Aleksandr Golitsõn (1773−1844): erinevus redaktsioonide vahel

Aleksandr Golitsõn sündis [[Ernst Johann Biron]]i poolt Jaroslavli pagendusse saadetud [[vürst]] [[Nikolai Sergejevitš Golitsõn]]i perekonnas. Kümnenda eluaastani kasvas ta kodus, kuid siis märkas teda keisrinna [[Katariina II]] kammerneitsi [[Marja Perekussihhina]], kellele poiss meeldis. Perekussihhina esitles poissi Katariinale ja keisrinna jagas oma usaldusaluse sümpaatiat poisi vastu. Nii sai Aleksandr Golitsõnist paažikorpuse liige. [[1787]] saatis ta Katariina II reisil [[Novorossiiski krai]]sse, kus tutvus keisrinna pojapoegade [[Aleksander I|Aleksandri]] ja Konstantiniga. Reisilt tagasi pöördudes määras keisrinna ta teenistusse oma lastelaste juurde ja temast sai [[suurvürst]]ide sõber ning mängukaaslane, mis rajas tugeva aluse tema hilisemale poliitilisele karjäärile.

 

 

[[1796]] pagendas troonile tõusnud [[Paul I]], suurvürst Aleksandri isa, Golitsõni Peterburist. Ta naasis sinna alles pärast Paul I mõrvamist aastal [[1801]], mil suurvürst Aleksandr tõusis keiser Aleksander I nime all troonile. See sai ka vürst Aleksandr Golitsõni poliitilise karjääri alguseks.

Golitsõn, kes elas kogu elu Venemaal, käis välismaal vaid ühe korra – [[1808]] saatis ta keisrit kohtumisel [[Napoleon Bonaparte]]'iga [[Erfurt|Erfurdis]].

 

 

 

[[1816]] sai Golitsõnist rahvahariduse minister ning [[1817]] kahe ministeeriumi ühendamisel usuasjade ja rahvahariduse minister. Uuele ametikohale lisaks säilitas ta varasemad kohustused, välja arvatud Pühima Sinodi ülemprokuröri amet.