Erinevus lehekülje "Eksistentsialism" redaktsioonide vahel

P
sarnanema millele > millega
P
P (sarnanema millele > millega)
== Ühiskond ==
 
Sartre'i järgi teeb end eksistentsiaalselt mõistev inimene eetilisi valikuid lähtuvalt heast usust, st ta ei tee oma valikutes kunagi oma eksistentsi suhtes mööndusi. Need, kes põhjendavad oma halbu valikud sellega, et need ei mõjuta midagi, või sellega, et teised teevad ju ka nii need lähtuvad valikute tegemisel [[halb usk|halvast usust]] ega ole tõelised eksistentsialistid. Viimased teavad, et oma iga oma valikuga valivad nad ühtlasi inimese, st see, missuguseks ma tahan end luua, see saab eeskujuks inimkonnale ning see tahe, mille ma oma isiklikku valikusse panen, teenib ka seda eesmärki, et luua inimest kui sellist. Selles mõttes pole minu valik kunagi ainult mind puudutav, lokaalne, vaid on globaalne. Sartre'i eetiline printsiip sarnaneb [[Immanuel Kant]]i [[kategooriline imperatiiv|kategooriliselekategoorilise imperatiivileimperatiiviga]].
 
Eksistentsialistid panid suurt rõhku sellele, et mõtlemine peab olema seoses tegelikkusega, maailmaga, ühiskonnaga. Eksistentsialistlik mõtleja on sestap [[angažeeritus|angažeeritud]] ([[prantsuse keel]]es ''engager'') mõtleja, st selline mõtleja, kes rakendab oma mõttetegevust ja viib seda ellu nii seoses oma lähedastega, ühiskonnaga, globaalselt jne.
Eksistentsialiste on kritiseeritud, kuna nad jutlustavad individualismi ja relativiseerivad üldkehtivaid väärtusi. On leitud, et eksistentsialistid on [[moraal]]itud tegelased, kes salgavad jumalat, muudavad elu kunstiks ega oma mingeid kõlbelisi väärtusi.
 
Sellistele süüdistustele vastavad eksistentsialistid osutades asjaolule, et inimese vabadusega kaasneb ka vastutus. Kuigi inimene ennast täiesti endaküllaselt ja subjektiivselt loob, siiski on ta sunnitud end looma võimalikult hästi ja ilusti, kuna ta ei saa enda eksistentsi piiratust kogenuna oma loomejõudu raisata eksistents on ainukordne ja lõppeb surmaga.
 
Filosoofid on eksistentsialismi kritiseerinud selle poolest, et see lõhestab inimese ja maailma suhet ning polariseerib [[subjekt-objekt suhe|subjekt-objekt suhte]] liialt ühe poole, st subjekti kasuks. Seetõttu ei pea end eksistentsialistideks nt [[Maurice Merleau-Ponty]] ja [[Martin Heidegger]], kuigi mõlemad on oma mõtlemises tegelenud sarnaste teemadega. Eksistentsialismist mõjutatuna on selle ühekülgset polarisatsiooni püüdnud ületada nt [[Paul Ricœur]].
Tänapäeva filosoofiliste moevoolude vaatenurgast, eriti [[postmodernism|postmodernistlikust]] perspektiivist on eksistentsialism liiga eesmärgipärane ja positiivne ega vasta globaliseerunud hüperkultuuri eklektilisele elutunnetusele. Seega heidetakse eksistentsialismi inimesekäsitlusele ette sedasama, mida too heitis omal ajal ette varasematele inimese-käsitlustele.
 
Võib pakkuda, et eksistentsialismiga sarnase rolli on tänapäeva kunstnike-kirjanike seas üle võtnud veelgi radikaalsem inimkäsitlus, mis mõistab inimest lõhestununa ja valikute suhtes huvituna, kuna tal pole mitte mingit eesmärki, mille eest ta peaks vastutama isegi mitte subjektiivset. Nt [[Gilles Deleuze]]'i mõtlemisest lähtuvalt käsitletakse inimest populaarselt kui masinlikku lineaarsetel katkestustel põhinevat olendit, kellel puudub range mina-pilt ning kelle toimimise rutiini sihiks on ühendada ja kombineerida kõike end ümbritsevat selle nimel, et luua midagi [[uus|uut]]. Sellist inimest võib iseloomustada [[skisoidsus|skisoidsena]].
 
== Olulisemad autorid ==
107 501

muudatust