History of the Church to AD 337", pp.330-332.</ref> see on korrapärase lauseehitusega ning sarnaneb teisteleteiste lauselõikudelelauselõikudega, mida on omistatud Ariusele. Aga ehkki need tsitaadid tunduvad üsnagi täpsed, on nende kontekst kadunud, nii et nende kohta suuremas mõttesüsteemis on võimatu rekonstrueerida.<ref name="williams-95">Williams, "Arius: Heresy and Tradition. Revised Edition", p.95</ref>
 
==Viited==