Inglismaa kuningriik: erinevus redaktsioonide vahel

Inglismaa kuningas [[Ethelred II]] valitsusajal (978–1013 ja 1014–1016), [[991]]. aastal alustasid [[taanlased]] taas konflikti inglastega, püüdes kogu Inglismaad (lisaks [[Danelaw]]' alale, mis juba nende käes oli), enda kontrolli alla saada. Eriti tõsiseks läksid asjad siis, kui Taanis sai võimule [[Svend Harkhabe]], kes hakkas isiklikult Inglismaa trooni taotlema. Lisaks temale rüüstasid Inglismaad ka [[Norra kuningas]] [[Olav Tryggvason]] ja väejuht [[Thorkell Pikk]]. Püüdes taanlaste ohust lahti saada, korraldas Ethelred [[1002]]. aastal Inglismaal elavate taanlaste [[massimõrv]]a (milles hukkus ka Svend Harkhabeme õde), ent sellestki polnud kasu. Taanlaste retked jätkusid ning [[1013]]. aastal Svend Harkhabeme ja tema poja [[Knud Suur|Knudi]] invasiooni järel Inglismaale varises inglaste kaitse täielikult kokku. Ethelred pages eksiili, [[Normandia hertsogiriik|Normandiasse]] ning [[Taani kuningas|Taani]] ja [[Norra kuningas]] [[Svend Harkhabe]] kuulutati Inglismaa kuningaks (1013–1014). Kuid viimane suri juba järgmise aasta alguses ning tema nooruke poeg [[Knud Suur|Knud]] ei suutnud Inglismaad oma kontrolli all hoida. Nii sai Ethelred trooni tagasi, kuid juba [[1015]]. aastal tungis Knud uuesti Inglismaale ning järgmisel aastal, kui Ethelred suri, oli suur osa Inglismaast juba tema kontrolli all. Inglastepoolset võitlust, Lõuna-Inglismaal jätkas veel Ethelredi poeg [[Edmund Raudkülg|Edmund II]]. Edmund II sai sõjas taanlastelt mitu korda lüüa, ta suutis end siiski kindlustada [[Wessex]]is ning [[London]]i piiramisrõngast vabastada. Ent [[18. oktoober|18. oktoobril]] kaotas Edmund otsustavalt [[Ashingtoni lahing]]us. Seejärel sõlmisid Knud ja Edmund rahu, millega Edmundile jäi [[Wessex]], Taani ja Norra kuningas [[Knud Suur]]ele aga kõik alad [[Thames]]i jõest põhja pool. Samuti lepiti kokku, et ühe valitseja surma korral pärib teine kõik tema valdused. Edmund II suri juba poolteist kuud hiljem, [[30. november|30. novembril]] 1016. Knud Suur, kes oli ka [[Taani kuningas|Taani]] (1018–1035) ja [[Norra kuningas]] (1028–1035) abiellus Ethelred II lese ja [[Normandia hertsog]]i õe Emmaga ning oli aastatel 1016–1035 Inglismaa kuningas. Emma ja kuningas Knud Suure abielust sündinud [[Hardeknud|Knud III]], Inglismaa kunngas (1040–1042) nimetas oma poolvenna (kuningas [[Ethelred II]]-e ja Emma poja) Edward Usutunnistaja enda troonipärijaks ning nõnda sai Edward [[1042]]. aastal Inglismaa kuningaks.

1166. aastal pöördus Iirimaal võimuvõitluses kaotanud [[Dermot MacMurrough]] abi saamiseks [[Henry II]] poole, millega algas järk-järgulinejärkjärguline Inglise invasioon Iirimaale. [[Inglismaa kuningas|Inglismaa kuninga]], [[Anjou krahv]]i ja [[Normandia hertsog]]i [[Henry II]] valitsusajal (1154–1189) muutus Inglismaa kuningriik [[Euroopa]] üheks võimsamaks riigiks, jäädes alla vaid [[Friedrich Barbarossa]] [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigile]]. Henry käes oli peaaegu pool [[Prantsusmaa]]d, [[Normandia]] ja [[Akvitaania]], mis alates [[Plantagenetite dünastia]]sse kuuluva [[Henry II]] võimulesaamisest oli noile kuulunud.

Elizabeth I ajal muutus Inglismaa võimsaks mere- ningja koloniaalriigiks janing kujunes lõplikult välja [[anglikaani kirik]]. Valitsemises oli Elizabeth mõõdukam, välispoliitikas ettevaatlik ning toetas vaid pooleldi rida ebaefektiivseid, halvasti varustatud sõjaretki Hollandisse, Prantsusmaale ja Iirimaale, sidus Hispaania [[Võitmatu Armaada]] purustamine [[1588]]. aastal tema nime igaveseks võiduga, mida sageli peetakse üheks suuremaks Inglismaa ajaloos. 20 valitsusaasta jooksul ülistati teda kui [[kuldajastu]] valitsejat ning see kujutelm püsib [[inglased|inglaste]] seas tänini. Elizabethi valitsusaega nimetatakse [[Elizabethi ajastu]]ks. Eelkõige tuntakse seda [[Inglise renessanssteater|Inglise draama]] poolest, mille kuulsaimad esindajad on [[William Shakespeare]] ja [[Christopher Marlowe]], ning Inglise meresõitjate poolest, keda esindab näiteks [[Francis Drake]].

===Inglise–ŠotiInglise-Šoti personaalunioon===

Laiaulatusliku ja piiranguteta kaubanduse läbiviimiseseks propageeris Holland piiranguteta meresõiduõigust ''Mare Liberum'' ([[Hugo Grotius]], [[1609]]), [[Inglise kuningriik]] aga olles saavutanud ülemvõimu [[Atlandi ookean]]il deklareeris, et kõik veed, mis asuvad Inglismaa ja vastasasuva ranniku vahel on Inglise laevastikule "Inglise lipule kuulsuse toomiseks kõigi teiste laevade üle" <ref>C.R. Boxer, [http://www.historytoday.com/cr-boxer/public-opinion-and-second-anglo-dutch-war-1664-1667#sthash.iPxekzCb.dpuf Public Opinion and the Second Anglo-Dutch War, 1664-1667], History Today Volume 16 Issue 9 September 1966</ref> ([[John Selden]], ''Mare Clausum Seu Dominum Maris'' 1635). Lisaks riiklikule vastuseisule toetasid sõjategevust ka konkureerivad [[Hollandi Lääne-India Kompanii]] ja [[Inglise Lääne-India Kompanii]]d. Põhimõtteline vastasseis viis korduvate sõdadeni protestantlike Hollandi ja Inglise kuningriigi vahel.