Venemaa Keisririik: erinevus redaktsioonide vahel

<!--<tr-->

Riigivalitsemises toetus keiser aadelkonnale ning bürokraatlikule ametnikkonnale, kelle tegevust reguleeris 1722. aastal keiser [[Peeter I]] kinnitatud [[Teenistusastmete tabel]]; [[Peeter III]] poolt [[aadel]]konnale 1762. aastal antud "[[Manifest aadli vabadusest]]" ja [[Katariina II]] poolt 1785. aastal väljastatud "[[Armu­kiri suursuguse Venemaa aadli õigustest, vabadustest ja eelistest]]"; kohaliku omavalitsuse tegevust reguleeris 1785. aastal Katariina II välja antud [[1785. aasta linnaseadus]] ehk "[[Armukiri linnadele]]", millega määratleti linnu kui iseseisvaid omavalitsuslikke administratiivseid üksusiadministratiivüksusi. Ainsad õigusteta elanikud olid kuni [[1861]]. aastani, mil Venemaal likvideeriti talupoegade [[pärisorjus]] – talupojad. Maapiirkondade kohalikud omavalitsused [[semstvo]]d moodustati [[1864]]. aastal.

Venemaa keisririik oli oma arengu lõpuajastul mitmerahvuseline ja suhteliselt ususalliv riik: elanikkonnast moodustasid 98% [[venelased]], [[ukrainlased]], [[rumeenlased]], [[kreeklased]], [[komid]], [[mordvalased]], [[tšuvašid]] ja [[jakuudid]], kes olid [[Vene Õigeusu Kirik|vene õigeusku]] ja [[Kreeka-katoliku kirik|Kreeka-katolikukreekakatoliku]] kirikusse kuuluvad [[õigeusk]]likud; [[kasahhid]], [[usbekid]], [[kirgiisid]], [[tadžikid]], [[tšetšeenid]] ja [[dagestanlased]] – [[moslemid]]; enam kui 98% [[poolakad|poolakaid]] ja [[leedulased|leedulasi]] – [[katoliiklased]]; [[soomlased]], [[rootslased]] ning suur osa [[eestlased|eestlasi]] ja [[lätlased|lätlasi]] – [[luterlus|luterisuslised]] ja üle 96% [[kalmõkid|kalmõkke]] – [[Lamaism|lamaistid]].

[[Vene-Türgi sõda (1710–1713)|1710–1713]]. aastate [[Vene-Türgi sõjad|Vene-Türgi sõja]] ebaeduka Pruti-sõjakäigu tulemusel sai Venemaa lüüa ja pidi tagastama [[Osmanite riik|Osmanite riigile]] [[Azov]]i ja likvideerima Aasovi mere äärde ehitatud kindlused. [[Vene-Türgi sõda (1735–1739)|1735.–39.]] aasta sõda alustas Venemaa ja see oli talle edukas. Sõda peeti [[Don]]i ja [[Prut]]i vahelisel alal, vallutati Azov, [[Kinburn]], [[Iaşi]] ja teisi kindlusi. [[Belgradi rahu]]ga (1739) sai Venemaa Azovi (kindlustamise õiguseta), kuid pidi ülejäänud sõjas vallutatud alad tagastama.

Keisririigi territoorimiterritooriumi laienemine jätkus peale [[Põhjasõda]] läänesuunal Venemaa keisririigi välispoliitiliste ja sõjaliste aktsioonide tulemusel. [[Vene-Türgi sõda (1768–1774)|1768–1774 aastate]] [[Vene-Türgi sõda|Vene-Türgi sõja]], milles sõjategevus toimus peeti põhiliselt [[Dnepr]]i ja [[Doonau]] vahelisel alal, lõpetanud [[Kjutšukkainardža rahu]]lepingu (1774) alusel läksid Lõuna-[[Ukraina]], sealhulgas [[Bug]]i, [[Dnepr]]i ja [[Don]]i suue, alad Venemaa keisririigile, nii et Venemaa sai seal väljapääsu [[Must meri|Mustale merele]]. [[Krimmi khaaniriik]] sai iseseisvaks [[Osmani impeerium]]ist, kuid annekteeriti [[1783]]. aastal Venemaa poolt. Aastatel 1774–1783 toimunud võimuvõitlusse sekkus keisrinna [[Katariina II]] ning moodustas Krimmi khaaniriigi asemele Venemaa keisririigi koosseisu kuuluva [[Tauria oblast]]i, mis hõlmas [[Krimmi poolsaar]]e ja [[Taman]]i. [[Vene-Türgi sõda (1787–1792)|1787–1792 aastate]] Vene-Türgi sõja eel nõudis sõja eel nõudis Osmanite riik sõjaga ähvardades Krimmi tagastamist, mille Venemaa oli okupeerinud 1783 ja Venemaa loobumist protektsioonist [[Ida-Gruusia]] suhtes. Sõjategevus toimus [[Lõuna-Bug]]i ja Doonau vahelisel alal ning [[Põhja-Kaukaasia]]s [[Kubani jõgi|Kubani jõe]] piirkonnas. Osmanite vägesi võideti 1787 Kinburni lähedal, 1788 [[Otšakiv]]i all ([[Grigori Potjomkin]]i juhtimisel), 1789 [[Focşan]]i juures ning [[Rîmnici jõgi|Rîmnici jõe]] ääres ja vallutati 1790 [[Izmail]]i ([[Aleksander Suvorov]]i juhtimisel). Vene laevastik saavutas võidu [[Kertši merelahing]]us (admiral [[Fjodor Ušakov]]i juhtimisel). [[Iaşi rahu]]ga (1792) tunnustas Osmanite riik Krimmi ühendamist Venemaaga ning lepingu tulemusel liideti Venemaaga alad Musta mere põhjakaldal, [[Bug]]i ja [[Dnestr]]i vahel. Venemaa ja Osmanite riigi piiriks määrati [[Dnestr]]i jõgi.

[[Napoleoni sõjad|Napoleoni sõdade]] ajastul sõlmisid [[Venemaa keiser]] [[Aleksander I]] ja [[Napoleon I]] [[1807]] [[Tilsiti rahu]]lepingu ja [[mõjusfäär]]ide lepingu ning [[Rootsi kuningriik|Rootsi kuningriigi]] ja Venemaa keisririigi vahel toimunud [[Vene-Rootsi sõda (1808–1809)|Vene-Rootsi sõja]] tulemusena liideti lisaks Põhjasõjas võidetud [[Viiburi kubermang]]ule ka ülejäänud Soome territooriumi ja sõja kaotanud Rootsi loobus [[Fredrikshamni rahuleping]]u ehk [[Hamina rahuleping]]u tulemusena sellestki territooriumist. [[1812]]. aastal läks [[Prantsusmaa]] keisri [[Napoleon I]] ja Venemaa keisri [[Aleksander I]] vahel sõlmitud mõjusfääride lepingu alusel [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigile]] [[Bessaraabia]].

[[Kaukaasia sõjad|Kaukaasia sõdade]] käigus liideti Venemaa keisririigiga osa [[Gruusia]] alasi ja pärast [[Vene-Pärsia sõda (1804–1813)|Vene-Pärsia sõja]] ([[1804]]–[[1813]]) lõpetanud [[Gulistani rahuleping]]uga [[Kaspia meri|Kaspia mere]] ääres asunud ja Pärsiale kuulunud [[Dagestan]]i, [[Gruusia]] [[Kharthli]], [[Kahhethi]], [[Samegrelo]], [[Imerethi]], [[Guria]] piirkonnad [[Gruusia]]s ja [[Abhaasia]] ning [[Armeenia ajalugu|Armeenia]] [[Karabahhia]] alad. Venemaa sai oma valdusse ka osa tänapäeva [[Aserbaidžaan]]i territooriumi ja [[Bakuu khaaniriik|Bakuu]], [[Mägi-Karabahh|Karabahhi]], [[Gəncə]], [[Shirvan]], [[Derbent]] ja [[Quba]] khaaniriigid. Venemaa valdusessevaldusse läksid sõja tulemusel ka osa [[Talõši khaaniriik|Talõši khaaniriigist]]. Kindral [[Ivan Paskevitš]]i juhitud, eduka [[Vene-Pärsia sõda (1826–1828)|Vene-Pärsia sõja (1826–1828)]] lõpetanud [[Turkmeenia rahuleping|Turkmeenia leping]]u alusel liideti keisririigiga 1828. aastal [[Jerevani khanaat|Jerevani]] ja [[Nahhitševani khanaat|Nahhitševan]]i khaaniriigid.