Vikipeedia

Vene maffia: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
{{keeletoimeta}}
'''Vene maffia''' ([[vene keel]]es: русская мафия; "russkaja mafija") ehk '''bratva''' (vennad, vennaskond), ka '''punane maffia''' (красная мафия), on [[NSV Liit|NSV Liidu]] ajal tekkinud paljudest üksikutest [[grupeering]]utest, mida seovad ühised sihid ja valdavalt sarnased organisatoorsed struktuurid, koosnev korrumpeerunud riigivõimuga seotud organiseeritud [[kuritegevus]]. Sellel oli [[2010]]. aastal väljaspool endise NSV Liidu territooriumi umbes 300 tuhat<ref>Goble, Paul (March 2, 2010). "'Russian Mafia' Abroad Now 300,000 Strong, Journal Says". ''The Moscow Times''. Retrieved July 18, 2012.</ref> ja [[Venemaa]]l umbes 3 miljonit<ref>"The rise and rise of the Russian mafia". BBC News. November 21, 1998. Retrieved July 16, 2012.</ref> liiget.
 
== '''Venemaa ajaloo erinevusest Lääne Euroopast''' ==
Ühe võimaliku teooria järgi jäid külluslikku Volga kaubateed
kasutavad kaubitsevad skandinaavlastest röövretki korraldanud ülikud, mõistes
et püsiv kautsepakkumine annab suuremat tulu, paigale ja asusid läänivaldusi
hõivama. Lääne Euroopas toimus samalaadses protsessis, ühises võidukas võitluses
teiste vallutajate vastu, vastastikune koos tegutsema õppimine.  Järgnev kõrgkeskaeg ja renssanss lähendas
neid veelgi ja lõi eeldused seadusühikonna ja seda kandavate institutsioonide
tekkeks<ref>Anna Arutunyan  ''Müstiline Putin''  Feodalism, korruptsioon ja jumal Vene
ühiskonnas Ajakirjade Kirjastus 2012 lk 259-260 </ref>. 
 
Moskooviast tekkinud kaasaegne Venemaa oli alguses vähemalt
200 aastat mongoli-tatari khaanide alam. (17. sajandi esimesel poolel maksti
veel andamit Krimmi khaanile.) Khaani poolt, keda nimetati nagu Bütsantsi
keisreidki  tsaariks või tseesariks,
antav jarlõk  andis vürstile õiguse
kohapeal valitseda. Selle saamiseks tuli käia khaanist tsaari juures ja täita
mittekristlikke usukombeid. Jarlõki saanud säilitasid oma valdustes piiramatu
võimu. Tsaar võis oma suva järgi jarlõki ära võtta ja käia ikkagi maad
laastamas. (Oprotšina;
Punane ja Stalini terror; oligarhide allutamine.) Veel 1571. aastal, Liivi sõja
ajal, põletasid krimmi tatarlased Moskva maha. Mongolid kasutasid oma
võimu vürstide omavaheliste intriigide lõkkelepuhumiseks.  Vene ametlik ajalugu on varjanud vürstidele
valitud läänivaldusi taganud salajast ja mahavaikitud kokkumängu khaaniga.<ref>Kartsuba, I; Kurukin, I. Võbiraja svoju istoriyu. Kolibri: Moskva, 2005</ref>
 
[[Juri Lotman]] on kirjeldanud „nõustumise” ja „endast
loobumise” sotsiaalse kultuuri ja interaktsiooni mudeleid. Ta kirjeldas kuidas
keskaegne Venemaa võttis omaks viimase, mille järgi alistus üksikisik
täielikult isanda võimule. See tähendas lepingute puudumist: ühelt poolt
loobuti täielikult tingimusteta endast ja teiselt poolt  osutati armulikkust.  Sai olla kas vaba ja minna kuhu tahes (maa
oli suur) või olla isanda täielik ori.<ref>Juri Lotman „„Agreement” and
„self-giving” as archetypal models of culture”. 
The semiotics of Russian Culture. University of Michigan 1984 </ref> (Jarlõki
saamine ei tähendanud nõustuvat kokkulepet vaid endastloobuvat alistumist.
Vaikimiskohustusega seotud lojaalsust.)   
 
Ajaloolase Richard Pippesi järgi muutis haritava maa
väheviljakus selle odavaks ja kahandas omanikuõiguste kaitsmise soovi. Ülikut
ei sidunud vasalliga kokkulepe (Venemaal ei tunnustatud isegi selle ideed), kui
teenistus tundus viimasele liiga koormav, siis võis ta minna suurel Venemaal
kuhu iganes. (Selliste lepete tõttu tekkisid Lääne Euroopas institutsioonidena
sõltumatud kohtud ja õigusriik.).<ref>Anna Arutunyan  ''Müstiline Putin''  Ajakirjade Kirjastus 2012 lk 260-261 </ref>
 
Maa suurus, vürstide aina vahetatavad valdused, erinevate
kohalike tavade rohkus ja keskvõimu kaugus raskendas ühtsete toimivate ja
tagatud seaduste kasutuselevõtmist. Hoopis tsaarist endast sai seaduse kehastus (''v sakonje''), institutsioneerumise
asemel võim personaliseerus ja arendas välja sellega seotud kultuslikkuse ning
oma tegevust mõtestava ja õigustava missioonimüüdi.
 
Sajandeid
kestnud pistisevõtmise põhireegel oli ''brat
po tshinu – võtta vastavalt auastmele''.<ref>Anna Arutunyan  ''Müstiline Putin''  Ajakirjade Kirjastus 2012 lk 129 </ref> Vankumatule truudusele ja leplikkusele tuginev personaalne lojaalsus
otsustas, mil määral võis alam jätkata rendi kogumis oma läänivaldusest.  Personaalse võimu tõttu jäädi sõltuvusse oma
valitseja suvast.<ref>Anna Arutunyan  ''Müstiline Putin''  Ajakirjade Kirjastus 2012 lk 205</ref> Sellega seoses piiritlesid vahekordi mitte
segasevõitu ja vastavalt suvale nõutavaid tõlgendusi võimaldavad seadused vaid
(vastastikune nn vaikiv) ''mõistmine'' (''ponimanje'').
 
'''[[Kormlenije]] süsteemi osa ühiskonna regulaatorina'''  
 
Mark
Galeotti järgi, ta raamatus „Kes on boss, kas meie või seadus?”<ref>Mark
Galeott „„Who`s the Boss: Us or the Law?” 
The Corrupt Art of Governing Russia.” University of London</ref>, annab
korruptsioon paljudel juhtudel sellele ülimalt heidutavale, läbipaistmatule ja
hämarale süsteemile, millles tunnistatakse vastastikuse mõistmise (''ponimanije'') alusel teatud käitumisnorme,
mis paberil on seadusevastased, mingigi inimliku mõõtme.<ref>Anna Arutunyan  ''Müstiline Putin''  Ajakirjade Kirjastus 2012 lk 169-170</ref>
 
Galeotti
mõistab Venemaale omase korruptsioonist ja „maksudest” elatumise mõningaid
kasulikke tahke. Ta nendib, et „tegemist on määratud vastutusalade ja kogutava
maksutulemiga, mida võib suvaliselt tõsta, põhjustamata seejuures vastuhakku.”
Kõigile soodsateks asjaoludeks on seejuures madalad asutamiskulud, rikastuvate
poliitikute poliitiline lojaalsus ja mis kõige tähtsam – töö saab ära
tehtud.  
 
Putini
pöördumisest seoses vastastikuse mõistmisega (''ponimanije''):
 
''„Sest
määratu suur osa rahvastikust nägi neis kirjutamata reeglites, mida ta „seaduse
ülemvõimust” avalikult rääkides vaikimisi pakkus (ja mida vaikimisi tunnistavad
miljonid riigiametnikud), ootamatut, julgustavat naeratust, mis välgatas
ühteaegu külmal, ähvardaval ja ilmetul näol. William Browderi (st välismaalase)
õnnetuseks pidanuks ta naeratuse põrnitsusest eristamiseks kuuluma siseringi.''”<ref>Anna Arutunyan  ''Müstiline Putin''  Ajakirjade Kirjastus 2012 lk 170</ref>
 
== '''Tsaariaegne organiseeritud kuritegevus''' ==
Korruptsioon oli ja jäi [[Romanovid|Romanovite dünastia]] ajal nii väikeste riigiteenistujate kui ka
kõrgete riigiametnike sissetulekuallikaks.<ref>Dafid E. Hoffman Oligarhid Pegasus 2003  lk 251</ref> Vana süsteemi [[Kormlenije|kormljenie]] (toitmine) kohaselt elatusid kohalikud ametnikud rahva „kingitustest” rahas ja natuuras. 16. sajandi teisel poolel kuulutati see küll
seadusevastaseks, ent selle teostamist ei suudetud tagada. (Nõrgad pühiti teelt
nagu ennegi.)<ref>Lindsey Hughes   Peeter
Suur lk 225</ref> Seejuures oli vene bürokrtaatia puhul tegemist aadlibürokraatiaga. (Kirjades ametivõimudele tugines ka
[[Vladimir Lenin|Lenin]], endale teatud soodustuste saamiseks, mitmel korral  oma „põlisele aadlipäritolule”.<ref>Harry Wilde Trotski  lk 26</ref>  )
 
Sol Shulman kirjutab Venemaast Romanovite dünastia esimese tsaari ajal: '''„'''Rahvas mandus, see tähendab minetas
moraalinormid. Kadusid sellised mõisted nagu au, südametunnistus,
seaduskuulekus, isamaa-armastus ja eneseohverdus. Kõik läks müügiks, isegi
kohtud.  Varastamine, riigivargus,
altkäemaksud said normaalseteks, igapäevaseks nähtuseks; kõik kellele oli
usaldatud riigi juhtimine, röövisid seda.”<ref>Соломон Ефимович Шульман Власть и судьба — М.: Остожье, 1998. ISBN 5-86095-100-0 </ref>
 
Üheks võimalikuks Vene maffia alusepanijaks on peetud [[Peeter I]] lähimat abilist vürst
[[Menšikov|Menšikovi]]. Ühest kirjast Peetrile: „Reformid on toonud kogu maal kaasa kohutava
korruptsiooni, varastamise ja kuritegevuse. Teie kitsam ringkond, mehed, keda
Te nimetate oma lähimateks kaastöölisteks, kes on ennast pühendanud reformidele
(kõrgema kohtu liikmed, sõjajõudude ja täitevõimu juhid, kaasa arvatud isegi
Teie enda administratsiooni juhtivad tegelased), on esiteks määrinud oma käed
altkäemaksude võtmisega, teiseks on nad süüdi varastamises, kolmandaks on nad
segatud kurjategijate väljaaitamisse ja kohtumõistmise mõjutamisse.”  Peeter lasi korruptsiooni pärast teiste hulgas
hukata ka Siberi kuberneri Gagarini. Senaator Šafirovile anti hukkamise eel
viimasel hetkel armu. Peaprokurör Pjotr (Pavel) Jagužinski, üks vähestest
korruptsioonisüüdistustest pääsenutest, märkis Peetrile: „Me kõik varastame,
ainult mõned rohkem ja nähtavamalt kui teised.”<ref>Jacob Stählin, Podlinnõje anekdotõ o Petre Velikom Leningrad, 1990 nr 48
lk 84</ref>
 
Peamiseks talupoegkonna organiseeritud kuritegevuse
vormiks 1930. aastateni oli Venemaal poliitiline banditism. 17.-18. sajandil
toimus see läbi röövatamanide ([[Stenka Razin]], [[Jemeljan Pugatšov]]) poolt juhitud
talupoegadest bandede.
 
Aja jooksul kujunes seadustatud pärisorjuse tingimustes koos linnastumisega välja Varaste maailm (''Vorovskoy Mir''). Tekkisid jõugud, mis tuginesid riigile vastandatud omavahelisele lojaalsusele
ülesehitatud käitumiskoodeksile. Hiljem võtsid nad omaks revolutsioonieelsete harjuskite omavahelise keele „fenja”.      
 
=== '''Organiseeritud revolutsiooniline terrorism'''  ===
Organiseeritud poliitiline banditismis ilmnes 19. sajandi lõpus ja 20. alguses organiseeritud [[Vene revolutsiooniline terrorism|revolutsioonilise terrorismina]] ja oli seotud revolutsioonilisi, hiljem ka kontrevolutsioonilisi, sihte järgivate rühmadega. (Enamlaste, esseeride ja
kontrevolutsionääride banded.)<ref>Роулинсон П. Российская организованная преступность: краткая история // Российская организованная преступность: новая угроза? М., 2000. lk 72—75.</ref>  Riiklik võim püüdis omalt poolt poliitilist
banditismi alati täielikult mahasuruda.   
 
== '''Sotsialismiaegne organiseeritud kuritegevus''' ==
Tsaariajal kujunes õigusetuil pärisorjadest talupoegadel arusaamine, et seadustel polegi
midagi ühist õiglusega, mille nende korral määras ära tavaliselt majanduslik
seisund. Talupoegade klassikuuluvusest lähtuv suhtumine seadustesse põlistus
revolutsiooni läbi ametliku ideoloogiana. Leninlik ja stalinlik režiim
karistas mitte niivõrd seaduserikkumiste, kuivõrd majandusliku seisundi ja
kuulumise eest mingisse sotsiaalsesse klassi, kihti või rühma<ref>David Satter ''Pimedus koidiku (Vene kriminaalriigi kujunemine)'' Varrak 2006 lk 202-203</ref>.  
 
[[Punane terror|Punase terrori]] ajal saatis [[tšekaa]] (ВЧК) korda
erakordselt jubedaid mõrvu ja piinamisi. (Naelutamine, saagimine, nülgimine (skalpeerimine), keetmine, teibasse ajamine,  rottide ihust läbi närida laskmine, pikast kivitrepist allalastava palgi
külge sidumine, inimajusid täis auk, jne)   Keskkomitee 25. X 1918. toimunud arutlusel ВЧК tšekaa  uudse seisundi
üle nõudsid Buhhaarin, Olminski ja siseasjade rahvakomissaar  G I Petrovski abinõude kasutusele võtmist, et
piirata  „kurjategijate, sadistide ja
laostunud lumpen-proletariaadi elementidega täistuubitud organisatsiooni
omavoli”. Poliitilise kontrolli komisjoni esimeheks määratud L.B, Kamenev tegi
ettepaneku tšekaa ära kaotada<ref>1. Александр ЯКОВЛЕВ, академик. «История и современность. Гимн ненависти и мести»<br>
2. Архивные материалы: Российский центр хранения и изучения документов новейшей истории, 5/1/2558</ref>.  (19. XII keelati Lenini ettepanekul tšekaa kriitika ära.)  
 
1930. aastate alguseks suruti poliitiliste kuritegelike formeeringute aktiivsus karmide repressiivsete vahendite abil maha. [[Uus majanduspoliitika|Nepi]] poliitika
lõpetamine tõi endaga kaasa ka majandusliku kuritegevuse kadumise. See oli võrdsustatud riikliku kuritegevusega ja kuulus samuti represseerimisele.
 
=== '''1930. aastad''' ===
Koostöö kriminaalidega, ehki alguses võimude initsiatiivil, algas juba 1930. aastate laagrites. See oli seotud kriminaalide ärakasutamisega teistimõtlejate vastu.Tavalisi kurjategijaid kui „sotsiaalselt lähedasi” koheldi vangilaagrites leebelt ja kasutati „sotsiaalselt võõraste” poliitvangide terroriseerimiseks. Esialgu valiti nende hulgast ka kasvatajaid ja valvureid. Kriminaalvangid võtsid enda kätte vangide omavahelise laagri juhtimise. Kurjategijatele anti ka kergemalt ja sagedamini amnestiaid.    
 
Edukaid raharööve korraldanud [[Jossif Stalin|Stalini]] kohta on kirjutatud: „Salaliku ja kättemaksuhimulise inimesena ei andestanud ega
unustanud ta kunagi talle osaks saanud solvanguid: harjumus, mille ta omandas
poolenisti kuritegelike ja vägivaldsete Kaukaasia põrandaaluste revolutsionääride
hulgas.” <ref>Orlando Figes Revolutsiooniline Venemaa 1891-1991 Varrak Tallinn 2015 lk 121
</ref>
 
Poliitbüroo veteranliikmelt Mikojanilt küsiti hiljem, mispärast ei kuulutatud kõiki
näidisprotsesse lihtsalt ebaseaduslikuks. „Ei, see polnud võimalik,” vastas
Mikojan. „Kui seda oleks tehtud, oleks kohe selge, et riiki ei valitsenud
seaduslik valitsus, vaid jõuk kurjategijaid.” Mikojan mõtles hetke ja lisas siis: „Mida me tegelikult olimegi.”<ref>H.Hochschild  ''The
Unquiet Ghost: Russians Remember Stalin'' (Harmondsworth, 1994)  </ref>
 
Formeerus uus kriminaalne maailm, mille peamiseks kokkusulandavaks jõuks sai tendents mitteallumine võimudele ja hoidumine poliitilisest vastutegevusest. Selle eliidiks said „õigustmõistvad vargad”, kes nimetasid end revolutsioonieelse Venemaa
kriminaalsete traditsioonide kandjateks<ref>Роулинсон П. Российская организованная преступность: краткая история // Российская организованная преступность: новая угроза? М., 2000. lk 75.</ref>. Omavahelise suhtlemiskeelena kasutasid nad „fenjat” ehk „vargamuusikat” («блатная музыка»). Stalini ajal tekkis neil juba ka oma „valitsemisorgan” – varast kokkutulek. On teada üks nende kokkutulek Kaasanis ja teine Moskvas Sokolnikis.<ref>Punased bojaarid Eesti raamat 1989  lk 36
</ref>
 
=== '''1940. aastad'''   ===
1940. aastatel läksid paljud selle maailma kurjategijad (nn litad ehk ''suki'') Suure Isamaasõja ajal, vastates
võimude neile tehtud ettepanekule, [[Punaarmee|Punaarmeesse]].  „Naasedes”  peale võitu laagritesse algas nende ja traditsiooni säilitanute vahel 1946.-1956. aastatel kestnud tervest reast üksikpuhangutest koosnenud verine „litasõda” (сучья война), mille tulemusena kandsid mõlemad pooled suuri kaotusi<ref>Роулинсон П. Российская организованная преступность: краткая история // Российская организованная преступность: новая угроза? М., 2000. lk 82.</ref>.
 
Samas tõi selleaegne raske majanduslik olukord endaga kaasa banditismi ja
kuritegevuse kasvu.  Uued kurjategijad ei
pidanud enam vajalikuks arvestada vanade traditsioonidega ja lõid oma
käitumiskoodekseid, mis ei välistanud enam vastastikust kasulikku kuritegelikku
koostööd riigiga<ref>Роулинсон П. Российская организованная преступность: краткая история // Российская организованная преступность: новая угроза? М., 2000. lk 83.</ref>.
 
=== '''1950'''. aastad ===
1950. ja 1960. aastatel ilmnes plaani majanduse võimetus funktsioneerida talle antud õiguslikus raamistikus.  Levis isiklike sidemete ja tutvuste ärakasutamine (''blat''), majanduslik pettus (teatav-üldlevinud pettus; ''очковтирательство''), töised väikeriisumised (pihta panemised; kantimine; ''несуны'')  ja [[Finantsspekulatsioon|spekulatsioon]]. Defitsiit
muutus tavaliseks nähtuseks ja tekkis vajadus oskuslike varustajate (''толкач'')
järele<ref>Роулинсон П. Российская организованная преступность: краткая история // Российская организованная преступность: новая угроза? М., 2000. lk 84—85.</ref>.
 
=== '''1960.''' aastad ===
Esimesed märgid organiseeritud kuritegevusest, kui ühiskondlikust nähtusest, ilmnesid 1960. aastate keskel, kui kontrolli nõrgenemine majandussfääris viis võimalusele tsehhimeistrite («цеховики») ilmumiseks. Nad koondasid enda kätte suuri rahalisi vahendeid ja
mahutasid need illegaalsetesse tootmisstruktuuridesse. Samas loodi õigustmõistva varga Tšerkassovi abiga ka uue kontingendiga töötamise kontseptsioon. (1. Võta sellelt, kellelt võtta on. 2. Ära võta kõike, sest kannatlikkusel on piir. 3. Võta iga asja tarvis õigusorganite töötaja.)
 
Tekkis ka side poliitilise eliidi ja kriminaalse maailma vahel. Poliitiline eliit kasutas kriminaalmaailma
seaduslikult mittesaadaval olevate kaupade ja teenete saamiseks, pakkudes omalt
poolt kaitset õigusorganite eest. Väike osa sellest  paljastati [[Juri Andropov|Andropovi]] korruptsioonivastase
kampaania käigus.
 
[[Brežnev]] pidas varimajandust, riisumist teenindussfääris ja ametnike altkäemaksuvõtmist
normaalseks.  Eravestluses meenutas ta kuidas ta koos teistega tehnikumis õppimise aegu vagunite tühjakslaadimisega
raha teenides iga neljanda koti kõrvale toimetasid<ref>Punased bojaarid Eesti raamat 1989  lk 14</ref> Tema meeskonda
nimetati tihti Dnepropetrovski malevaks ja mõnikord isegi maffiaks.  
 
=== 1970. aastad ===
1970. hakkasid poliitilise eliidi lapsed uhkustama oma väärisesemetega. Siis ei
häbenenud enam ka  põrandaalused
miljonärid oma rikkust näidata. Neil aastatel sai maffiast sotsiaalne
nähtus ja tuli käibele ka see sõna.  Alguses
tähistas see enam olukorda, kus inimene ei suutnud läbi murda bürokraatia
müüridest, ning peegeldas vastuoksust propaganda ja tegeliku elu vahel<ref>Punased bojaarid lk 37</ref>. Mitteametlikes kõnelustes tekkis kohati tava isegi kõiki
ametlikke organisatsioone, mis samas ka omavahelisi mahhinatsioone võimaldasid,
nimetada maffiateks. [[GULAG|Gulagist]] läbikäinute suust võis kuulda riigi kohta
väljendit, et see on lihtsalt parajasti võimul olev (seaduslik) maffia.
 
Lähtudes Tšerkassovi kontseptsioonist hakkas 1970. aastate algul tegutsema Moskvas Mongoli kuritegelik organisatsioon, esimene vene maffia. (Usbekistanis tekkis maffia 1967-68).   Illegaalse bisnessi juhte hakkasid ründama
gangsterite jõugud. Šantažeerimise, ähvardamise, süütamiste, laste röövimiste,
peksmise ja piinamise abil saadud sissetulekud võimaldasid hakata pidama ülal
oma koosseise: ihukaitsjaid, luurajaid ja löömamehi<ref>Punased bojaarid lk 37-38</ref>.      
 
=== '''1980. aastad'''  ===
Põrandaalused ärimehed palusid kurjategijatelt rahu. 1979. aastal Kislovodskis peetud traditsiooniliste varaste (blatnoide) kongressil olid esimest korda ka 1970. aastatel tekkinud
illegaalsete tsehhide ja vabrikute direktorid. Viimased nõustusid esimestele
kaitse eest maksma 10% oma sissetulekutest ja lubasid neil osa võtta oma
toodangu müügist<ref>Pimedus koidikul lk 251; Punased bojaarid lk 38
</ref>.   Põrandalustel ettevõtjatel tuli maksta ka neid kaitsvatele ja neile
ebaseaduslikke toorainete tarneid viseerivatele administratiivorganitele. 1985. aasta Musta mere äärses linnas peetud kongressil arutati töö uutmist seoses miilitsa tegevuse aktiviseerumisega<ref>Punased bojaarid lk 38</ref>.  
 
Uue kuritegevuse kasvu laine tõi 1985. aasta riikliku alkoholijookide vastase
võitluse kampaania läbi tekkinud 
turutühik<ref>Роулинсон П. Российская организованная преступность: краткая история // Российская организованная преступность: новая угроза? М., 2000. lk 91—92.</ref>. [[Perestroika]] aegsed poliitilised ja majanduslikud ümberkorraldused (eriti seadused riigiasutuste ja
koperatiivide kohta) võimaldasid legaliseerida ja kaitsta kuritegelkult saadud
kapitali ning kasutada massimeedia vahendeid ja teisi ühiskondlikke struktuure
organiseerunud kuritegelike formeeringute huvide kaitseks. Majandusliku kriisi
ja pidevate reformide tingimustes halvenes tunduvalt õigusorganite töö efektiivsus, mistõttu suur osa kodanikest hakkas kasutama „varimajanduslikke”
tuluallikaid.        
 
Austraalia
diplomaat Glenn Waller (1995.): „... enamik (kui mitte kõik) erafinantsrühmi
lõi oma esimese kapitali kokku eesõigustatud ligipääsu kaudu partei ja
komsomoli rahale või läbi poliitiliste tutvuste (''blat'') valitsusministeeriumites.”<ref>Dafid E. Hoffman ''Oligarhid''. Pegasus, 2003. lk 347</ref>    
 
== '''Organiseeritud kuritegevus Vene Föderatsioon ajal''' ==
 
=== '''1990. aastad''' ===
1990 aastate alguses eelnevad tendentsid vaid tugevnesid. Venemaal toimunud perestroika ajal alanud erastamine viidi sellele järgnenud osakute ja raha eest toimunud etappidel läbi presidendi dekreetidega. See toimus ilma üldsuse toetuse ja
õigusliku raamistikuta. [[Õigusriik|Õigusriigile]] mittetugineva demokraatlikule turumajandusele üleminekut tagama pidava [[Privatiseerimine|privatiseerimise]] tulemusena koondus
kapital ja võim kriminaalsete sidemetega oligarhia kätte. Kriminaaloligarhia
võimulepääs toimus kahes etapis: umbes 1992-1998, kui toimus süsteemi
väljakujunemine ja aastakümne lõpp, kui juuriti välja sellele süsteemile
tärganud vastuseis.<ref>David Satter ''Pimedus koidiku (Vene kriminaalriigi kujunemine)'' Varrak 2006  lk 53</ref>  Selleks ajaks ebapopulaarse Jeltsini asemel uue, tema ringkonda mittekuuluva, presidendi valimise võimalus ja tema võimalikud dekreedid olid seadnud ohtu nende võimu ja kapitali.    
 
Koos kapitaliveoga välismaale avanes ka võimalus ebaseaduslikuks transiitkaubavahetuseks. Kuna varasem kaubavahetus läänega oli toimunud kriminaalsetes raamides, siis selle legaliseerimisel jätkus see vanamoodi edasi<ref>Anna Arutunyan 
'''''Müstiline Putin'''''  Feodalism, korruptsioon ja jumal Vene ühiskonnas Ajakirjade Kirjastus 2012 lk 128</ref>. Töötati välja
meetodid riigiorganite ja ühiskondlike organisatsioonide korrumpeerimiseks ja
tagati oma inimeste määramine riigiametitesse<ref>Криминология: Учебник для вузов / Под общ. ред. А. И. Долговой. 3-е изд., перераб. и доп. М., 2007. lk 535.</ref>. 
 
Alguses
piirdus organiseeritud kuritegevus [[Räket|räketi]] vormiga, kuid hakkas samas võtma omaks ka legaalseid, poollegaalseid ja
illegaalseid majandustegevusi: hotellindus, mängubisness, prostitutsioon,
toorainete eksport jne<ref>Роулинсон П. Российская организованная преступность: краткая история // Российская организованная преступность: новая угроза? М., 2000. lk. 96—97.</ref>.
 
Nõukogude
ajal oli olnud tavaline et lihtmiilitsad võtsid altkäemaksu. Eriti ulatuslikuks
muutus see 1990. aastatel. Õiguskaitsjad „toitusid maast”<ref>Anna Arutunyan 
'''''Müstiline Putin'''''  lk 86
</ref>. 1991. aastal toimunud režiimi kokkuvarisemine
jättis omapead sajad tuhanded julgeolekutöötajad<ref>Anna Arutunyan 
'''''Müstiline Putin'''''  lk 99</ref>.   1990. aastate alguses, kui ärimehed hakkasid palkama väljapressijate tõrjumiseks miilitsaid, hakkasid hõivama kurjategijatest katusepakkujate kohta miilitsa ja FSB ohvitserid. Aastaks 2000,
oli sellest saanud igapäevane asi<ref>Anna Arutunyan 
'''''Müstiline Putin'''''  lk 122</ref>.
 
Üheks
selleagsete majanduslike reformide programmi teesi järgi pidi üheks reformide
ressursside allikaks saama varikapitali konversioon ja legaliseerimine<ref>Криминология: Учебник / Под ред. В. Н. Кудрявцева и В. Е. Эминова. 3-е изд., перераб. и доп. М., 2005. lk 370.</ref>.  Samas kasutasid ka paljud
välismaised ärimehed oma huvide kaitseks kuritegelike organisatsioonide abi<ref name=":0">Криминология: Учебник для вузов / Под общ. ред. А. И. Долговой. 3-е изд., перераб. и доп. М., 2007. lk 536.</ref>. (Mingi
osa oli selles ka välisluurete tegevusel<ref name=":0" />.)
 
20.
sajandi lõpuks tegutsesid „õigusmõistvate varaste” juhitud kuritegelikud formeeringud
kõigis riigi regioonides ja majandussfäärides<ref>Отчет Министра внутренних дел России Сергея Степашина перед гражданами РФ // Чистые руки. 1999. № 2. lk 65.</ref>.  Sotsiaalseks
normiks muutus passiivne reageerimine kuritegevusele, seda nii vahetute
tunnistajate<ref>Криминология: Учебник для вузов / Под общ. ред. А. И. Долговой. 3-е изд., перераб. и доп. М., 2007. lk 533.</ref><sup>.</sup> kui ka miilitsa ja
õigusorganite poolt.  Miilits kasutas
oma võimalusi väljapressimisteks tänavakaubitsejatelt, joodikuteit ja ka
juhuslikelt kontrollitavatelt kaitsetuna näivatelt inimestelt. Siseministeeriumi
instituudi ülem Aleksander Gurov tunnistas (1999.): „Sajast liiklusmiilitsa
peatatud inimesest pakub 95% pistist isegi veel enne, kui miilits suu lahti
teeb.”<ref>Vetšernjaja Moskva 18. okt 1999 lk 3</ref> Kurjategijate sõbrad, sugulased ja
pereliikmed ei leidnud mittemidagi ebatavalist nende elatise teenimise viisis,
lugedes seda liiki tegevust omalaadi „tööks”<ref name=":1">Криминология: Учебник для вузов / Под общ. ред. А. И. Долговой. 3-е изд., перераб. и доп. М., 2007. lk 534.</ref>.  Levis
nii otsene, kui ka tellitud, omakohtu pidamine<ref name=":1" />.
 
1990
aastate jooksul organiseeritud kuritegevus politiseerus. Maffia püüdis, toetades
finantsiliselt ja organisatoorselt poliitilisi partesid ja liikumisi, juba
sokutada oma usaldusisikuid läbi valimiste erinevatesse riigiametitesse<ref>Криминология: Учебник / Под ред. Н. Ф. Кузнецовой, В. В. Лунеева. 2-е изд., перераб. и доп. М., 2004. lk 400.</ref>. Kus seda otseselt ei õnnestunud saavutati sihid riigiametnike ja
teiste teenistujate korrumpteerimise teel. Kasutades selleks muu hulgas ka ilma
mingeid konkreetseid teeneid nõudmata regulaarseid sooritatavaid makseid<ref>Состояние и тенденции преступности в Российской Федерации: Криминологический и уголовно-правовой справочник / Под общ. ред. А. Я. Сухарева, С. И. Гирько. М., 2007. lk 26-27.</ref>.    
 
Toimus
seadusliku ja kuritegeliku kapitali segunemine<ref>Криминология: Учебник для вузов / Под общ. ред. А. И. Долговой. М., 2001. lk 223—225.</ref>.   1998 aasta
Riigituuma Määruses  «О преодолении кризиса в экономике Российской Федерации и
о стратегии экономической безопасности государства»<ref>Постановление ГД ФС от 20 марта 1998 г. № 2318-II ГД</ref> märgiti,
et kuritegelikud rühmitused kontrollivad kuni 40% eraettevõtetest, 60%
riigiettevõtetest ja 85% pankadest.  
 
Tekkivaid
klannistruktuure märganud sotsioloog Olga Krõštanovskaja avaldas 1996.
esimesena mõtte, et magnaadid on moodustamas nii vara kui võimu omavat
oligarhiat.  Toimus finantsiliste- ja
poliitiliste huvide, rikkuse ja võimu, liitumine. Glenn Waller (1995.):
„Suuräri Venemaal jätkab liitumist poliitiliste liidritega. ” Ameerika
diplomaat Thomas E. Graham väitis kindlalt (1995.), et Venemaal on tekkinud „uus
režiim”, millele on omaseks rivalitsevate klannide vaheline pidev jõuline
võitlus. Vene võimu tasakaal peitus tema arvates mitte Jeltsini ja parlamendi
(reform ja revanš) vastanduses vaid just seal. <ref>Dafid E. Hoffman ''Oligarhid''. Pegasus, 2003. lk 346-348</ref>
 
21.
sajandi alguseks hakkas oligarhilise mudeli järgi organiseerunud maffia
taotlema maksimaalset legaliseerituse astet. Nende relvastatud üksused said
õigusliku vormistuse detektiivide turvaagentuuridena, rahalisi vahendeid hoiti
kontrolli all olevates pankades ja nende allikateks said „katusealused”
kontrollitavad ettevõtted<ref>Криминология: Учебник для вузов / Под общ. ред. А. И. Долговой. 3-е изд., перераб. и доп. М., 2007. lk 525—526.</ref>. 
 
=== '''2000. aastad''' ===
2000.
aastal, kui palgamaksmiseks ei jätkunud raha, anti miilitsatele mõista (''ponimat''), et nad võivad teha mis
tahavad. (Julgeolekutöötaja  Marat
Rumajantsev: „.. meile öeldi, et ei tarvitse karta, sest midagi ei juhtu,
süsteem ei reeda teid.”)<ref>Anna Arutunyan 
'''''Müstiline Putin'''''  lk 150</ref> 
 
2000.
aastal jäi FBI vahele 3 miljoni dollarilise salakaubamööbli tasumata 600 tuhande dollarilise tollilõivuga.  2006. aastal kasutati see ära ettekäändena
julgeolekuagentuuride puhastuseks (teisaldati 19 kõrget aukandjat).
 
2005.
õnnestus Vene uurimiskomitee polkovnikul saada jälile  FBI poolsele tollikontrollita kauba
sisseveole Hiinast. Selle maksustamata müügitulu oli üle miljardi dollari
aastas. Sissevedu oli toimunud juba vähemalt 2004. aasta jooksul. (Ta
kõrvaldati uurimiselt ja jäi isegi ellu.) <ref>Anna Arutunyan 
'''''Müstiline Putin'''''  6. ptk</ref>
 
2006.
aastal said julgeolekutöötajad endise rohelise mundri asemele musta. (Varem
olid musta mungarüüd kandnud bojaaride („oligarhide”) võimu kõrvaldanud [[Opritšnina|opritšnikud]]
ja üks, ennast „kloostrirüütlite vennaskonnaks nimetanud”, valgekaardi polk.)<ref>Anna Arutunyan 
'''''Müstiline Putin'''''  lk 94
</ref>
 
2009.
aastal panid miilitsad ainuüksi ametlikult regitreeritult toime 2500 kuritegu.
Kohati oli kujunemas tava, et miilits lahkus supermarketist ostukäruga ilma
kauba eest maksmata. Sama aasta kevadel lasi üks sellist tava järginud
miilitsamajor ähmaseks jäänud asjaoludel supermarketis maha kaks inimest ja
haavas seitset<ref>Anna Arutunyan 
'''''Müstiline Putin'''''  lk 120-121
</ref>.
 
=== '''2010. aastad''' ===
2009. aasta lõpus pani Aleksei Dõmovski nimeline Novorossiiski  miilitsamajor internetti üles kaks videot, ühe oma ülestunnistustega ja teise pöördumisega Putini poole. Kõik, mis ta rääkis,
oli üldiselt teada juba kümme aastat, aga see oli saanud järsku uue väljenduse. Hiljem panid ta aadressile (Dymovskiy.name) sarnaseid videosid üles kümned teised
miilitsatöötajad. <ref>Anna Arutunyan 
'''''Müstiline Putin'''''  lk 138, 142</ref>
 
Algas siseministeeriumi
põhjalik uuendamine. Miilits nimetati ümber politseiks. Plaanis oli vallandada
20 % töötajatest ja tõsta palka. Järgnes paljude kõrgete ametiisikute
teisaldamine<ref>Anna Arutunyan 
'''''Müstiline Putin'''''  lk 142</ref>.
 
== Viited ==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Vene_maffia"