Vikipeedia

Teadustekst: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
SchumiChamp (arutelu | kaastöö)
166 muudatust
PResümee puudub
115. rida:
 
===Teadusaruanne===
[[Teadusaruanne]] (inglise keeles ''research report'') on üldjuhul teadustekst, mis on kirjutatud konkreetse uuringu materjalide põhjal, et teha need uued andmed kiiresti kättesaadavateks teistele sel alal töötavatele ja uuringuid teostavatele spetsialistidele. Teadusaruandes tuuakse rohkem konkreetseid uuringu andmeid ja fakte, selle maht on tavaliselt teadusartiklist suurem ja vähem tuuakse aruandesse sisse üldandmeid. Teadusaruanne on sarnane teadusartikli (research article) või tehnilise raportigaaruandega (technical report). Tavaliselt on etteantud kindel formaat, mille järgi aruanne koostatakse. Teadusaruandes peaks olema esitatud täiesti uus informatsioon mingis valdkonnas või uus arusaamine mingist tuntud informatsioonist. Autori ülesanne on esitada analüüsitud loogiline materjal, mis seletaks tema uut teadmist või arusaama. Teadusaruande kirjutamisel lähtutakse samadest põhimõtetest kui teiste teadustekstide puhul, kuid ta on võrreldes dissertatsiooniga ülevaatlikum (vähem detailsem); aruanne on fokuseeritud üksikutele olulisematele tulemustele; keskendub võtmeküsimustele; aruande eesmärk on informeerida lugejaid, mida uuriti, miks ja kuidas uuriti, millised on tulemused ning milline on uurija poolneuurijapoolne kokkuvõte. Uurija ülesanne on lihtsalt raporteerida uurimusestdokumenteerida, mitte veenda, kaitsta; uurija peab edastamaesitama raportisaruandes piisavalt infot, et lugeja saabsaaks teha ise kokkuvõtte ja hinnata uurimuse kvaliteeti.
 
Teadusaruanne võib olla suunatud selgelt tulemuste eksponeerimisele (executive report), mis selliselsel juhul sisaldab 1lk1 lk sünopsise, teadustöö eesmärgi ja ülesanded, konteksti, tulemused (50% mahust) ning soovitused (10%). Nn Psühholoogilise formaadi puhul esitatakse kokkuvõte ja soovitused kõigepealt. Olemas ka nn populaarne formaat, mis on mõeldud esitamiseks väljaspool teadusmaailma (nt koostööpartneritele ärimaailmast vm). See aruande tüüp on stiililt lihtne, selge ja žargoonivaba ning keerulise statistikata.
Teadusaruanne – teatud ajaperioodi järel teostatud uurimistööst ülevaate andmise vorm, millele on üldjuhul täitmiseks antud ette kindel struktuur. Sageli kujutab endast taotluse (research proposal) kaudu saadud uurimustoetuse eraldajale või institutsiooni poolt nõutavat (näiteks doktoritöö seisu vahearuanne) esitatavat aruannet.
Teadusaruanne – sisaldab statistilist ja hinnangulist materjali aruandeaastal tehtust teadus- ja arendustöö valdkonnas. Aruande hinnanguline osa koosneb teadusteemade lühikokkuvõttest, andmetest grantide, publikatsioonide jms kohta. Aruande faktilise osa võib esitada tabelitena, mille sisuks on: – teadus- ja arendustöölepingute arv ning alus- ja rakendusuuringute ning katse- ja arendustegevuse proportsioonid protsentides, – korraldatud teadusüritused (konverentsid, seminarid, näitused jt) ning nendel teadusüritustel ettekannetega osalemine, – teaduspublikatsioonide üldarv, – rakendusuuringute ja –tööde tulemused, – osalemine teaduslike organisatsioonides, ajakirjade toimetuskolleegiumides jne.
176. rida:
 
===Memorandum===
[[Memorandum]] ehk memo on teadustekst, mis koostatakse kahel eesmärgil:, kas selleks, et (a) kas informeerida lugejat muutustest või (b) veenda lugejat sooritama teatud tegevusi. Efektiivne suhtlusviis organisatsiooni kontekstis. Korrektne ja efektiivne memo koosneb järgmistest osadest: Pealdispäis (Heading), kus on ära toodud kellelt kellele sõnum on mõeldud, kuupäev ja teema; Sissejuhatussissejuhatus (Opening), mis sisaldab memo eesmärki, konteksti, probleemi või spetsiifilist ülesannet; Resümeeresümee (Summary), juhul kui memo on pikem kui 1 lk ning sisaldab peamisi soovitusi, milleni memos jõuti; Aruteluarutelu (Discussion), mis sisaldab detaile ja aspekte üldidee toetuseks; Lõpetus (Closing), kus tuuakse välja edasine tegevus või aruteluvõimalus antud teemal.
Memorandum – memo (kõnekeeles) on kas kirjalik meeldetuletus või diplomaatiline märgukiri, mis seletab probleemi üksikasjaliselt faktilisest või juriidilisest seisukohast. Memo on informatiivne dokument, mis fikseerib ja kajastab protokollimist mittevajavate toimingute (koosolekud, kohtumised, otsused, kokkulepped) käiku. Memo efektiivsus seisneb tema selguses, lihtsuses ja objektiivsuses. Memo vorm ja keelekasutus on kirja vormist formaalsem ja selle põhinõue on selge visuaalne stiil: teksti lõikudeks jaotamine, vahepealkirjad, vajadusel teksti osade esiletõstmine. Memole ei lisata detailset informatsiooni lisadokumentidena, kuid vajadusel viidatakse sellele ja/või allikale. Lühikeses sissejuhatuses (1–2 lauset) tuuakse välja memo kirjutamise eesmärk ja omavahel loogiliselt seotud tekstis edastatakse ainult olulist (kõige tähtsam kõige enne), alles siis detailid ja toetavad märkused. Ei kasutata stenogrammi stiili. Kuna memo vahendab informatsiooni läbi faktide, ei esitata memos isiklikke hinnanguid, arvamusi ja üldistusi.
Memo kasutatakse palvete või teadete edastamiseks ning teadustööde kohta käiva info edastamiseks. Memod mis esitavad palveid või edastavad teateid on lühikesed ning sissejuhatuseta. Laused on lühikesed ning tekstilõigus mitte rohkem kui seitse rida. Memo peab ära mahtuma ühele leheküljele. Juhul kui memo kasutatakse pikema töö või raportiettekande kohta käiva info edastamiseks ning memo ise on pikem (1–2 lehekülge), on ka vastavalt tekstilõigud ning laused pikemad. Reeglina saadetakse koopia memost kõigile, kelle nimi käsitletakse tekstis.
Memo – on lühidalt “märkus meelespidamiseks” ehk märkmed, mis aitavad mälu värskendada ja/ või hoida. (Terminoloogiline nimetus memo on rahvusvaheliselt laialt levinud dokumendiliigi nimetusena kasutusel ka eesti keelseseestikeelses asjaajamiskeskkonnas). Memo lihtsustab teabevahetust ning informeerib neid, kes peaksid informeeritud olema, sellest, mida nad peaksid teada saama. Memo efektiivsus nii kirjutajale kui lugejale seisneb tema selguses ja lihtsuses. Põhinõue memo vormistamisel on selge visuaalne stiil: teksti lõikudeks jaotamine, vahepealkirjad ning vajadusel teksti osade esiletõstmine hõlbustavad (kiir) lugemist ning aitavad struktureerida nii teksti vormi ja sisu kui ka kirjutaja mõtteid. Memo sisu koosneb sissejuhatusest- memo kirjutamise eesmärk, analüüsist- objektiivne kirjeldus, mida tutvustatakse, millest räägitakse. Otsitakse välja olulisemad teemad ja seotakse nad omavahel loogiliselt. Põhimõte: tähtsad punktid enne ning siis järgnevad detailid, toetavad märkused. Memo lõpeb kokkuvõttega: tulemused, järeldused, võimalused edasiseks arenguks ja ka näiteks koostööks (projekti taotlus). Keeleliselt peab tekst olema formaalne, selge, objektiivne, ilma isiklike hinnangute, arvamuste ja üldistusteta.
Memo on lühike tekst, eriti kui see on kirjutatud nõude esitamiseks või informeerimiseks. Peamise juurde minnakse juba esimeses lõigus, esimeses lauses, kui võimalik. Laused ja lõigud on lühikesed, lõikude vahel tühi rida. Laused peaksid sisaldama vähem kui 20 sõna. Kui võimalik, ei ole memo üle ühe lehekülje pikk. Mõnikord kasutatakse memosid lühiaruannete koostamisel (2 või enam lehekülge). Kasutatakse illustratsioone, lisasid<ref>http://stripe.colorado.edu/~carpenh/links.htm</ref>.
Memosid kasutatakse mingi teadaande või aruande esitamiseks. Memo on kiiresti loetav, sisu avatakse lühidalt ja konkreetselt. Mõnikord kasutatakse memosid lühiaruannete esitamiseks, sel juhul võib neil olla etteantud formaat. Memot kasutavad teadlased enamasti teate või palve esitamiseks; memo on tavaliselt lühike ja peaks selgelt andma edasi sõnumi, mida memo esitaja soovib; memos kasutatakse lühemaid lauseid, memo kogupikkus võiks olla 1 lk; vahel esitatakse teadusaruanne lühidalt memo vormis (sel juhul memo pikkus 2–3 lk).
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Teadustekst"